Ettevalmistused Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 avamiseks algasid juba aastaid enne tiitli väljakuulutamist. Üks visuaalsemaid ettevalmistusi aastal 2023 oli kindlasti performatiivne kunstiteos „PÕMAKI“, mis kutsus vaatajaid mitmes Eesti paigas tiitliaasta avamispeole.
Esimest korda täismahus helilis-visuaalset kutset kogedes sain aru, et tegemist on millegi väga erilisega. See oli kutse, mida ei saanud kõrvust mööda lasta ega pärast kord nägemist unustada. Proovisin endamisi mõelda, mille põneva osaks publik just sai. Muide, „PÕMAKI“ pälvis Kuldmuna 2024 konkursil promotsiooni valdkonnas kõrgeima autasu.
Tänavakunstifestivali Stencibility meeskonna loodud suurima kleepsukunsti näitus pälvis Tartus nii kohalike kui ka külaliste suure tähelepanu. Mäletan, kui käisime esimeste kleepsude bussile kleepimist jäädvustamas. Bussijuhid jäid projekti esimest korda nähes äraootavale seisukohale, olles veidi veidi tögavad ja huumoriga küllastunud, kuid siiski usaldavad.
Tartus nüüdseks kõigile tuntud „kleepsubuss“ sai kohe armsaks nii linnaelanikele kui ka bussijuhtidele endile. Fotograafina nägin läbi tiitliaasta kleepsubussi roolis alati selle üle uhket juhti, kes sõidutas kohale nii linnaelanikud kui ka tähtsad väliskülalised.
Suvisel Autovabaduse puiesteel on olnud aastaid rikkalik programm. Pildil kujutatud (Tartust pärit!) Daniel Levi bändi esinemine kujunes seal väga meeldejäävaks nii publikule kui ka bändile endale. Vihmasaju tõttu tekkisid küll tehnilised tõrked, kuid koos nendega ilmnesid isegi läbi kaamera tuntavad emotsioonid ja eriline suhtlus kodupublikuga. Publiku hääl muutus ilma võimenduseta bändi omaga kohati üheks ning see kaotas – olgugi et korraks – distantsi inimeste vahel.
Inimesed on suuremas osas visuaalsed: enim jääb meelde see, mida nähakse. Teisalt on aastaid kõlanud videote taustal, eraldi heliteosena kontsertidel ja isegi Tartu raekoja kellamänguna heliteos „Young Blood City“. See on loodud just Tartu 2024 tunnusloona. Pala iseloomustab Tartut kui noorte inimeste ja värskete ideede linna, mis ei unusta ka traditsioone. Loo autorid (pildil) on Andres Kõpper ehk NOËP ja muusikaprodutsent Clifford Goilo.
Suurejooneline lavastus, millega sai tiitliaasta ühel külmal jaanuaripäeval alguse, oli loodud suurele maa-alale. Igal pealtvaatajal oli sellele oma ainulaadne vaade, sest ta oli kord erinevate elementide läheduses, kord kaugel.
Minu soov suurt pilti näha täitus kõrgelt ülevalt. Nii oli teose kontseptsioon ja visuaal korraga ühes vaates ning ma sain selle tuua galerii ja järelvideo meediumi kaudu ka teisteni.
Vabatahtlikel on väga suur roll nii ühiskondlikes tegevustes laiemalt kui ka Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 õnnestumises. Fotol on näha ainult väike osa kõikidest tiitliaasta vabatahtlikest. Trotsides ilma, argimuresid ja produktsiooniga seotud katsumusi said kõigist neist täisväärtuslikud meeskonnaliikmed, kellele on tänulikud nii korraldusmeeskond kui ka üritustel osalejad. Neid sinistes vormides entusiaste nägin läbi kaamera alati ainult naeratamas. Aitäh!
Kontsertetendus „Suudlev Tartu“ rääkis inimliku hoolivuse ja lugupidamise algatusena loo eelkõige Tartust. Lavale astusid paljud Eesti artistid ning nii pakuti publikule võimas elamus muusika, tantsu ja koosolemise ühenduses.
Tartu Raekoja plats oli inimestega täitunud nii tihedalt, et fotograafina tuli mul asukoha vahetamiseks kasutada kõrvaltänavaid. Õnneks oli meil galerii ja järelvideo loomiseks kasutada professionaalne meeskond, kelle juhendamisel sain olla kindel, et mälestuste loomine õnnestub.
“Ellujäämise kunstide“ dokumentaalfilmide programm viis mind esilinastusele Piirissaarele. Olin seal küll korduvalt käinud, kuid kunsti ja miniatuurse filmifestivali asukohana tundus see saar justkui teise elu ja hingamise saanud koht. Mulle meeldib, kui millegi erilise kogemiseks peab natuke vaeva nägema ja näiteks praamiga kaugele sõitma. Ääremaana tunduv Piirissaar kuulub Tartu maakonda ning on oma 53 püsielanikuga väga eksootiline osa Euroopa kultuuripealinnast.
Viesturs Kairišsi linateos „Eluteelised“ põhineb Piirissaare inimeste ehedatel emotsioonidel. Esilinastusel peaosaliste siirust ja külalislahkust kogedes tekkis mul idee proovida seda tunnet edasi anda liikuvas pildis. Vaata Kairišsi lühifilmi:
Filmifestival Valga Hot Shorts ja elektroonilise muusika festival Valga Glow elavdasid tugevalt seda Tartu 2024 piirkonna piirilinna. Raketibaasis peetud muusikafestival tõi kaheks ööpäevaks muusikanautlejaid ja esinejaid kokku üle terve Eesti ja väljastpooltki. Mu planeeritud paaritunnisest fotoreportaažist sai peagi kogu õhtu ja suurema osa ööst haaranud elamus, eelkõige tänu mitmel laval üles astunud artistidele ning ka pidevalt muutunud valgusetendusele. Viimasele aitas kaasa looduslik valgusmäng: tagasi Tartu poole sõites saatis mind nii tuttav, aga alati eriilmeline päikesetõus.
Ma ei pea ennast väga kannatlikuks inimeseks ja Shiro Takatani lavateos „Tangent“ õpetas mind olema kannatlik. Ootasin ja vaatasin. Ja põnevusega ootasin. Hiirvaikselt koos kaameraga mööda Vanemuise saali seinu hiilides oli minu töö osa mitte häirida teiste elamust. Võtan seda tõsiselt. Sellistesse teostesse süvenedes tuleb vahepeal endale meelde tuletada, et pildistada on ka vaja. Võimas.
5. juulil 2024 andsid Genialistid Tartu laululaval endi sõnul viimase kontserdi, et pärast seda päriselt laiali minna. Fotograaf Reigo Teervaldi silme läbi valisin sündmust iseloomustama just ühe publiku vaatest tehtud foto. Genialistide muusika fännidele oli see rõõmus, kurb ja uhke hetk ühes õhtus.
Rõõm kogeda, kurb lahkuda, uhke, et olin kontserdil, ning uhke, et olid kord Genialistid ja nende muusika.
Tartu 2024 suvepidu „Ellujäämise kunstid ristteel“ oli kontsertlavastusena suurproduktsioon, millega tähistati tiitliaasta selgroogu. Nagu „Suudleva Tartu“ puhul nii oli ka seekord visuaale loov meeskond tasemel, tuues vaatajaile emotsioone lava pealt, õhust ja publiku seest.
Drooniga suuremat pilti jahtides jäi mul videokaadrisse täpselt see hetk, mil ehakuma taandudes süttis linnas tänavavalgustus ning esile tõusis sinna kogunenud rahvas ja melu.
Maajaam oli tiitliaastal väga põnev koht ja on edaspidigi. Pildil on kujutatud „Metsikute helide“ näitust, mille üht osa esitletakse Muru tsentrifuugil. „Metsikute bittide“ näitusel kohtusid maailmapilti avardavad ideed, mõtlemapanevad teosed ja inimesed, kes on looduse osa ning samas tehnoloogia tekitajad. Kas kogeda loodust tehnoloogia abil või vastupidi? Maajaamas käies valdas mind alati rahu, soov teritada meeli müravabalt ja tihti ka inspiratsioon.
Valgusfestival „Kohtumine“ oli pühendatud piiride avardumisele ja uutele teadmistele, mis suuremas pildis ühildus kogu Euroopa kultuuripealinna aasta kontseptsiooniga. Valgus on fotograafi töö üks põhivahendeid, millega manipuleerides moodustub kujutis, ent sel festivalil tundus, et valgus heas mõttes manipuleerib meiega. Mismoodi mõjutavad erinevad valguslahendused inimese meeli, tunnet, kujutlusvõimet?
Jaapani visuaalkunstniku Ryoji Ikeda soolonäitus Eesti Rahva Muuseumis oli tõeliselt vapustav kogemus. Kuulus näitus „data-verse“, milles esinevad visuaalid, punktipilved, koordinaadid ja struktuurid kombineerituna helidega oli foto- ja videograafile paras pähkel: kuidas anda edasi tunnetust, rikkumata samas publiku kogemust, sest kardad näidata liiga palju? Näituse ühe osa mastaapi on näha kõrvutatud inimesega. Teos kordab end tsüklitena, kuid vaatajana avastad iga kord midagi uut.
Spetsiaalselt Tartu 2024 jaoks loodud teos teisel fotol oli eriline eestlaste DNA ja heliteose kombineerimise poolest. Seda kõike sai visuaalselt kogeda peegeltunnelis, mis kujunes vist kõige pildistatumaks kohaks kogu näitusealal. Ryoji Ikeda usub, et kunst on tähtsam kui kunstnik, ning seetõttu jäävad portreefotod temast tihti paljudel vaid unistuseks.
Droon_maanuskullamaa_0005
Euroopa kultuuripealinna aasta lõpupeo „Jää ja loo“ kontseptsioon innustas kõiki julgelt tulevikku vaatama. Tartu raekoja taha Pirogovi platsile uue hingamise toonud tiitliaasta lõpupidu toimus juba karges, kuid ühtsustundega rikastatud novembrikuu viimasel päeval. Alateadlikult jällegi suurt vaadet soovinuna jäädvustasin koos nii lavastuse, inimesed kui ka vaate Tartule.
Vaatame suurelt, mõtleme suurelt, unistame suurelt.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare