Selle nädala Ameerika delegatsiooni käigul Moskvas ei näi olevat erilisi tulemusi. Venemaa president teatas selle peale hoopis, et kui ukrainlased ei lahku Donbassist, siis on ta valmis selle jõuga vallutama, ja kui Euroopa tahab sõdida, on ta ka selleks kohe valmis. Ta hoopis suurendas panuseid. Kui kuulata sõnumeid, mis tulevad Ameerikast Ukraina läbirääkimiste kohta, siis öeldakse ka seal, et edasiliikumiseks on vaja Venemaa valmisolekut. Mis seisus me täna oleme?
Me olemegi täpselt sellises seisus: me ei ole näinud ühtegi märki sellest, et Putin oleks oma eesmärke muutnud. Pigem vastupidi, me näeme märke, mis kinnitavad, et ta püsib omal kursil. Selle kursi sihiks on mitte lihtsalt tükk Ukrainast, vaid kogu Ukraina ja tegelikult ka Euroopa julgeoleku pea peale pööramine.
Venelased ütlevad neid punkte teinekord välja teiste sõnadega. Mõnikord looritatakse seda juttu mingisuguse konflikti juurpõhjuste jutuga, mõnikord räägitakse strateegilisest stabiilsusest, mida on tarvis saavutada, aga tegelikult räägitakse kogu aeg ühest ja samast. Selle sõja juurpõhjus on Putini suutmatus leppida Nõukogude Liidu lagunemisega ja tema soov naasta impeeriumi aega, kus Venemaa domineerib Kesk- ja Ida-Euroopa üle. Niikaua, kuni see eesmärk pole muutunud, ei näe ma mingit perspektiivi kompromissi otsingutel.
On võimalik loomulikult alla vanduda ja Euroopa ajaloos on korduvalt näiteid, kus – näiteks Sudeedimaa loovutamise pähe – näikse ostetavat endale stabiilsust. Need lõppeksid tänapäeval samamoodi, nagu nad lõppesid 20. sajandil ehk katastroofiga. Me loomulikult midagi niisugust ei toeta.
Nii et võib-olla me peaksime natuke rõõmsad olema, et rahuläbirääkimised esialgu pole kuhugi jõudnud ja midagi pole vähemalt veel ära antud.
Üks Venemaa propaganda võtteid on röövida meilt meie sõnad. Nõukogude Liidu ajal nimetasid nad endid ja oma satelliitriike rahvademokraatiateks, millel ei olnud midagi pistmist ei rahvaga ega demokraatiaga. Nii etendavad venelased täna mingisuguseid rahupüüdluseid.
Nende propagandistid väidavad, et Euroopas on mingisugune sõjapartei, mis kultiveerib seda, aga no kuulge, miski ei saaks olla tõest kaugem. Astume kaks sammu eemale ja vaatame perspektiivi. Selles situatsioonis, kus me täna oleme, on üks agressor, üks ohver ja siis need, kes üritavad ohvrit aidata, et agressioonile lõppu teha.
Rahupüüdlused käivad täna sanktsioonide kehtestamise, Venemaa külmutatud riigivarade konfiskeerimise, Ukrainale täiendava toetuse andmise ning Euroopa Liidu ja NATO avatud uste poliitika toetamise kaudu, mitte nende propagandasõnumite levitamise kaudu. Rahu tahavad ukrainlased ja ainus, mis selleks rahuks tarvis on, on see, et agressor lõpetaks agressiooni.
Sel nädalal jõudsid Der Spiegeli vahendusel avalikkuse ette katkendid telefonikõnest, mida Euroopa riigijuhid pidasid Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskiga. Seal hoiatas Prantsusmaa president selle eest, et Ameerika võib reeta, Friedrich Merz hoiatas mängude eest ja Alexander Stubb ütles, et me ei tohi Ukrainat nende tegelastega üksi jätta. Kui suur on praegu hirm Euroopas, et ameeriklased lähevad mingile kokkuleppele, mis meie huve üldse ei arvesta?
Ma arvan, et hirm ei ole õige sõna selle kirjeldamiseks. On fokusseeritud tegutsemine, mille edukuse mõõdupuu on lõpuks mitte sõnad, mida me kuuldavale toome, vaid see, kas me suudame nendele sõnadele ka vastavad sammud järgi panna. Kõige tähtsam on loomulikult küsimus Venemaa külmutatud varadest, mis praegu on Euroopa riikide laual.
Sama tähtis on küsimus sõjalise abi jätkumisest Ukrainale, mille kohta tuleb Euroopa riikidest praktiliselt juba iga nädal uudiseid, kus järjekordne riik on teatanud oma järjekordsest abipaketist. See, mida me praegu näeme toimumas, on Euroopa arusaamine ülesandest, mis Euroopa ees on tegelikult olnud juba mõnda aega. See on ülesanne hoolitseda oma julgeoleku eest ise, eelkõige omal kahel jalal seistes, oma ressursside ja võimetega.
Seda tehakse lootuses, et siis toetavad meid ka ameeriklased, sest meie eest ameeriklased seda enam ära ei tee. Seda on nad öelnud korduvalt ja seda on kinnitanud meile nüüd ka nende teod. Küsimus on, kas Euroopa suudab ennast kokku võtta. Uudised, mis Euroopa liidrite kõnelustest on avalikkuse ette tulnud, kinnitavad, et samamoodi saadakse asjadest aru ka Euroopa suuremates pealinnades.
Soome president Alexander Stubb on öelnud, et oleme teel maailma poole, kus kehtib põhimõte: kellel jõud, sellel õigus. Millise rahuga me peaksime siis oma mõtted valmis panema, nagu Alexander Stubb soomlastele ütles?
Kõigepealt, mis puudutab kompromissi: kujutage ette olukorda, kus mõrtsukas ja tema ohver sõlmivad kompromissi. See on loomulikult erakordselt keeruline, sest kompromissiks on vaja, et mõrtsukas loobuks oma eesmärkidest, ja nagu me ennist rääkisime, siis me ei näe ühtegi märki, et Putin seda teinud oleks. Seetõttu lähebki teekond õiglase ja püsiva rahuni läbi Venemaale sellise surve avaldamise, et ta mõistaks, et aeg ei ole enam tema poolel.
Teiseks, tuua eeskujuks finlandiseerumise aegset Soomet kui mudelit, mida realiseerida, on minu arvates väär. Loomulikult on Ukraina olukord keeruline, aga ei tasu unustada, et keeruline on ka Putini olukord. Tal ei ole mingisugust perspektiivi, kuidas tema strateegia võiks tegelikult edukaks osutuda. On vaid pime lootus, et Lääs väsib esimesena, ja usk, et seejärel tuleb uus reset ning on võimalik minna tagasi sinna, kus oldi enne 24. veebruari 2022 – selle erinevusega, et Ukraina on siis juba Vene impeeriumi kõhus.
Me peame püsima kursil, me ei tohi ennast iseenda silmis pisendada. Ainuüksi Põhjala-Balti riigid kamba peale kokku on umbes sama suured kui Poola; kui võtta juurde Poola ja Saksamaa, on meid 160 miljonit. Milleks kogu aeg iseennast pisemaks mõelda, kui see asi tegelikult väärt on? Mina arvan, et tuleb seista nende põhimõtete taga, mis on võimaldanud Euroopas seda olukorda, mis on taganud ka Eesti julgeolekut, ja see on territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse printsiipide kehtimine.
Mida seesama lekkinud telefonikõne, millest me siin enne rääkisime, näitab USA ja Euroopa liitlaste omavaheliste suhete ning selle usalduse või usaldamatuse kohta, mis on süvenemas?
Eks ta näitab seda, et kõik arutavad kujunenud olukorda ja püüavad selles olukorras arendada sellist poliitikat, mis oleks nende julgeolekule kõige kasulikum. Ma arvan, et on aeg võtta tõsiselt kõiki neid Euroopa riike, sealhulgas Eestit, kes on öelnud, et selle sõja lõpptulemus on meie jaoks eksistentsiaalse tähendusega. Kui kuulata seda, mida Euroopa riigid on rääkinud, ja kõrvutada seda nende killukestega, mis on avalikkuse ette ilmunud, siis mingisugust ebakõla me tegelikult ei näe.
Küsimus on selles, kas Ameerika Ühendriigid toetavad meid selles püüdluses öelda ei impeeriumi taastulemisele Kesk- ja Ida-Euroopasse või jäävad nad selles suhtes neutraalsemaks. Sõnum, mida on andnud ka kõik varasemad Ameerika presidendid – et Euroopa peab hakkama oma asjade eest ise seisma – on kohale jõudnud. Nüüd on küsimus, kas me suudame ka piisava kiirusega oma tegeliku poliitika nende sõnade järgi seada. Ei maksa üllatuda, et Euroopa kavatseb oma eksistentsiaalsete huvide eest seista ja koordineerib neid seisukohti ka ukrainlastega.
Sel nädalal sai avalikuks ka USA riikliku julgeoleku strateegiadokument, kus Euroopat ei nähta üldsegi ilmtingimata liitlasena – öeldakse, et võib-olla 20 aasta pärast ei suuda Euroopa enam üldse meie liitlane olla. Heidetakse ette probleeme demokraatiaga, sõnavabadusega ja migratsioonipoliitikaga ning leitakse, et Euroopas peaksid võimul olema Donald Trumpile ideoloogiliselt sobivamad parteid. Venemaad nimetatakse seal aga strateegiliseks partneriks. Millised need liitlassuhted selle dokumendi valguses on?
Oma dokumenti on muidugi kõige õigemad kommenteerima ameeriklased ise, mina ei taha nende eest seda seletustööd teha. Me teeme sellest muidugi omad järeldused, nagu teevad kõik maailma riigid. Mingisugust vapustust või üllatust me ei koge. See kinnitab sedasama, mida ma just äsja ütlesin: parim julgeolekupoliitika on Euroopale täna enese eest seismine, oma enesekindluse kasvatamine, tegutsemissuutlikkuse demonstreerimine ja selleks ka selgete sammude astumine.
Näiteks sellesama Venemaa külmutatud riigivarade küsimuses, mis on just neil nädalail Brüsselis arutelul. Ainult nii suudame me panna teised endaga arvestama – nii liitlased kui konkurendid –, sest on kätte jõudnud aeg, kus ei maksa mitte lihtsalt ilus ideoloogiline kõne, vaid ka selge tegu.
Olete te kindel, et Euroopa jõuab nende külmutatud varadega nüüd asjani? Saksamaa liidukantsler on ise oma jõu sinna taha pannud ja käis reedel Belgias kohtumas. Kas see õnnestub?
Eesti on sellest rääkinud nüüd juba peaaegu neli aastat. Me ei ole kunagi olnud sellele nii lähedal kui praegu. Tehtud see enne ei ole, kui otsused on päriselt langetatud. Ma olen optimist, aga samas realist, ja realist minus ütleb, et selle tulemuse saavutamiseks tuleb detsembrikuu ülemkoguni jäänud päevade jooksul veel kõvasti tööd teha. Meie igal juhul kavatseme seda teha ega jäta enne, kui see asi tehtud on.