Alates täismahulise sõja alguses Ukrainas 2022. aastal on eestlanna Triinu Perve ukrainlaseid abistanud. Sõja alguses aitas ta Eestisse saabunud sõjapõgenikke, viimased 2,5 aastat on ta aga suurema osa veetnud Ukrainas, kus aitab sealseid üksuseid – kogub neile annetusi ja on toeks. Esimest korda sattus ta Ukrainasse 2023. aasta suvel, kui läks sinna autosid viima.

“Seal olles nägin, et väga palju asju toimub ikkagi koha peal. Mingisuguste suhete ja sidemete jaoks on vaja olla koha peal, et saavutada usaldus komandöridega, usaldus inimestega, kes seal on. Kui sa oled koha peal, siis sa mõistad ka seda, mis seal päriselt toimub, palju rohkem. Sa saad hingeelust ja kõigest sellest, mis selle taga on, palju rohkem aru, kui lihtsalt siit kaugelt vaadates,” kirjeldas ta “Ringvaates”.

Perve rääkis, et ühel hetkel said üksuslastest, keda ta aitab, sõbrad. Samuti aitab Ukrainas viibimine suurendada annetajate usaldust.

“See näitab, et sa päriselt lähed sinna ja sa päriselt tunned neid inimesi, sa tead, kuhu need asjad lähevad. Ma aitan ikkagi neid, keda ma tean isiklikult. Ükskõik kui palju me räägime või ei räägi, siis kõik Ukrainas ei ole väga ausad. Lihtsam on aidata neid, keda sa tead ja sa näed isiklikult, kuhu need asjad lähevad ja miks neid on vaja,” rõhutas ta.

Kolme aastaga on Perve ukrainlastele kogunud 1,4 miljonit eurot annetusi. Naine nentis, et suur osa annetustest tuleb välismaalt, sest eestlased on pärast juhtumeid, kus annetajate raha on mitmeotstarbeliselt kasutatud, tõrksaks muutunud.

“Pärast mu viimast intervjuud tuli paar annetust, aga üldine tendents on, et Eestis sõimatakse kogu aeg, et sa paned raha taskusse, sa oled üks miljonär. Mu sotsiaalmeedias on kogu aeg näha raportid, kuhu need [annetused] lähevad, kes neid asju saavad. Ma elan ühe üksusega ninapidi koos, seda enam ma tean, kuhu need asjad lähevad ja mida nendega seal tehakse. Meedikutel samamoodi,” rääkis ta.

Kolme aasta jooksul on Perve surmaga palju kordi kokku puutunud, kuid aega, et leinata, Ukrainas ei ole.

“Meil on kogu aeg vaja midagi teha. Eks me ütleme ka, et me ootame hirmuga seda aega, kui tekib lõpuks see aeg, kus sa saad endasse selle leina täielikult võtta, sest järjest rohkem läheb nüüd neid, keda sa tead,” tunnistas ta.

Esialgu ei mõistnud ta ukrainlaste rahulikku reaktsiooni, kui keegi taas üksuses surma sai. Nüüd ta teab, et sellega kaitstakse iseennast.

“Ma küsisin ka, kuidas see võimalik on. Nad ütlesid, et oota, see juhtub sinuga ka. Ma ütlesin, et ei ole võimalik, see tähendab, et mul ei ole südant või ma ei tunne enam midagi, aga nüüd ma saan aru, et mu süda kaitseb mu pead, ta ei võta seda nii väga hinge.”

Lisaks Ukraina abistamisele on Perve elus teinegi oluline roll, mis täita – emaks olemine. Ta rõhutas, et Ukrainas viibimine ei tähenda seda, et tema Eestis elaval lapsel ema ei ole.

“Ma olen oma lapse jaoks ikkagi kogu aeg olemas olnud, olen ma nüüd siin või seal. Ta ei ole selles mõttes emast ilma jäänud. Ema on ikka kogu aeg olemas. Ta teab seda väga hästi, et ükskõik, mis ei ole, ta saab mulle alati helistada, minu poole pöörduda. Ma ei saa võib-olla mõnikord kohe vastata, aga seda küll ei ole, et ta oleks ilma emata või ei näeks oma ema piisavalt. Ema käib kodus ka.”

Küll aga nentis ta, et kommentaarid, mida talle emaks olemise kohta on tehtud, on väga valusad olnud.

“Väga palju on hukkamõistu. Ma tõstatasin ka oma Facebookis arutelu, et kui mees läheb ja ohverdab ennast millegi nimel, mis on üllas, läheb teise riiki appi või ka sõdima, siis teda võetakse kui kangelast, aga kui naine seda teeb, siis ta on rongaema, perehülgaja, ei hooli oma lapsest. Seda vastuolu on ikka veel meie ühiskonnas nii palju, kus inimesed ei tea tegelikult tausta ja ei üritagi mõista, mis selle taga on,” avas ta.

Saatejuht Grete Lõbu küsimusele, kui kaua veel jaksatakse rindel vastu pidada, vastas Perve, et tegelikult enam ei jaksatagi. “Aga neil ei ole ka valikut. Väga paljud, kes oleks võib-olla rohkem jaksanud, nemad on juba surnud. Nii ongi. Seis on väga raske,” nentis ta.