Uus lavastus
Rose Lewenstein “Murdja”
Tõlkija ja lavastaja Johan Elm
Kunstnik Eugen Tamberg
Valguskunstnik Léon Augustin Allik
Muusikaline kujundaja Aleksandra Koel
Kehadramaturg Anumai Raska
Intiimkoordinaator Kreet Maurer
Laval Tiina Tauraite ja Mattias Nurga (EMTA lavakunstikool)
Esietendus 19. novembril Vaba Lava black box’is Salme Kultuurikeskuses.
Rose Lewensteini näidend kannab originaalis pealkirja “Cougar”: otsetõlkes puuma. See sõna on meie sajandil saanud slängis uue tähenduse, millel õigupoolest puudub eestikeelne vaste. Seda on lahti seletatud kui naist, kes eelistab luua suhteid nooremate meestega. Kavalehel avab Johan Elm tõlkijana nüansse, mida tema jaoks sisaldab sõna murdja.
Lavastaja Johan Elmi sõnul on “Murdja” väga teistsugune armastuslugu. “Murdja” on Elmi 14. lavastus ja senise loometeekonna põhjal võib väita, et tema valikutes varieeruvadki n-ö teistsugused armastuslood (“Musträstas”, “Kasvav kuu”, “Tikud” jt). Ootuspäratud, halastamatud, samas drastilise iroonia piire kompavad aja- ja hingepeeglisse vaatamised. Ka hotellitoas, kus hommikul ärkab noor mees John, mäletamata eilset, on laia voodi kohal suur peegel. Kui John kahtleb une ja reaalsuse piiris, soovitab Leila tal peeglisse vaadata, sest unenäos olla peegel udune. Aga kas peegelpilti ikka on ilmsi võimalik usaldada, see küsimus muutub ajapikku aina painavamaks.
Ajapikku pole siinkohal adekvaatne väljend, sest aeg viskleb näidendis sinna-tänna. Esimesest hetkest vangistab selline lühistseenide ja momentaansete üleminekutega mängulaad publiku tähelepanu, esialgu kramplikuma püüuna mingitki ajaloogikat tabada, järje peale saada, kuni see ei tundugi enam elutähtis, sest aeg moondubki suhteliseks. Kui enne etenduse algust võib saali poolt tajuda pikantse suhteloo ootust, siis lavastus purustab trafaretse eelarvamuse otsekohe, löövalt, pöördumatult.
Autor Rose Lewenstein on näidendi dialoogid liigendanud katkendlikesse lühiridadesse, remarke kohtab kirjapildis ülivähe. Ajahüpped on tähistatud üksnes tärniga, olevikku ja minevikku lähemalt täpsustamata. Laval tähistavad noid “tärne” paljud erinevad lambid, valguse süttimise ja kustumise kaudu loovad kunstnik Eugen Tamberg ja valguskunstnik Léon Augustin Allik äreva, pidetu õhustiku. Muuhulgas ka ohutunde ja elektrikatkestuse hirmu, mis omakorda haakub näidendi teise või esimese põhiteema, kliimakatastroofide ja maailmalõpu hingusega. Eriti mõjusaks muundub valgus finaali eel, mil halli kardinaga tagaseinal liigahtav vari sarnaneb hiiliva kiskjaga. Ka helisööstud võimendavad süvenevat, kroonilist rahutust.
“Murdja” (lavastaja Johan Elm) Autor/allikas: Johan Elm
Edukas karjäärinaine Leila sõidab lennukiga ühelt kliimakonverentsilt teisele, juba see fakt tingib tugeva sarkasmifooni, võimendab maailma päästmise missiooni silmakirjalikkust. Võrdlusena meenub Endlas lavastatud Duncan Macmillani ökoloogiline armastuslugu “Kopsud” (lavastaja Taago Tubin, 2016), kus samuti ristusid globaalne ja intiimne, ehkki teisest vaatenurgast.
Tiina Tauraite ja Mattias Nurga duettmäng on ühtaegu kammerlik ja intensiivne. Tauraite läbib Leila rollis julgeid ja pööraseid, koomilisi ja traagilisi registreid, temas välgatab nii pahelist murdjat kui kaitsetut murdujat, nii eufooriat ja riskiihalust kui tülpimust. Näitleja mängib prognoosimatult nii füüsise kui häälega, peegeldab muutlikku sisemaailma paljude põnevate ja tundlike väliste nüanssidega. No näiteks veganist Leila miimika liha süües!
Enne etenduse algust juhtusin kuulma kõrvalistuva naise kahtlust, et kas ei hakka Tauraite puhul segama äsja nähtud roll teleseriaalis “Armukelm”. Asjatu pelg seegi, “Armukelmi” Mariliis ja “Murdja” Leila on täiesti erinevad naised, ehkki omal kombel raamidest väljamurdjad mõlemad. Tauraite isikupäras ongi midagi tavatut ja see äratundmine sai alguse juba 18. lennu diplomilavastusest “Lugu valgest varesest” (1995), kui lavastaja ja õpetaja Priit Pedajas valis just tema isemeelse boheemitari päise Barbaara Lohe rolli.
32. lennu lavakatudengile Mattias Nurgale on Johni roll ülimalt vajalik näitlejakool, seda enam, et psühholoogilise teatri rolliloomet selle lennu publikuni jõudnud lavastustes kuigivõrd ei kohta. Siingi on määrav osa füüsisel, Leila ja Johni kaks kulminatsiooni on lahendatud tantsuliselt, efektses liikumisjoonises paljastub üksiti hingeilm, aga ka elukogemuse kontrast.
Kui noore mehe ja keskealise naise suhte areng või taandareng näib mingis faasis üpris ettearvatav, siis on autoril varuks uusi nihestusi. Reaalsusetaju hägustumist ja mälukatkestusi. Lisanduv absurdsus muudab keerulisemaks, pidetuks nimelt Johni lavaelu. Lisaks Johni muutumine, oma keskkonnast irdumine ja traagika, kuna noormees tunneb, et ei kuulu enam kuhugi. Üks Nurga rolli tipphetki on karaokenumber, nootidest mööda lauldud meeleheite ja eneseiroonia sulam. “Murdja” lavapartnerlus eeldab arengut igal hetkel ja igal etendusel.
Märksõna “see vahepealne aeg” laieneb kogu maailmale. Tekstis viidatakse korduvalt äpile Lonely Planet – üksildane planeet ongi meie kodu, sama ajutine ja trööstitu kui hotellituba, näigu see kuitahes luksuslik ja kinnimakstav.