PPA Lõuna prefektuuri prefekt Vallo Koppeli sõnul koguneski esmaspäeval esimest korda ümarlaud, et otsida Tarmo juhtumi alusel lahendusi info liikumise ja tööprotsessi parendamiseks. Koppel, kes ise küll ümarlaual ei osalenud, ütles, et midagi kindlat veel ei otsustatud.
Samas järeldas politsei esmaspäeval avaldatud juhtumianalüüsis, et nende töös ei olnud märkimisväärseid puudusi. Olulisimana leiti, et vaimses kriisis ja ohtlikult käituvad inimesed peavad jõudma arstide hoole alla.
Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku juht doktor Andres Lehtmets tõi aga välja, et psühhiaatrilise abi süsteem saab aidata ainult sellist inimest, kelle ohtlikkus on seotud tema raske psüühikahäirega.
“Näiteks ei kuulu siia alla ilmselgelt joobes isikud, kes enamasti vajavad enne kainenemist ja keda me meeleldi vaatame ka psühhiaatriakliinikute valvetubades läbi siis, kui inimene on seisundis, kus tema psüühilist seisundit saab detailsemalt hinnata – joobes isiku puhul on see väga keeruline,” kirjeldas Lehtmets. “Kus on tegemist psüühikahäirest tuleneva ohtlikkusega, me kindlasti aitame, see on meie rida,” lisas ta.
Lehtmets märkis, et Eestis sätestab psühhiaatrilise abi seadus kriteeriumid, mille puhul tohib inimest ka tahtest olenemata ravida.
Ta ütles, et on sarnaseid keerulisi juhtumeid arutanud korduvalt ka politseiga, püüdes leida Tartus lahendust inimestele, kel on probleeme, mis ei ole otseselt raske psüühikahäire, kuid kus peaks psühhiaater siiski sekkuma.
“Aga üldiselt saavad nad abi samamoodi nagu muud kodanikud, ehk vaimse tervise teenused toimuvad meil vaba tahte alusel,” nentis Lehtmets. “Järjekorrad paraku on suhteliselt pikad. Erakorraliste juhtudega tegelevad valvearstid,” kirjeldas ta.
Lehtmets aga nõustus politseiga, et vaimse tervise teenused peaksid olema paremini kättesaadavad. Ta tõi ka välja, et eeskätt joobes juhtide hindamine tuleks Eesti põhjalikult läbi vaadata.
“Kes keelduvad alkomeetrisse puhumast, nende vereproovi võtmine võiks toimuda ka mujal kui tervishoiuasutustes,” rääkis Lehtmets. “See antud hetkel kurnab päris kõvasti nii EMO-sid (erakorralise meditsiini osakondi), kui ka seal, kus sellega tegelevad psühhiaatria valvetoad, nagu see senini oli Tartus, siis ka meie valvearste. Paljud seisundid, kus eeldatakse, et arst annab lõpliku hinnangu – tegelikult on piisavalt riike, kus hindamine toimub väljaspool meditsiinisüsteeme. Kas siis on spetsiaalselt selleks loodud üksused nagu meil Eesti Kohtuekspertiisi Instituut või teeb seda politsei ise. Aga ma arvan, et jah, praegusel hetkel selle süsteemi hoidmine tervishoiu sees ei ole põhjendatud, vaadates meie üldist abi kättesaadavust,” nentis Lehtmets.
Lehtmets selgitas, et Tartus jõuti lõpuks kompromissini, millega hakkab nüüd tulevast jaanuarist hindama joobes juhtide seisundeid EMO – nagu ka teistes Eesti linnades. Varem tegeles Tartus sellega psühhiaatriakliiniku erakorraline vastuvõtt. Lehtmets nentis, et neil on praegu kliinikus tingimused väga viletsad ning ka valvearstide koormus paisunud väga suureks, kohati just politsei hindamiste tõttu.
Samuti leidis politsei oma raportis, et sõltuvusravi peaks olema kättesaadavam. Sellega nõustus ka doktor Lehtmets. Tema hinnangul ei ole piisavalt asutusi, mis pakuvad otseselt sõltuvusravile orienteeritud vaimse tervise teenuseid. Samas rõhutas Lehtmets, et olemuselt on sõltuvusravi alati vabatahtlik.
“Nii-öelda sundravil, kui kasutada natukene iganenud terminit, ei ole sõltuvusravi kontekstis väga palju efektiivsust. Seda on palju uuritud ja sellel paraku on vähe tulemust,” nentis Lehtmets. “Me ikkagi eeldame, et inimesel on motiiv, kui ta pöördub ravile, me suudame seda motiivi ja motivatsiooni toetada ja siis juba ka vastavaid abi sekkumisi läbi viia,” sõnas ta.
“Sõltuvusravi kättesaadavus on Eestis kehvapoolne, ma olen täiesti nõus, see on piirkonniti väga erinev. Aga siin oleks vaja natuke komplekssemaid lahendusi seal, kus võimalik – sest inimeste motivatsioon ei ole piisavalt tugev, et nad üldse ravile tuleksid,” rääkis Lehtmets.
Politsei järeldas ka oma analüüsis, et tugiteenused tuleb teha kättesaadavaks ka sel juhul, kui inimene ei ole nõus oma kontakte ohvriabile edastama. Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna juhataja Kaire Tamme sõnul on muudatus tehtav, kuid selleks on enne tarvis täpsustada andmevahetuse õiguslikud reeglid, hinnata vägivallakuriteo ohvrite kaitsevajadust ning ka tõsta teadlikkust ohvriabi teenustest.
Politsei hinnangul tuleks vägivallatseja saata juba menetluse ajal kohustuslikule nõustamisele. Juhul, kui tal on lapsed, siis tuleks hinnata, kas ta on võimeline pakkuma turvalist vanemlikku hoolt.
“Praegu on sotsiaalkindlustusameti roll piirdunud vabatahtliku osalemise põhimõttel toimuvate teenustega, mis on rahvusvahelise praktika järgi ka tõhusamad,” kirjeldas Tamm. “Muutus on võimalik siis, kui inimene ise soovib oma käitumist muuta,” lisas ta.
Lisaks ütles prefekt Koppel nädala alguse ümarlaua kohta veel, et lahenduseni tuleb jõuda nii kiiresti kui võimalik. “Kahtlemata on tegemist juhtumiga, mis ei tohi korduda,” nentis ta. “Kui ruttu see lahendus võimalik on, sõltub, kui kiiresti ühele nõule saadakse ja vastavad kokkulepped sõlmitud saavad. Ma loodan, et selleks ei kulu kuid,” ütles Koppel.