Sügise alguses esietendus draamateatris muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 32. lennu diplomilavastus “Kuningas Ubu”. Isand Ubut kehastav Alex Paul Pukk avas kultuurisaates “OP”, et lavastuse prooviportsess oli pikk ja mitmekihiline.

“Kõigepealt tegelesime kõik grupis koos mängimise ja avastamisega. Otsisime seda kuskilt sügavamalt kui võib-olla lihtsalt tavaline näitlemine, et teen mingisuguse näo pähe,” kirjeldas ta.

Emand Ubut kehastav Erling Eding lisas, et tekstiraamatu võttis trupp kätte üsna hilja. “Enne tegelesime füüsisega. Kuna “Ubu” on küllaltki paroodiline ja karnevalteater, siis me lähenesime sellele füüsilisemalt, mitte palaganilikumalt.”

Pukk tõi välja, et üks lavastuse läbiv joon on sisemine rahutus. “Ühesõnaga kõike ja kohe. Sellega tegelesime päris kaua, et aru saada, mis asi on täielik sisemine rahutus,” lausus ta.

Alex Paul Pukk Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kuna Pukk ja Eding on need, kes “Kuningas Ubu” etenduse kahekesi avavad, on näitlejate sõnul oluline laval kohe esimene hetk ära tabada ja asi käima saada. Selle, kas publik looga kaasa tuleb, tunnevad näitlejad lavale ära. Edingu sõnutsi on oluline, et näitlejad suudaksid publikule esimese stseeniga kätte anda võtme, mis aitab lavastust mõista.

“See on mingisugune hoog, mingi huumori- ja suhtlustasand, mis tuleb ära tajuda. Kui me seda ära ei taju, siis me jäämegi lonkama,” märkis Pukk

Poole aasta pärast saavad Eding ja Pukk diplomeeritud näitlejateks. Tänaseks selja taha jäänud 3,5 aasta pikkusele teekonnale tagasi vaadates lausus Pukk, et need aastad on teda inimesena palju muutnud.

“Minu maitsed on muutunud, kõik on muutunud. Ja ma tunnen, et need ei ole ka kuidagi otseselt peale surutud, vaid ma ise olen avastanud mingisuguste õppetundide või hetkede läbi, mis mulle meeldib,” rääkis ta, kuid lisas, et neli aastat on siiski lühike aeg, et asjadesse süvitsi minna. “Ma olen tutvunud nii paljude asjadega, olen aru saanud, mis mulle sobib, mis mulle ei sobi, aga ma ei ole saanud süvitsi minna. See on võib-olla see koht.”

Edingu sõnul on kool andnud neile oma töö tegemiseks meeletu koguse tööriistu, mille vahel noored näitlejad nüüd valima peavad. “Peamine töö on ise pärast kooli hakata aru saama, mis ma üldse tahan ise teha, mis tööriistu ma kasutada tahan ja mis mulle endale rohkem sobivad.”

Erling Eding Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Suur meediatähelepanu ja avalik kriitika ei ole 32. lennu teatritudengitele võõras. Möödunud aastavahetusel oli ETV eetris tudengite draamateatris toimunud ideniteedikabaree, mis hiljem palju avalikku kõneainet tekitas. Eding leiab, et see on vaid positiivne, kui mõni lavastus seesugust vastukaja tekitab. Küll aga on tema sõnul võti selles, kuidas oma emotsioone väljendatakse.

“Aga minu meelest on lahe, kui kriitika pakub mingit suhtlust. Järelikult ma saan sealt võtta, et ta ei saanud aru, ta luges seda täiesti teistmoodi, kui mina tahtsin,” rääkis ta.

Puki sõnul on nende roll noorte kunstnikena ühiskonnas tõstatada küsimusi, mida võib-olla ei ole piisavalt lahatud, sest maailmas on palju, mida muuta. Seda, et teater vastuseid peaks pakkuma, näitlejad ei leia.

“Üks näitleja-lavastaja on hästi öelnud, et kui ma lähen teatrisse ja näen, et lavastajal on mulle midagi öelda, siis ma tahan sealt saalist ära minna. Mõnes mõttes küll. Sa juhid tähelepanu. See on see, mis teater võiks teha. Aga see, kui sa hakkad sealt mustvalgelt näitama halb-hea, tee seda, ära tee nii, siis see selline, mida ise võib-olla ei tahaks viljeleda,” arutles Eding.

Alex Paul Pukk ja Erling Eding Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Mõtteid, mida pärast kooli lõppu teha, on Pukil palju peast läbi käinud. “Ma arvan, et see kõik oleneb, kas sa küsid selles mõttes, kus paremat palka saab või kus saab ennast paremini teostada. Ma ütlen, et see on enda kättevõtmise ja läbirääkimiste asi,” tõstis ta plaanidelt saladusteloori.

Eding loodab riigiteatrisse tööle saada, et ennast läbi erinevate rollide näitlejana kasvatada. “Siis ma saan aru, mis ma ise näitlejana olen, mida ma oskan või ei oska. Praegu ma olen küllaltki noor ja päris pea laiali otsas,” lausus ta ja lisas, et väiksemaid rolle ta ei karda. “Ei ole suuri ja väikeseid rolle, vaid on ainult suured ja väikesed näitlejad.”