Tiit Härm ja Elita Erkina esitamas Igor Tšernõšovi koreografeeritud Albinoni «Adagiot». Pisarad jooksevad mööda mu põski alla, ma ei tea, millal see lugu laval lõppes, sest minu jaoks kestis see ikka veel. Sellesse vähem kui üheksasse minutisse mahtusid kõik need igatsused, tunded, emotsioonid, hingepained ja -valud, mille jaoks ma kunagi polnud suutnud sõnu leida. Lõpuks olin leidnud keele, mis suutis seda kõike edasi anda. Tiit Härm koos Elita Erkinaga tegi nähtavaks selle, mis on liiga habras sõnadele, temast sai teejuht maailma, kus kannatus ei ole allaandmine, vaid ülestõusmine; kus armastus ei ole seisund, vaid rännak; kus igatsus ei ole nõrkus, vaid kõige puhtam jõud.
