Korvpalli on püütud lahti harutada, instituudid ja akadeemiad tegelevad mängu teooriatega, kirjutatud on hulganisti raamatuid, ent midagi jääb alati püüdmatuks. Eks selles see mängu võlu ongi, kirjutab korvpallisõbrast spordiajaloolane Märt Ibrus oma kommentaaris.
Korvpall on meie mäng, see on tõsi. Kogu Baltikumis sai korvpall omaks juba enne Teist maailmasõda. Nüüd on kogu maailm efektsest sportmängust täiega vaimustuses, vaatemäng on tõesti atraktiivne. Ärimehed ei hoia end tagasi, järjest suuremaid investeeringuid panustatakse uute ideede rakendusse, liigadesse, klubidesse. Mäng on müstiline, dünaamika vaheldusrikas, lõpud ettearvamatud. Kõike on loomulikult ka püütud lahti harutada, instituudid ja akadeemiad tegelevad mängu teooriatega, kirjutatud on hulganisti raamatuid, ent midagi jääb alati püüdmatuks. Eks selles see mängu võlu ongi.
Eestiski ilmus hiljuti psühholoogia professori Talis Bachmanni sulest raamat “Korvpall ja psühholoogia”, kus viidatud kirjanduse nimekiri on koguni kümme lehekülge, põhiliselt uuringud kogu maailma spetsialistide poolt. Seega on käsitlus väga põhjalik. Kümnest peatükist tooksin esile “Emotsioonid ja tahe”, “Individuaalsed psühholoogilised erinevused” ning “Inimsuhted”. Tegemist on siiski tervikuga, mis oleks kasulik lugemisvara nii treeneritele, mängijatele kui kaasaelajatele. “Huvilise lauaraamat”, nagu autor tiitellehel sõnastab.
Mäng, eriti võistlus kahe poole vahel, on alati mitmekihiline, kus olulises rollis on psühholoogia, eriti lõpufaasis. Seda me näeme nii vehklemises kui tennises ja muudegi duellalade puhul. Meeskondlikel aladel lisandub grupikeemia ja -toime. Seda annab juhtida ja suunata, ent mitte lõputult. Ka tipptreenerid on tunnistanud tihti oma jõuetust teatud hetkedel. Sa võid erineval moel reageerida, ent instinktide toimet inimkäitumises on sisuliselt võimatu ohjata. Eduseisus vallandub enesealalhoiuinstinkt ja kaotusseisus tapjainstinkt, nii nad vaheldumisi toimivad.
Tänapäeva mängudele on iseloomulik just eduvoogude vaheldumine. Karm on aga olukord, kus üks pool juhib läbi mängu sisuliselt viimaste sekunditeni, salamisi uskudes, et veab välja, ent võidunäljane vastane teeb oma tapva viske just viimasel rünnakul.
Korvpalli MM-valiksari: Eesti – Sloveenia Autor/allikas: FIBA
Talis Bachmann on samuti nõus bioloogia, sh instinktide poolt juhitud neurobioloogia, fundamentaalsusega sporditegevuses. See kehtib ka siis, kui keegi mängija peale vihaselt karjub, seegi käivitab instinktiivseid reaktsioone — nii agressiivsust, enesealalhoidu, sealhulgas passiivsusesse langemist ja riski vältimist. Siin tuleb mängu ka sünnipärase karakteri mõju, kuidas keegi lähtuvalt oma iseloomust reageerib.
Ja veel. Eelmise sajandi lõpukümnenditel räägiti küllalt palju biorütmidest, mis on organismide füsioloogiliste, emotsionaalsete, intellektuaalsete ja sotsiaalsete omaduste ja võimete korrapärane perioodiline korduvus mingis ajaühikus. Eks iga inimene tunnetab oma seisundi muutusi ja võimete vaheldumist, ometi on selle rütmilisuse määramise osas ebaselgus ja teooria on jäänud soiku. Küll on spordis aina olulisemaks sõnaks saanud energia, mis on ka kogu planeedi elutegevuses kõige määravam sõna.
Sport on ülimalt intensiivne tegevus, samas on ta muutunud meelelahutusmaailma lahutamatuks osaks. Nõudlus on ülisuur, publik januneb igapäevaselt uute elamuste järele. Sportlane peab olema valmis andma endast parima. Korvpallurid praktiliselt mitu õhtut nädalas. Parimal moel, et võita ohtlik ja sama näljane vastane. Ja siis räägitakse energiast, kas seda jätkub või mitte. Midagi pole teha, seda alati ei jätku, vähemalt üks pool nii resümeerib. Bioloogial on siingi oma sõna öelda, rütmilisusel on siiski oma roll, inimene peab oma jõuvarusid jagama ja oskama oskuslikult neid kasutada. Mängu tuleb ka sõna motivatsioon. See on spordis ülioluline.
Korvpalli Euroliigas räägiti aastaid, et iga mäng loeb. Palju oli alati kaalul. Nüüd on aina meeskondade arvu suurendatud ja sellega kaasneb ka mängude rohkus. Paistab, et sel hooajal on pilt muutunud. Enam ei suuda ükski meeskond karisid vältida, paratamatult tuleb ette nõrku mänge. Vigastused sagenevad samuti ülekoormusest, pinged on laes, suurte rahade puhul on ka omanikel omad nõudmised. NBA puhul nägime juba palju aastaid tagasi mängijate-poolseid proteste ja ka streike, ent suures plaanis on karavan edasi liikunud.
Nii näeme ilmselt ka edaspidi aina suuremat dünaamikat nii liigade arengus, klubide tegevuses kui loomulikult kõikvõimalikes pingeridades ja erinevate sarjade tulemustes.