Kunstnik Marko Mäetamm tutvustas saates “OP” enda ateljeed ning Tanki loovagentuuris olevat uut isikunäitust “60/2”. Ta arvab, et ei saa oma põlvkonna kunstniku kohta enda karjääri üle kurta. Superstaariks ta ennast aga ei nimetaks.
Kunstnik Marko Mäetamm käib ARS-i kunstilinnakus iga päev töötamas. See on talle kodule ligidal ning isegi ta koerale meeldib seal käia. “Mul on siin head töötingimused. See on minu loominguline köök,” väitis ta. Koer on tema jaoks inspireeriv, sest temaga jalutades tulevad tal pähe pealkirjad enda tööde jaoks.
“Erinevalt neist, kellel käsib keegi teine tööl käia, on mul endal kohustus end selleks käskida,” sõnas ta. “Tulen tööle kümneks ja teen tööd ikka kuueni, muidu ei jõua ju valmis midagi. Kõik mu tööd sünnivad koer süles, sest ta tahab kogu aeg tähelepanu, ta on nagu laps,” tõdes ta. “Teha suuri maale peenikese pintsliga on jõle peenike nikerdamine, sellepärast mul lähebki ühe maaliga umbes tubli kuu aega.”
Enne kunstnikuks saamist on tal olnud mitmeid ameteid, sealhulgas autoremondilukksepp ja autojuht Pärnu Kaluris. Viimane ei meeldinud talle absoluutselt ja ta proovis seal igat pidi tööst kõrvale hiilida. “Autobaasi väravas oli tädi, kes mõõtis vererõhku ning sinna jalutades aeg-ajalt hingeldasin hästi kõvasti, et tõmbaks vererõhu üles. Seega tädi ei lasknud mind üldse autorooli,” naeris ta.
Keskkooli lõpus Karksi-Nuias elades meeldis talle keskmisest rohkem joonistada. “Tundsin oma kutse ära ja järsku tekkis ambitsioon kunstnikuks hakata. Kui ma kunstiakadeemiasse astuma hakkasin, ei teadnud ma isegi, kuidas molbertit püsti panna ning vaatasin seda teiste pealt. Esimene kord olin ma sisseastumisnimekirjas viimane, aga peale ettevalmistuskursustel käimist sain järgmisel aastal esimesena sisse. Seega ma tegin meeletu hüppe ühe talvega, olles samal ajal transporditööline,” rääkis ta.
“Tean, et ringlevad valemid, kuidas arvutatakse kunstiteose hinda. Aga üldiselt on see ikkagi tunnetuslik. Nõudmine määrab hinna, võid küsida nii palju kui makstakse. Ja rumal on mitte seda teha,” nentis ta.
Praegu on avatud Mäetamme näitus Tanki loovagentuuris. Sel aastal on tal 60. juubeli puhul mitmeid näituseid. “Juubel on nii õudne sõna. See on paratamatu, et üheksale järgneb kümme. Järgmine aasta, kui saan 61, ei huvita ma kedagi. Aga ega ma siis halvem ega parem ei ole. Tankis olev näitus on kuues isikunäitus sel aastal ning kolm on veel tulekul. Viimase aja teoste detailsus tuleb sellest, et vanusega hakkad lobisema,” naeris ta.
“Hakkasin perega reisides lihtsalt koguma mingisugust materjali, joonistasin A4-le vabal hetkel ikka midagi suvalist. Mõte oli, et see on materjal, millest ma ühel hetkel suudan kriitiliselt midagi uut ja huvitavat välja nõiduda. Ühel momendil oli see A4 mul lauapeal siukest mudru täis ja mul oli valgustushetk, et see ongi nüüd see, ma ei muuda siin midagi, projitseerin selle lõuendile ja hakkan seda otsast maalima,” sõnas ta enda uute teoste kohta.
Mäetamm rääkis papagoist, mille ta oma lastele soetas, aga kes kaua ei elanud. “Tutikas puur seisis nõutult kapi peal ja mul tuli ühel õhtul uitmõte, et kas ma mahuksin ise sinna puuri. Tegin ennast nii väikseks kui saab ning mahtusin täpselt sinna sisse. Tegime pilti ja vaatasin pärast, et võikski teha sellise töö,” jutustas ta.
“Ma arvan, et ma oma põlvkonna kunstniku kohta ei tohi kurta. Mul on läinud senine karjäär piisavalt hästi, mu loomingul on ostjad olemas, ma olen jätkuvalt produktiivne, mul on näitused, ma olen vabakutselise kunstnikuna juba aastaid toiminud ja mul on perekond, keda ma toetan. Ma arvan, et ma ei saa öelda, et ma ei ela hästi. Aga eestlane ei taha öelda, et tal läheb hästi, sest kardab seda ära sõnuda,” tõdes ta.
“Kunstis ma olen ekstravert, aga muidu olen ma enda arust introvert. Ma olin lapsena nii introvertne, et ma ei julgenud koolis sõnagi öelda, kui mind küsiti. Olen aga õppinud ekstravert. Keskkooli lõpus, kui leidsin huvi kunsti vastu, siis ma läksin kuidagi lahti ja pöördusin väljapoole, enne seda olin ma üks igavene hädakott,” naeris ta.
Ta naerab, kui teda superstaariks nimetatakse. “Eestis ei ole superstaare ega staare. Siin on enam-vähem tuntud kõik, kes mõned aastad püünel püsivad. Keegi su ikka ära tunneb, sest Eestis tunnevadki peaaegu kõik üksteist. Muidugi mulle meeldib, kui minu ja mu kunsti vastu huvi tuntakse,” rääkis ta.