Kolmteist aastat tagasi valisid tudengid teid Tartu Ülikooli Pärnu kolledži soome keele lektorina töötades üheks oma lemmikõppejõuks. Olite populaarne ja edukas. Sellele vaatamata otsustasite kaksteist aastat tagasi minna Soome ja hakata seal elavatele eesti lastele eesti keelt õpetama. Miks?
Kõigepealt tunnustan ajakirjaniku põhjalikkust leida see fakt – Tartu Ülikooli kolledži aegne sotsiaalvaldkonna tunnustus. Seda antakse ilmselt tänase päevani üliõpilaste tagasiside põhjal.
Miks ma otsustasin kolida, sel oli kaks põhjust ning ma tegin seda väga ebatüüpilises vanuses, 50+. Üks põhjustest oli kindlasti see, et tahtsin ennast proovile panna – kuidas mul hästi tuttavas keeleruumis võõra töökeskkonna või praktikate, ka nõudmiste selgeks saamine läheb.
Teiseks, ja see on võib-olla natuke valus vastus, olin ma väsinud mitte ainult nimetatud tööandja, vaid ka oma teiste tööandjate puhul sellest õpetaja iga-aastasest enesetõestamisest juhikabinetis teemal, milline saab olema minu palk. Ma olin sellest väsinud, tahtsin natuke rahulikumat elu.
Seega oli see pigem teadliku planeerimise tulemus, mitte juhus.
Jah, täiesti teadlik. Mu tööotsingud kestsid pool aastat, otsisin soome keel teise keele õpetaja tööd ja siis hakkas silma minu jaoks uue nimega aine, oma emakeele õpetaja. Mõtlesin, et see võiks ju täpselt minu töö olla.
Millised olid need koolid, kus te eesti keelt õpetasite?
Tahaksin anda lühikese ülevaate sellest formaadist. Kuna Eestis seda õppeainet sellisena ei ole, siis Soomes on nõnda, sõltub küll omavalitsusest, aga konkreetselt Vantaa linna puhul on see nii, et juhul kui koolis on vähemalt kaheksa eestlast, venelast, albaanlast või leedukat ja nii edasi, siis on vanematel õigus tahta, ja kui omavalitsus seda pakub, nad ka saavad kaks tundi nädalas õpetust emakeeles.
Selle kohta on olemas riiklik õppekava ning see pole ring ega pühapäevakool, see ei ole keeltekool, vaid osa laste koolipäevast, kuigi ta on määratud vabatahtliku ainena, on ta hinnatav, üheksanda klassi lapsed saavad numbrilise hinde. Mis küll kahjuks, kuna see on vabatahtlik aine, ei mõjuta üheksanda klassi lõpetaja keskmist hinnet. Aga on üksjagu tähtis paber on see tema jaoks küll.
Kas kahest tunnist nädalas piisab?
Kui me võrdleme Eesti kooli õppekavaga, ma peast ei oska öelda, aga sul on ehk viis-kuus tundi nädalas, siis see kaks on loomulikult vähe ning kui see kaheksa, kuusteist või viiskümmend õpilast koolis seda keelt õpib ja juhul kui neid tõesti on kaheksa, siis juhtub see, et ühte õpperühma satuvad õpilased raskemal juhul esimesest üheksanda klassini ja kõik, mis seal vahel on. Kergemal juhul esimesest kuuenda klassini ja kõik, mis seal vahel. Kui on õpilasi rohkem, on ideaalne variant, kui rühmas on kolmas ja neljas klass koos, seitsmes, kaheksas ja üheksas klass koos. Hästi heterogeenne. See on väga teistmoodi töö, kui on eesti keele õpetaja töö Eestis.
Milline oli nende laste taust? Kas nende kodudes oli eesti keel jätkuvalt emakeel või oli üle mindud soome keelele?
Selle kolmeteistkümne aasta jooksul toimus teatav nihe. Kui ma 2013. aasta sügisel läksin, siis jätkus veel Soome kolimise intensiivsem protsess, mis tähendas, et võis juhtuda, et igal nädalal tuli uus õpilane. Siis oli neist lastest väga suur hulk sündinud Eestis ja käinud oma esimesed kooliaastad Eestis. Sel sügisel vaadates, on näha aina enam kakskeelsetest peredest lapsi, mitte ainult Eesti-Soome, vaid pilt on hästi kirju, ja mitte ainult isa pole teisest rahvusest, vaid tihti ka ema ning kodus kõneldavaid keeli võib olla mitu, olenevalt pere valikutest.
Praegu on mul olnud ka täissooomekeelseid peresid, kes on kokku leppinud, et nad räägivad kodus soome keelt, kuigi isa on eestlane ja ema soomlanna. Siis on lootus, et see kaks tundi nädalas ja sugulased Eestis annavad lapsele eesti keele, aga ega tegelikult päris hästi anna.
Kui kõrge oli laste motivatsioon Soomes elades õppida ja omandada eesti keelt?
Seda on juba sellepärast, et väga vähe on Soomes elavaid Eesti peresid, kel ei oleks Eestis juuri alles. Vanaemad, vanaisad, sugulased. Kohati oli mul tunne, et lapsed ei taha hätta jääda, et eesti keelt on vaja õppida, et oleks võimalikult aktsendivaba ja ka sõnavara olemas. Kuigi ükski laps teadupärast nii teadlikult ei mõtle.
Teine motivaator, eriti suuremate laste puhul oli see, et nad tahavad just vanavanemate olemasolul tulla siia kutsekooli, ametikooli või eriti tublide puhul gümnaasiumisse. Ehk nad tahavad endale selle ukse jätta lahti.
Ärme nüüd ilusta, eks see rühm on muidugi kirju. Mõtleme end selle üheksanda klassi tegelase pähe, tema tund võib alata pool neli õhtul, kui teistel on kõigil koolipäev läbi ja siis on tal see eesti keel. Teadupärast ei räägi teismelised koduski midagi ning ka tunnis on temalt raske midagi kätte saada. Kui saad, siis on hästi läinud. Ja olgem ausad, nii mina kui ka minu kolleegid Vantaas on kuulnud lastelt küsimust, miks mul seda vaja on, ma ju kodus räägin.
See “ma ju kodus räägin” tuleks maha võtta sellega, meenutan, et teismeline ju ei räägi, ning tasuks mõelda, kui palju me üldse õhtuti oma lastega jutustame, filosoofilistel teemadel vestleme, üksteisele kirjandust ette loeme või mingisugust filmianalüüsi teeme. Me ei tee seda, meil pole aega.
Elu näitab, et teismelisel tuleb jutuhoog peale siis, kui on aeg magama minna.
Täpselt, siis ta võib-olla jutustab. Aga see motivaator… Kui kõik muud relvad otsa saavad, näiteks see, et sul võib keelt tulevases karjääris vaja olla, eriti kui kirjakeel on olemas, oled sa igal juhul sammu ees, aga kui see ka ei aita, ma väga vabandan, ma ei taha üldse eputada, aga siis ma võtan lahti Rahva raamatu kodulehe, näitan enda tõlgitud Alvar Aalto paksu raamatut ja küsin lastelt, et see oli soome keeles, aga mina tegin nii, et see on ka eesti keeles, et mis te arvate, kas maksti ka. Lapsed küsivad, kui palju maksti, ma ütlen neljakohaline, lapsed küsivad, kas ma võin esimese numbri öelda, aga mitte mingil juhul ma ei ütle, sest see on lepingu rikkumine.
Seega, kui murdub kogu isamaalisus ja sinimustvalged silmad ja see, et meil on nii tore väike salakeel, siis tuleb lihtsalt kasutada ratsionaalseid vahendeid.
Raha ikka huvitab.
Jah.
Kas Eesti lapsed suhtlevad Soomes omavahel eesti keeles või on üle läinud soome keelele?
Kõik mu sajad õpilased koolist kooli räägivad omavahel eesti keeles, täpselt nii nagu türklased räägivad vahetunnis türgi keeles ja nii edasi. Mitte keegi ei keela vahetunnil rääkida ja nad ise ka ei taha minna soome keelele üle.
Kuid olen märganud, et kui neil on muust rahvusest sõpru, mitte soomlaste seast, siis kiputakse nipsust inglise keelele üle minema. Mitte soome keelele, soome keel on koolikeel. Olen selle kohta küsinud ja vastus on, et nii on lihtsam.
See on põlvkond, kes on juba vankrist vaadanud mitte oma ema nägu, aga kas poolikut õuna või mis see telefoni logo parasjagu on. Ehk neile on antud kätte see vidin ja kogu mängumaailm on ingliskeelne. Äkki inglise keel ongi beebist peale kõige lihtsam keel. Mine tea, mis lapse ajus toimub.
Vaadates ka praegusi Eesti teismelisi, siis nende seas on neid, kes suhtlevad omavahel inglise keeles ja nad ütlevad, et nii on lihtsam, nad isegi mõtlevad kohati inglise keeles.
Jah, minu näide oli kahest kolmanda klassi poisist. Päris pisikesed.
Kui rääkida eesti ja soome keele erinevustest ja sarnasusest, need on päris sarnased keeled, siis kas see teeb eesti keele õpetamise Soome põhikeelega eesti lapsele kergemaks või lihtsamaks?
Pealtnäha tundub lihtne. Meil on omad head vanad sõnad, käsi on käsi, vesi on vesi, meri on meri ja nii edasi, aga mis teeb keeruliseks, on kaks asja: kirjutamise teeb keerulisemaks see, et on kokku lepitud, et sõnad siga või luba kirjutame ühes keeles tugevalt, teises nõrgalt. Sadade laste seas on mul olnud kaks sellise keelevaistuga last, kes on oma ajus suutnud ära lahutada, et ühes keeleruumis on kombeks kirjutada siga k-ga, teises g-ga. Tõsiselt, see on ülim anne.
See hästi keeruline probleem ja see pole mitte ainult kirjutamisega seotud, vaid ka sellel juhul, kui lapsega ei ole eestikeelset teksti loetud. Kui mina olengi ainuke, kes eestikeelset lugu või õpikut loeb, siis vähese teksti lugemise pealt tekib see, et talle hüppavad tekstis näkku k-b-d ja ka õ. Need on tema jaoks ebamugavad, sest soomekeelses tekstis on neid üliharva ja õ-d üldse mitte.
Teiseks tekib toortõlkimine, mis on mõnes mõttes naljakas. Näiteks küsid lapselt, kuidas nädalavahetus läks ja ta vastab, et käisime pulgamäes. See pulk on soome keeles kelk. Ta võtab soome keelest ka käände kaasa. Eesti laps käib ju kelgumäel, aga kui soomlane midagi põhjalikult teeb, siis ta läheb sisekohakäändega sinna sisse. Tegelikult on toortõlked mõnes mõttes hästi armsad, näiteks arbuus on veemelon.
Aga tulevad üle ka sellised lausekonstruktsioonid, mis mind alguses üllatasid. Kui Eesti laps istub klassis ja õpetaja ütleb, et teeme harjutuse ära, siis laps ütleb, et on valmis. Minu esimesest aastast peale ütlesid Soome-Eesti lapsed, mida ma püüdsin parandada, et ma olen teinud selle või ma olen lugenud selle. Ehk sihitise ja tegusõna ühildumise asjad hakkavad mängima. Näiteks nad naudivad suvest, ujumisest, puhkusest.
Seda tagasi pöörata… Ja kui nad ütlevad, et sõidavad Eesti, mitte Eestisse.
Ka nende vanemad kõnelevad üsna samamoodi, sest soome keele mõju tuleb eesti keelde väga kiiresti.
Tuleb. Nägin seda 1990. aastate alguses. Sattusin ingeri juurte tõttu kolmeks aastaks Soome koristajaks ja rahvaülikooli õpetajannaks ja ma võin öelda, kui hullusti me kodus rääkisime, ma ei taha sellele isegi mõelda, see oli aeg enne internetti. Meil ei olnud muud meediavälja üldse kui Muumi multikad, Zorro, Soome hoki, imeilus Soome kauneim küla ja parim Soome lasteaed ning võimalus süüdimatult hakata kahte keelt segama. See on minu kogemus, aga ma arvan, et nemad segavad samuti kodus keeli. Mõned sõnad on lihtne võtta ja äkki ongi mõni sõna soome keeles lühem ja täpsem või tundub värvikam. Siis ta läheb käiku.
Kas need lapsed loevad kodus soomekeelseid raamatuid või nad pigem ei loe üldse?
Kui Soomes saadi aru, et laste lugemisoskuse nõrkus mõjutab absoluutselt kõiki jutustavaid õppeaineid, sest kui sa ei suuda teksti lugeda ega sellest aru saada, kui pikk tekst käib üle jõu, on see katastroof, siis 1.-6. klassiõpetajatel on niinimetatud sahtliraamat, mis on raamatukogust võetud ja seda lapsed tõesti loevad jupi kaupa, kui saavad näiteks midagi varem valmis.
Meie oma eesti keele tundides, ja nüüd ma pean kahele riigile olema tõesti südamest tänulik, oleme saanud mitte ainult õpikuid, töövihikuid või aabitsaid, vaid ka ilukirjandust. Nii Eesti riigi kui ka Vantaa linna rahastuse toel. Kuni sinnamaani välja, et pakuti kümneseid komplekte raamatuid, et näiteks terve seitsmes kuni üheksas klass loeb kõik sama raamatut. See on ideaalilähedane maailm.
Ma väidan, et kui lapsel on õige raamat, õige raskuse ja põnevusastmega, siis mina ei hakka iial ütlema, et last ei saa lugema või et seda, kes ei loe, ei saa lugemususku pöörata. Saab ikka.
Teie salarelv oli raamat?
Minu salarelv oli raamat ja ma tekitasin oma lemmikutest pikki töölehti ning seda on võimalik teha niimoodi, et paned sinna vahele grammatikaharjutusi: kokku-lahku, suur täht-väike täht.
Kas olid ka mõned universaalsed raamatud, mis peaaegu kõigile meeldisid ja nad lugesid vaat et ise?
Olid. Kui ma need õhinal üles loeks, jääks mul nimetamata vähemalt kolmkümmend suurepärast Eesti lastekirjanikku või vähemalt kolmkümmend suurepärast teost. Olen neid hästi palju lugenud.
Väikestele lugesin ma alguses väga palju Kristiina Kassi raamatut “Käru-Kaarel”, Kadri Hinrikuse “Et head haldjad sind hoiaksid” oli mu teine lemmik.
Kümnene komplekt, millest rääkisin ja mis osteti meile kolleegidele ühiseks kasutamiseks, oli Hinrikuse “Elevant”, mis on eelteismeliste raamat ja väga tore selles mõttes, et õpetab, kuidas iseenda ja oma probleemide ning mustade aukudega hakkama saada. Neile tõesti meeldis see, nad lugesid kõik seda koos, said selle üle arutada, tegid lugemiskokkuvõtteid.
Mida ma väga soovitan kolmandale kooliastmele, kui äkki keegi pole veel märganud, aga see on karm, kohati ka jõhker raamat – Salla Simukka “Vangistatud”. See on väga-väga hea raamat.
Loodan, et lapsevanemad kirjutasid need raamatud üles.
Väga loodan.
Merilin Pärli ja Tiina Maripuu Autor/allikas: Kristi Raidla/ERR
Pärast teist maailmasõda, kui eestlased olid sunnitud sõja jalust põgenema, üle maailma laiali valguma, siis oli eesti keeles kõnelemine eesti kultuuri ja keele alles hoidmine justkui vastupanuvõitluse vorm. See oli sisemine motivatsioon, mis aitas okupatsiooniaastad võõrsil üle elada. Kui võrrelda toonast aega hilisemaga, kui eestlased on vabatahtlikult Eestist võõrsile elama asunud, siis millal oli motivatsioon eesti keelt kõnelda ja edasi anda suurem?
Ma usun, et tol ajal võis see olla suurem. Ma ei saa samas väita, et ta oleks praegu pehmekene või olematu või hoidku selle eest, kadumas. Keele alles hoidmise motiiv on kinni peres ja sõltub perest.
Monika Siimetsal on suurepärane dokumentaalfilm “Kaks tundi õnneni”, kus ta näitabka üht perekonda, kes on loobunud ja mine tea, mis põhjustel lõiganud läbi kõik sidemed.
Kujutan ette, et motivatsioon oli kindlasti ikka siis suurem. Ja mõelge, mis siis oli, oma kirjastused, Eesti Kirjastus Orto (asutati II maailmasõja sündmuste survel pagulastena välismaale sattunud eestlaste hulgas – toim.), kust inimesed tellisid raamatuid, sest see oli meie oma kirjastus välismaal.
Ka kirjanikud.
Täpsel.
Aga nüüd on elu muutunud väga palju individualistlikumaks – siin ma olen, see on minu korter, ridaelamu – või kel on paremini läinud, maja põhja pool – , minu pere, kaks reisi aastas, koer ja kass.
Väikekodanlik idüll.
Üsna. Mida ma pean küll ütlema, ma ei kipu mingisugust sotsioloogilist uurimust tegema, aga Vantaa suur linnaosa Myyrmäki, mida osa nimetab slummiks, osa ehk mitte, mulle see arhitektuuriliselt väga meeldib, aga minu seisukoht pole tähtis. Mida ma tahan öelda, on see, et minu õpilaste võimalik liikumine toimub selle tahtmise baasil, kust nad pärit on ja kus nad tegelikult olla tahaksid.
Nad on pärit Eismalt, Savernast, Värskast, Kirblast natuke ka Pärnust, Tartust üks pere, Tallinnast pole kedagi. Ehk need on inimesed, kelle juured on Eestis olnud maal ning seal seitsmendal korrusel Myyrmäkil ei ole vast nii tore võrreldes sellega, millega sa oled harjunud. Nende liikumine, ühtlasi meie õpilaste arvu vähenemine tähendab, et nad tahavad sealt seitsmendalt korruselt ära. Nad saavad oma muru kuskil põhja pool, kus kinnisvara hind langeb, aga see tähendab seda, et seal pole suurt linna, kus on eesti keele tund. Ehk siin on väga palju asju taga, me ei saa niimoodi võtta, et vot, sul pole motivatsiooni.
Soomes on kõike, nii neid, kes käivad laulukooris ja lasteringis ning õpivad lisaks emakeeletunnile Üleilmakoolis kui ka neid, kes ütlevad, et me tulime ära, tõmbasime kriipsu ja kõik.
Kohati on eesti keel taandunud köögikeeleks, aga on ka neid, kellele on ta jätkuvalt kultuurkeel.
Absoluutselt. Ka minu õpilaste hulgas on väga palju neid, kes on tõesti tulnud Eestisse tagasi. Ja kellel on kohutav tahtmine tulla tagasi, nad teevad selleks kõik. Nad teavad väga hästi, et hea küll, kui ma praegu ei saa – ema ei luba viieteistaastast isegi vanaema juurde mitte – , aga ma pingutan, saan Soome keskhariduse kätte, ma teen B2 ära ja saan siis tulla.
Kuidas sellises keskkonnas, kus laste ja perede motivatsioon on kõikuv, õpetajana motivatsiooni üleval hoida? Võib-olla on järjest vähem peresid, kes võõrsil elades eesti keelt just kultuurkeelena väärtustavad.
Tegelikult ongi raske. Kui me kolleegidega augustis kooliaastat seal alustame, siis me kirjutame vanematele pikad ringkirjad, et me teeme seda ja teie lastel on vaja seda ning sellest on kasu selleks. Aga nemad ei ole meie sihtrühm, peaksime otsima need, kes on sellest loobunud ja pole tahtnudki, kuid nad on koolis olemas ja käivad aeg-ajalt varrukast sikutamas. Seal on erinevaid põhjuseid.
Meie vene rahvusest koolikaaslaste osakaal nende emakeeletundides on palju kõrgem, eestlased on kahjuks palju loiumad.
Millega te oma motivatsiooni turgutasite?
Meil olid kuue naise jõul organiseeritud kolmepäevane kevadreis, kaasas kuuendast üheksanda klassini õpilased, ehk bussitäis tegelasi ja võtsime ette erinevad Eesti regioonid. Käisime viimati Lääne-Virumaal.
See tundub ebaloogiline, minna kuhugi, kus on kaks ööbimist, tuletame oma kooliaega meelde, mida klassiekskursioonidel tehti ja kuidas see võis õpetajale mõjuda, ja ometi, kui me kolmandal päeval nina Helsingi poole pöörame, on need lapsed hoopis teistsugused. Nad on omavahel tuttavaks saanud ja neil on mingi imelik kiuks ära käinud. Huvitaval kombel mõjub see kõige väsitavam osa õppeaastast vastu suve niimoodi, et on põhjust edasi toimetada selle aeg-ajalt lootusena näiva ettevõtmisega. Ma pakun, et see on ikkagi jätkusuutlik süsteem. Nii et las õpivad edasi.
Ehk see reis aitas tõsta nii õpilaste kui ka õpetajate motivatsiooni.
Jah, ja uskumatud vanemate kirjad. Näiteks: Tiina, nüüd juhtus see, et kui laps rääkis enne poolteist lauset päevast, siis nüüd ta ei lase meil sõnagi öelda, ta räägib meid kõiki surnuks. Kui sellised asjad juhtuvad, siis oleme me kõik ülirahul.
Tiina Maripuu Autor/allikas: Kristi Raidla/ERR
Tänavune aasta tõi teile töö eest, mis te Soomes tegite, presidendi teenetemärgi. Kirjeldage seda päeva, kui te sellest teada saite. Milline oli emotsioon? Kas te aimasite?
Ei aimanud. Emotsioon oli sama, mida kirjeldas mu hea tuttav, Pärnu haigla neuroloog, et keha läheb šokki, hakkad võbelema. Ma olin siis just koolitunnis, kui tuli õnnitlussõnum endiselt kolleegilt Kallelt. Võtsin telefoni lahti ja käed hakkasid värisema ning siis ma pidin lastega sööma minema. Kui ma tagasi tulin, siis ma nägin, et nad näevad, et ma pole enam päris see ja ma ütlesin neile, et vaatame järele. Vaatasime suurelt tahvlilt, kas on või ei ole. Lapsed on nii loomuliku reaktsiooniga, ütlesid, et näe, saidki. Küsisid, kas ma neile ka pärast näitan, muidugi ma tulin ja näitasin.
Mida see tunnustus teie jaoks tähendab? On see oluline?
See on oluline. Tegelikult on küll väga klišee öelda, et ma olen üks neist, kes on teinud seda väga teistmoodi tööd, olen lihtsalt üks nendest, meid on Soomes ikkagi palju, aga meie tüdrukute bänd, me kuuekesi Vantaas, on vist kõige rohkem. See on vast selle eest, et sa oled võtnud mingi kummalise formaadi õpetada, milleks keegi sind ette valmistada ei saa, et tegelikult on see selline näpu vahel tehtud, lõputu katsetamine ja eksimine, mis töötab ja mis mitte.
Olen mõnes mõttes ka vanusest tulenevalt proovinud olla see emapuu, et uskuge, mida ma räägin, uskuge, miks teile see vajalik on ja uskuge, et see köögikeel ei kõlba, uskuge, et natuke rohkem on vaja.
Millega on seotud see, et otsustasite pärast kahtteist aastat Soomes pöörduda Eestisse tagasi?
See on seotud sellega, et ma proovisin kaksteist aastat teha iseendaga inimkatset. Inimkatse nimi oli neli-kolm. See on väga hea formaat ühe koha pea harjutada ja praktiseerida.
Räägime lahti, mida see neli-kolm tähendab.
See tähendab pendeldamist, ultrapendeldamist. Kui Soomes töötavad bussijuhid ja ehitajad teevad kümme-neli-süsteemi, ehk kümme päeva tööl ja neli vaba, siis mul oli selline inglist tööandja, kes ütles, et saab aru, et ma vajan seda sõitmist puht vaimselt ning et minu töö on neljal päeval ja neljandal päeval jõuan ma veel kella kolmese laeva peale. Nii ma tegin praktiliselt kõik need kaksteist aastat.
Ma võin küll öelda, ja ma ütlesingi kõikidele kolleegidele, sõpradele ja sugulastele, et see on ju suurepärane võimalus, et laevas saab tööd teha, hea küll, internet on vilets, aga saan teha ka midagi muud, arvutiga töötada või kõhu täis süüa, seejärel istuda bussi, vaadata filme ja seriaale ning varsti olengi Härma peatuses, ja nii see käibki. Aga tegelikult on see kohutavalt väsitav. Kuus ja pool tundi ühest uksest teiseni kaks korda nädalas on palju.
Kas ei tekkinud kiusatust, et kolikski Soome ja käiks harvem Eestis?
Ei tekkinud, sest kogu minu taust, tugijõud ja perekond, kõik minu inimesed on siin. Läksin ilmselt kohe alguses sellise hoiakuga, et näiteks ma elasin ka Eesti meediamullis. Peaksin laskma kõrvad lonti ja lugema üles kõik muuseumid, mis mul Soomes käimata on ja superlavastused, mis mul Soomes nägemata on, aga võin endale öelda, et mul on äkki nüüd selleks rohkem aega.
Kui palju te eestlaste kogukonnaga väljaspool oma tööd Soomes suhtlesite?
Keda me peame hetkel eestlaste kogukonnaks?
Nagu pärast teist ilmasõda hoidsid eestlased kokku, käisid näiteks Kanadas Eesti majas ja nii edasi. Kas te suhtlesite teiste eestlastega?
Minu suhtlus piirdus ennekõike ametialaste asjadega, mis johtusid sellest, et Soomes on Eestikeelse Hariduse Selts, kes tegeleb kõigi Eesti soost ja eesti keelt õpetavate õpetajatega.
Tean, et Soomes toimuvad hullult suured ja ägedad peod, näiteks jaanipäev. On olemas oma raadiokanal, on ka ülisuur ja ülisõbralik, vajadusel ka torkav Soomes elavate Eesti naiste Facebooki grupp. Seal lahendatakse kõik probleemid, lüüakse risti ka, keda vaja.
Sisuliselt Perekool?
Süvendatud Perekool, aga see on väga hästi toimiv. Kui keegi vajab väga abi, siis tormatakse appi. Selline on praegune kogukondlik asi.
Kas teid tabas pärast kahtteist aastat tagasi Eesti haridussüsteemi tööle tulnuna mingi kultuurišokk? Kas on midagi, mis on väga erinev sellest, mis Soomes oli, millega te olite harjunud, mis teile meeldis ja mis on siin võib-olla kivi kinga sees?
Kas koolisüsteemis või konkreetselt koolis?
Alustame süsteemist.
Soome koolisüsteemis on juba see žest, et meie lapsed saavad seal eesti keelt õppida. Aitäh, Soome riik!
Mis mulle hästi meeldib, on see, et Soomes on väga täpselt paika pandud sinu palk ja see, mida sa selleks tegema pead ning kui sa veel midagi teed või kui sa oled seda kauem teinud, siis saad sa loomulikult kõrgemat palka.
See on aineti ka jaotatud, näiteks minu nädalane tunnikoormus, mille eest ma sain täispalka, oli kakskümmend tundi nädalas. Esimese kuni kuuenda klassi klassiõpetaja pidi rohkem rabama, temal oli kakskümmend neli tundi nädalas. Aga soome keele ja kirjanduse õpetaja saab oma palga täiesti mõistetavatel põhjustel siis, kui ta annab 16 tundi nädalas.
See mulle Soome süsteemis meeldis ning see tabel on internetis avalik, vaadake, kes kui palju palka saab ja millise haridusega ta olema peab. Lihtne ja rahulik.
Tulles koolitasandile, siis kuna ma olin kaheteistkümne aasta jooksul (küll mitte alguses) harjunud sellega, et laps tõuseb püsti ja teatab, et ta läheb tualetti või pliiatsit teritama, ehk õpetaja autoritaarsuse või ütleme klassis oleva vaikuse hulk oli vast Soomes väiksem. Nüüd ma saan aru, et keeleõpetaja peaks maksimaalselt 25 protsenti oma suud lahti tegema, las need ülejäänud räägivad ja arutavad. Nii see võiks ju käia.
Kas Soomes oli õpetaja siis õpilasele pigem partner või sõber kui ülevalt alla käske ja korraldusi jagav?
Igal juhul. Ma arvan, et see on nüüd ka siin niimoodi. Õpetaja on automaatselt sina, väikesele, juba esimese klassi õpilasele tehakse selgeks, et koolis on sinu jaoks olemas iga täiskasvanud inimene, mitte ainult sinu õpetaja, see võib olla ka võõras õpetaja või onu, kes lükkab taldrikukäru sööklas, või korisaja või majahoidja. Iga täiskasvanu on sinu jaoks, kui sul on mure. Me oleme hommikul teinud kooliukse lahti selleks, et olla õpilase jaoks olemas.
Seega see oli ka kõikidele töötajatele teada, mitte ainult lastele.
Jah.
Ehk nii nagu on jutt sellest, kuidas NASA koristaja ütleb, et mina aitan masina Kuu peale saata.
Jah, see on teada kõigil neil, kes koolis töötavad.
Kas võib öelda, et Eesti koolisüsteemis on puudu lapsesõbralikust toetavast keskkonnast?
Usun, et igas koolis on puudu ressursist. Ma näen, kuidas Eesti õpetaja rebeneb, kui tal on klassis mitmekeelsed lapsed, aga tal ei ole abiõpetajaid. Tal ei ole seda inimest, kes võtaks need kolm-neli-viis last ja teeks nendega eraldi tööd. kui sul on natuke sakilisem klass, siis tegelikult sa ei saa üksinda mitte kellegi jaoks korralikku tulemust.
On seda tunda, et mida aeg edasi, seda nii-öelda sakilisem see klass on? Kas hariduslikke erivajadusi on igas vormis järjest rohkem?
Jah, seda on tunda mõlemas riigis.
Ja see sakilisus. Olen tööl Pärnu kutsehariduskeskuses ja siin on samamoodi, keeli on tekkinud rohkem, on hästi palju ukrainlasi, venekeelseid lapsi, loomulikult eestlased. Sa pead ka võõrkeelt õpetades lähtuma sellest, et mis on see keel, milles laps tegelikult mõtleb.
Ning loomulikult on hariduslikku erivajadust. Nägin seda juba Soomes, et tõsiste lugemisraskuste osakaal tõuseb ja tõuseb. Seda on hirmutav vaadata. Tasapisi tõuseb ka nende laste arv, kes lihtsalt on üheksa aastat vait, kodus räägivad, aga minuga ei räägi, kirjutavad, noogutavad, naeratavad, aga ei räägi.
Millest see võib tuleneda?
Selleks on spetsialisti vaja. Ma võtsin seda päris rahulikult. Aga üks tüdruk hakkas üheksandas klassis rääkima ja see oli suur pidupäev. Ma isegi ei tea, miks see niimoodi läks. Soomes oli nii, et me ei tohtinud teada kellegi diagnoosi, nad olid lihtsalt meil tunnis ja siis käis katseeksitus ja vaistu pealt minek.
Eestis õpetate te hoopis soome keelt.
Jah
Kus on õpilaste motivatsioon kõrgem?
Mul on praegu seda järeldust hästi raske teha, saabusin augusti lõpus, täna on 26. september.
Arusaadav.
Ma töötan praegu koolis, mille lõpetajate siht on minna võimalikult heale tööle ja olla seal võimalikult kasulik. Selle on kapitalism meile selgeks õpetanud, et müü ennast. Seega vähemalt need minu õpilased, kes tõesti lähevad tööle kas kaubandusse, eriti majutusse ja toitlustusse, saavad aru, et kui sulle tuleb kliendina selles vanuseklassis soomlane, kes kas ei oska väga hästi inglise keelt või ei julge seda rääkida, aga kui sa suudad vestelda temaga tema enda keeles, siis see on ka tööandjale suur väärtus.
Te jätkate õpetamist ka Üleilmakoolis. Mismoodi selle kooli töö käib?
Üleilmakool on uskumatult tore kool. Ei ole meil koolimaja ega õpetajate tuba. See kool sai alguse ühest eksperimendist, mille tegi meie koolijuht Helja Kirber, kes proovis, kuidas oleks ja kuidas töötab üle veebi õpe nende inimeste puhul, kellel ei ole eesti keele tunde välismaal elades.
Ehk see ei puuduta ainult Soomet, vaid kõiki.
See puudutab tervet maailma, kõiki eestlasi üle ilma, meil on neid riike hetkel vist 40, kus ajavööndid on sellised, et annab sättida. Põhiline asi, milleks ta loodi, oli see, et oleks eesti keele tase selline, et kas roteerunud vanemate lapsed või lihtsalt entusiastlike vanemate lapsed saaksid oma eesti keele hoitud, arendatud ja hüppelaua, mil ta äkki tahab kunagi minna õppima Tartu Ülikooli, et siis tal oleks see võimalus.
Aastate möödudes on tulnud see, et eesti keele kursuste kõrvale on tekkinud ka need talveunest ärganud lapsevanemad, kes on aru saanud, et nad rääkisid oma tibuga inglise keeles, aga tahaksid eesti keelt ka.
Kui te vaatate meie kooli kodulehte, siis seal on vähemasti sama palju kui eesti keele õpetajaid neid, kelle imekauni portree alla on kirjutatud eesti keel võõrkeelena ehk nendele eesti lastele õpetatakse eesti keelt õpetatakse võõrkeelena.
Loomulikult on olemas ka matemaatika ja ajalugu. Koolis on nii palju midagi teha tahtvaid ja toimekaid noori, näiteks poiss, kes ütleb, et tahan tulla Eesti kaitseväkke või tahan tulla Tartu Ülikooli, ja nad peavad sinna saama, nad teevad nii palju tööd, et nad tulevad ja saavadki. Neid näiteid võiks siia üles lugema jäädagi.
See on ülihea formaat, mis päästab su keele siis, kui sul oli vajadus või tahtmine välismaale kolida, aga ka tahtmine mitte lõigata kõike läbi. Hoida seda alles ja natuke kõpitseda ja arendada ka.
Kas te usute, et Eesti noored, kes kasvavad välismaal, ei lähe siiski Eesti keele ja kultuuri jaoks kaduma?
Jah, usun. Eks sama tähtis kui need, kes tagasi tulevad, on ka need kõrgelt haritud inimesed Hispaanias, Portugalis, Saksamaal, üle Euroopa, Austraalias, Ühendriikides või kus iganes, kes on Eesti riigi kasutada, kes võib-olla ei tule Eestisse tagasi, aga neil on keel ja kultuuri taust. Ühesõnaga, nad on ju ka olemas ja Eesti riik saaks neid moel või teisel kasutada. Miks mitte.
Nii et olete jätkuvalt optimistlik.
Jah, ma olen kogu aeg optimistlik.
On teil täna veel tunde tulemas?
Jah, mul on tund Sofiaga, tema isa on Portugalist, ema on eestlane ja ta elab oma perega Norras ning on üks äge tüdruk seitsmendas klassis.
Aitäh vestluse eest!
Merilin Pärli ja Tiina Maripuu Autor/allikas: Kristi Raidla/ERR
Vikerraadio “Reedene intervjuu” on eetris reedeti kell 14.05.