Veneetsia biennaalil 2015 sattusin Marko Mäetammega ühte seltskonda. Mõlemad olime biennaalil kui ajakirjanikud. Mäetamm kajastas kunstiilma suursündmust ETV kunstisaate juhina, mina aga Postimehe korrespondendina. 2007 esindas ta koos Kaido Olega John Smithi nime all seal Eestit ka kunstnikuna.
Ühel õhtul sattusime ka napsu võtma. Tegelikult küll vist mitmel õhtul, sest Veneetsias või vähemalt Veneetsia biennaalil võetakse kogu aeg napsu. Tean inimesi, kes ütlevad, et ei jõua enam biennaalil olla, igal õhtul peab täis jooma, aga mis teha. Kunst on lühike, aga elu pikk või oli see vastupidi.
Võtsime kambaga napsu. Kui saabus aeg koju minna – kõik me elasime ka samal aadressil –, hakkasime minema. Ühel hetkel tundus, et oleme vist natuke eksinud. Veneetsias on see muidugi tavaline. Mäetamm pani ette ikka edasi minna, sest kunagi ei tea, mida huvitavat veel võib tulla. Ja nii, et teed ka ei küsi. Ma alalhoidlikuma inimesena mõtlesin enda sees, et äkki pööraks tagasi, läheks vana head tuntud teed. Tundus, et Mäetamme puhul ei tuleks selline variant kõne allagi, ja ma ausalt öeldes ei tahtnud ka kusikuna välja paista.