On kaks maailma. Üks on elu eespool ja teine tagapool tehisaru revolutsiooni. USA, Hiina, Araabia Ühendemiraadid, Prantsusmaa ja mitmed teised riigid on võtnud selge kursi sünteetilise taiplikkuse arendamisele, sest nad näevad, et iga päevaga muutub see tehnoloogia efektiivsemaks, täpsemaks ja võimalusterohkemaks. Arvatakse, et juba üsna pea saavutab AI energiatõhususe, mis hakkab konkureerima inimaju väga madala energiavajadusega – praegu kulub ühe lause genereerimiseks masinal umbes miljon korda rohkem energiat kui inimesel. Paljud tipptegijad prognoosivad, et umbes nelja aasta pärast jõuame inimtasemel tehisintellekti (AGI) ja kümne aasta pärast superintellektini, mis on igas mõttes inimesest võimsam ja kiirem – loodetavasti ka sarnase energiatõhususega.
See ei ole ulme, vaid argipäev. Ühelt poolt veavad seda arengut hüperskaleerijad – Google, Nvidia, OpenAI, Anthropic, Amazon, X ja teised ülirikkad, teaduspõhised firmad. Teiselt poolt nutikad riigid oma teadlike poliitiliste otsustega. Sünteetiline mõistus hakkab kiiresti õõnestama vajadust Maslow’ püramiidi alumiste kihtide järele: pole vaja kümneid tuhandeid lolli tööd tegevaid ebaefektiivseid inimesi, kui sama töö teeb kiiremini ja odavamalt ära masin, mis vajab vaid elektrit ja maavarasid. Vaja on tarku ja väga tarku inimesi, et neid masinaid arendada, hallata ja sellest tehnoloogiast kasu lõigata. AI ilma nendeta on lihtsalt loogikamudel; alles inimesed muudavad selle platvormi mõõtmatuks konkurentsieeliseks.