Mari ja Mikk Jürjensi kodu Kohila lähedal Keila jõe kaldal sündis paljude kokkusattumuste tulemusena. Ja kuigi sõitmist on peres nii töö kui laste harrastuste pärast palju, kaaluvad maalelamise võlud logistilise peavalu üles.

Raplamaaga on Jürjensid seotud sedakaudu, et abikaasa Mikk on sealtkandist pärit. Lapsepõlve Põlvas veetnud Mari jaoks on südamelinn hoopis Tartu. Pärast Mart Reiniku gümnaasiumi lõpetamist tuli andekal tüdrukul valida kahe teeotsa vahel – peale jäi Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia.

“Mul oli kaalukausil, kas minna muusikat õppima või siis teater, sest mu ema töötas Vanemuises ja teatritagune maailm oli minu jaoks väga paeluv. Põhipõhjus oli see, et mind on alati inimene ja iseenda inimeseks olemise tundmaõppimine väga huvitanud. Ja siis mulle tundus, et teatri kaudu on seda kõige mängulisem ja huvitavam teha,” rääkis ta.

Jürjensil on väärt oskus oma inimesed üles leida ja neist elu jooksul kinni hoida. Sõprus Eeva Talsiga algas juba lasteaias ja tänavuste jõulude ajal annab Jürjens koos Curly Stringsiga kontserte, kuhu on nii mõnedki lood kaasa tulnud nende plikapõlvest. Ka tulevad esitusele mõned Jürjesi lood.

Talsi sõnul teeb sõbra loomingu eriliseks ausus. “Loomulikult paneb ta selle poeetiliselt kirja ja on nii inspireeriv. Ta laulab oma sõnu, oma meloodiat. See ongi nagu tema heli,” kirjeldas ta.

Kursuse toetav jõud

Jürjens lõpetas Viljandi kultuuriakadeemia kaheksanda lennu koos Tõnis Niinemetsa, Kait Kalli, Ott Kartau, aga ka möödunud aastal lahkunud Ragne Veensaluga.

“See kõik oli liiga vara. See juhtus ikkagi nii vara, et meievanune inimene järsku meie seast kaob. Meile nii armas inimene. See oli meie kursusele ja inimestele, kes teda tundsid, nii ootamatu ja raske. See paneb mõtlema selle peale, et kui palju meil aega on ja mida me selle ajaga pihta hakkame. Samal ajal toob see hästi kokku ka. Meie kursust liitis see veel kuidagi eriliselt. Me olime üksteisele hästi suureks toeks ja saime sellega seetõttu veel paremini hakkama,” tunnistas ta.

Tema kursus on kooliajast peale tõesti tihedalt suhelnud – kindlasti tullakse kokku ka jõulude paiku. Jürjens tegi näitlejatööd ametlikult vaid kolm aastat Von Krahli teatris ja on viimased kümme aastat olnud vabakutseline. Pigem kaldus kaalukauss muusika poole.

“Ma andsin 2010. aastal välja oma esimese albumi “22”. See oli jällegi kursuse kingitus mulle – nad kinkisid mulle võimaluse salvestada Viljandi kultuuriakadeemia helistuudios. Ma arvasin, et seal see lõpeb, et ma salvestan oma laulud, mis ma olen kunagi teinud, aga siis läks pall kuidagi veerema,” meenutas ta ja tõdes, et esimese hooga ehmatas edu ta ära.

“Sinna kõrvale ilmus meediamaailm, mis oli minu jaoks hästi võõras, et kuidas see intervjuude andmine käib. Mingil perioodil hakkasin hästi palju ei ütlema: ma ei lähe, ei tee ja ei laula. Võib-olla pidin sellega kohanema,” nentis ta.

Armastus esimesest silmapilgust

Mari abikaasa Mikk Jürjens on Tallinna Linnateatri lavastaja ja näitleja. Teadmine kellestki lahedast Marist, kes hästi lauluab, jõudis Miku kõrvu pinginaaber Pärt Uusbergi kaudu.

“Ma mäletan isegi, et ma olen olnud Pärdi kõrval mingil hetkel, kui see Mari talle helistas. Siis ma temast rohkem ei teadnud, ei mõelnud. Ma nägin teda esimest korda Vigala laululaagris ja ta tuli inimesena mu teadvusesse,” meenutas Mikk.

Selles samas laagris saigi Mari ja Miku lugu alguse. “Meil on tõesti selline armastus esimesest silmapilgust või vähemalt sümpaatia esimesest silmapilgust. Oli mingi laagriõhtu, ta esines seal või midagi, jäi silma ja siis viimase laagriöö olime suure kambaga üleval, olime öö läbi ühes seltskonnas ja vaatasime teineteise poole, Mari laulis. Hommikul oli kuidagi hästi kurb ära minna ja siis me vahetasime kontakte ja jäimegi suhtlema,” rääkis Mikk.

2014. aastal sai Mari Pokinenist Mari Jürjens ja tänaseks kasvatavad nad Mikuga koos kolme poega: kaksikuid Jani ja Mariust ning pesamuna Gustavit. Ja ükskõik kust kandist ka ei vaata, kindel on, et Mikul lasub ülisuur roll selles, et Mari on kodukoormuse kiuste saanud kogu aeg loominguga tegelda.

“Ma tean, näen ja tunnen seda, et ta armastab mind väga. Ta näitab seda väga palju välja. Mul on hästi hea meel, et ta teeb seda kuidagi nii, et meie pojad näevad seda. Mulle tundub, et see on üks väga tähtis asi, et pojad näeksid, kuidas nende isa armastab nende ema ja see on neile oluline tulevikus,” lausus Mari.

Edust hoolimata ei jää loorberitele puhkama

Abikaasa Miku sõnul on Mati tõeline perfektsionist. “Ta on nii armutu iseenda suhtes. Võib-olla muusikuna, see teekond on juba nii pikk olnud ja kogemust on nii palju, ta juba annab endale armu, aga inimesena on ta kindlasti täielik perfektsionist. Ta teab seda ja ta tegeleb sellega, aga see on tema pärisosa ja ära võtta seda temalt küll ei saa – see ei tundu mulle lihtne,” märkis ta.

Mari tõdes, et täiuslikkuse tagaajamine on teda ka emaduses saatnud. “Mul on olnud väga raske sellega kohaneda, et kõik asjad ei tule nii hästi emana välja või kui ma ei ole olnud piisavalt rahulik või et nüüd läheb küll kõik täitsa untsu, kui nüüd mina ei tee siin seda õiget asja.”

Ka pidev kõhklemine käib temaga kaasas. “Tänaseks olen jõudnud sinna, et ma ei olegi seda tüüpi inimene, et ma suudaks kohe midagi otsustada, et ma suudaks kohe hästi kindlalt teada, mida ma tahan. Ma pean selle kahtluse faasi läbi tegema ja jällegi uskuma, et ma leian selle õige asja ja usu endasse üles.”

Muusiku sõnul on tema möödunud aastal ilmunud kauamängiv “…aga samas…” tema enda jaoks jalgade-maha-saamise album. “Ma tundsin esimest korda sellist julgust, mida mul on varem palju vähem olnud. Natuke nagu selline suureks saamise tunne oli see,” märkis ta.

“…aga samas…” tõi talle aasta alguses toimunud muusikaauhindade jagamisel nii aasta naisartisti kui ka aasta autorialbumi looja tiitli. Jürjens on lubanud endal albumi edust rõõmu tunda, kuid loorberitele puhkama ta ei plaani jääda.

“Aga see ei tähenda seda, et naudin nüüd terve elu neid kahte auhinda ja mõnulen selles. Elu läheb kogu aeg edasi, tulevad uued unistused,” sõnas ta. “Ma olen piisavalt kärsitu, piisavalt ebakindel, nii et ma kogu aeg tahan otsida, samal ajal püüan ka rõõmustada selle üle, kui midagi läheb hästi ja saab midagi hästi tehtud.”

“Ma olen lihtsalt kuidagi nii tänulik, et mu unistuse siiamaani on täitunud, sest minus on alati ka see hirm, et appi, kui kõik on hästi, siis see ei saa ju igavesti kesta. On olnud ka väga raskeid hetki ja aegu, aga tänutunne, et mu ümber on inimesed, kellega mul on nii palju, mida jagada ja hoida. Kuigi on päevi, mil ma tunnen endiselt väikese Mari ebakindlust, siis mul on hästi hea meel selle üle, et ma tunnen ennast palju paremini,” on ta õnnelik.