Milliseid riske näeb rahapesu andmebüroo veebikasiinode äri suuremas mahus riiki meelitamisega?
See sõltub sellest, millised teenusepakkujad siia tulevad. Kui me vaatame seda regulatsiooni, mis hetkel parlament meil vastu võttis, siis teoreetiliselt me kutsume siia selliseid, kes väga tugevat järelevalvet endale ei soovi. Sellised teenusepakkujad tavapäraselt teenindavad kõrge või väga kõrge riskiga klientuuri, kes tegelikult ei soovi endale hasartmänguteenust või kliendid ei soovi panustada millegi peale, vaid soovivad kõige tavapärasemat makseteenust. Nüüd selle makseteenusega me avamegi enda süsteemi kõrgele riskile.
Kui me võtame Malta näite, siis Malta on selle tee läbinud. Nende statistikast ilmneb, et seal on maksukuriteod, erinevad pettused ja narkokuritegevus. See on üks kübeke näide sellest, mis sealt süsteemist on läbi käinud.
Millised teenusepakkujad meile tulevad ja millist riski me hakkame reaalselt nägema, see alles selgub.
Mis selles seaduses sellisele suundumusele viitab? Inimene, kes seda seadust lugenud ei ole, võiks arvata, et tuuakse lihtsalt suurte veebikasiinode raamatupidamine Eestisse ja meie hakkame saama raha. Miks te räägite, et seaduse tekst viitab selliste riskide peatsele realiseerumisele?
Maailmas on suures plaanis kaks liiki teenusepakkujaid: ühed on need, kes soovivad endale tugevat järelevalvet, kes on nende juures kogu aeg olemas ja nähtav ning teised soovivad, et see järelevalve ei käiks ega külastaks neid väga tihti. Nüüd need teenusepakkujad, keda meie siia täna kutsume, me ei nõua, et nad oleksid reaalselt Eestis. Nad võivad olla ükskõik kus. See tähendab seda, et järelevalve reaalselt nende juurde ei jõua või jõuab väga harva. See ongi kõige suurem probleem meie jaoks, et me ei tea, kus nad on. Nad on küll Euroopa Liidu asutused, aga võivad paikneda Curaçaol, Gibraltaril või kuskil mujal. Meie peame nad sealt üles otsima, kohale kontrollima minema ja vaatama, keda me seal üldse kohtame.
Võrdluseks see olukord, kui nad asetseksid Eestis, siis me saame aru, mitu inimest sinna sisse astub klientidena ja töötajatena. Meil on kogemus virtuaalvääringu teenusepakkujatega, kes fiktiivselt tulid Eestisse, me läksime kohale kontrollima ja seal oli kaks tooli ning üks inimene. Järgmine päev läksime sinna ja seal ei olnud enam mitte kedagi. See on see fassaad, mis meile tõenäoliselt ka siia Eestisse luuakse hetkel.
Millised võimalused on rahapesu andmebürool päriselt seda järelvalvet teostada? Seaduseelnõu kaitsjad ütlevad, et seaduses on need mehhanismid ja viisid sisse kirjutatud, et neid riske maandada. Mil viisil neid riske maandada õnnestub?
Fakt on see, et seadus ei kohusta mitte kedagi siin olema. Ei pea olema juhatuse liikmeid, vaid kohustab ainult ühte töötajat siin olema. See ei ole ilmselgelt piisav, et hinnata neid kliente. 2024. aasta lõpu seisuga oli meie kaugettevõtluse pakkujatel üle 600 000 kliendi ja sealt liikus kaheksa miljardit eurot. See on väga suur summa ja kui me ei näe, kui palju neid inimesi seal on ja kui me ei näe, kuhu kontrolli minna, siis me ei ole ka efektiivselt võimelised seda riski juhtima.
Mida te piltlikult öeldes siis teha saate? Millised kontrollimehhanismid üldse teil käeulatuses on?
Kaugkontroll, mis tähendab seda, et me saadame nendele kirja. Tänane kogemus on see, et väga tihti sellele kirjale ei vastata. Esialgu üritame nendega kontakti saada. Kui me saame kontakti, siis loodetavasti saame teada, kus nad maailmas paiknevad ja reisime sinna, et kontrolli teha, aga see protsess on väga pikk ja väga keerukas.
Lisaks ei kohusta seadus neid mingiks hetkeks kooskõlla viima olemasolevate nõuetega või uute nõuetega ja meile nendest raporteerima. Me siis peame tegelikult väga suurt tööd tegema, et saada aru, et kas nad on ka uute nõuetega kooskõlas või mitte.
Mitut veebikasiinot aastas tegelikult rahapesu andmebüroo kontrollida saab? Millised kulud sellega potentsiaalselt kaasnevad?
Ma ei oska sellele küsimusele hetkel vastata, kuna ma ei tea, kus maailmas nad paiknevad. Kui ma pean kolm inimest Curaçaole lennutama, et seal kontroll läbi viia, siis see on ilmselgelt päris suur kulu. Kui me jääme kaugkontrollide juurde ehk saadame nendele kirju, siis see kontroll ei ole kindlasti nii efektiivne, kui on kohapeal süsteemide vaatlemine.
Te ütlesite, et väga tihti kirjadele ei vastata. Mis on need järgmised sammud, mida te astuda saate, kui vastust ei tule? Panete veebikasiino kinni või mida üldse teha saab?
Kogemus on hetkel selline, et me saatsime kirjad, nendele ei vastatud, mistõttu saatsime sunniraha hoiatuse ehk suunasime neid sellele vastama. Seejärel nad leidsid juhuslikult need kirjad prügikastist üles ja väitsid meile, et enne nad neid kirju kätte ei saanud. Mis see tõde on, seda teavad nad ise, aga selline see praktika tavaliselt on.
Mida see kirjavahetus tegelikult annab? Kui selge pildi te tegelikult saate sellest, mis päriselt toimub?
Saame teada, millised on süsteemid paberil. Seda, mis tegelikult toimub ja kas see paber, mis meile on saadetud, ka tegelikult tõele vastab, seda me saame teada ainult kohapealses kontrollis. See ongi nüüd see keerukus, et neid ei ole siin Eestis.
Teisisõnu me avame ukse ärile, mida me ju sisuliselt kontrollida ei suuda.
Seda on tõepoolest väga keeruline kontrollida. See ei ole ainult raamatupidamine, mis siia tuuakse. Tegelikult, et sellest süsteemist aru saada ja seda riskil hallata ning kontrollida, on vaja mitte raamatupidamist vaadata, vaid on vaja kontrollida, kus see raamatupidamine alguse sai ja kus see maja tegelikult püsti seisab.
Mida selle nii-öelda äri varjus tihti tegelikult tehakse? See küsimus ei ole ju lihtsalt selles, et käib legaalse raha eest hasartmäng. See on terve maailm, mis sealt tegelikult avaneb. Mis selles maailmas vastu vaatab?
Kurjategijad otsivad selliseid teenusepakkujaid, kelle süsteemid ei ole piisavalt tõhusad ja need süsteemid ei ole piisavalt tõhusad seal, kus järelevalve neid ei näe. Laias maailmas on teada praktikaid, et kurjategijad järjest enam liiguvad kasiinodesse või kaughasartmängu seetõttu, et nende kontrollid ei ole nii tõhusad, kui on täna pangandussektoris. Nad ilmselgelt otsivad seda valdkonda, kus see kontroll on ebapiisav. Kui sinna juurde panna veel virtuaalvääringu teenusepakkujad või virtuaalvääringud, mida ka väga tihti kaughasartmängu teenusepakkujad aktsepteerivad, siis see risk muutub eriti kõrgeks.
Näide Kanadast, kus fentanüüliga äritsejad, keda siis ka Ameerika Ühendriigid väga soovivad enda territooriumilt välja lükata, kasutavad kaughasartmängu teenusepakkujaid. On ka avalikud raportid, mis viitavad, et samuti Malta teenusepakkujaid on selleks ära kasutatud. Aasias on näited, kus organiseeritud kurjategijad reaalselt kasutavad kaughasartmängu teenusepakkujaid mitte selleks, et seda teenust saada või panustada kuskile, vaid nad viivad oma vara selle teenusepakkuja juurde, teevad võib-olla ühe tehingu või üldse mitte ja siis liigutavad selle raha järgmisele isikule. Seda platvormi kasutatakse makseteenuse pakkujana.
Me võime võtta Danske panga näite. See küll reaalselt oli siin, aga mitteresidendid kasutasid Danske panka maksete vahendamiseks. See on see risk, millega me samamoodi puutume kokku, et miljardid ja miljardid jooksevad läbi mingisugusest süsteemist, mida me tegelikult siin Eestis ei näe. Me ei saa aru, kes sinna sisse astub, kes sealt välja astub, aga me teame, et sealt raha jookseb läbi ja mainekahju, mida Eesti riik saab, on meiega, sest see teenusepakkuja ütleb, et ta on Eesti teenusepakkuja. See ei ole ainult raamatupidamine, vaid on ka reaalne risk ja oht meie süsteemile ning mainele.
On teada, et Malta konkureerib nende veebikasiinode riiki meelitamiseks. Milline on see Malta järelevalve ja kuidas selles võrdluses paistab see Eesti riskide maandamine?
Esialgu Maltal ei olnud ka need süsteemid väga tõhusad ja nad kutsusid enda riiki selliseid teenusepakkujaid, kelle puhul nad hiljem leidsid, et nad tegelikult ei soovi järelevalvet. Nad tõhustasid enda asutusi. Seal on kaks järelevalve asutust: üks on Gaming Authority, mis reaalselt teostab järelevalvet igapäevaselt ja on rahapesu andmebüroo, kellel on ka järelevalvepädevus rahalise tõkestamise valdkonnas.
Minule teadaolevalt on Malta põhijärelevalve asutuses alla 200 töötaja ja see on see, mis tegelikult loobki seda usaldusväärsust nende teenusepakkujate ees ja seetõttu nad tahavad sinna minna, sest see on usaldusväärne järelevalveasutus.
Millised ressursid on tegelikult Eestis selleks järelevalveks?
Me räägime umbes kümne ringis töötajatest maksu- ja tolliametis ja rahapesu andmebüroo peale.