Sel nädalal saime lugeda, et suure tõenäosusega saab sinust Tallinna Ülikooli rektorikandidaat. ERR-ile antud kommentaaris ütlesid, et TLÜ-d valdab tagasihoidlikkus, kuna olete Eesti kolmas ülikool ning see mõte jäi mind kuidagi painama. Mida sa kolmas olemise all mõtled? Õpilaste arvu poolest on vist tõepoolest Tallinna Ülikool ka faktiliselt kolmas ülikool.
Eks meil ole ju selline reputatsiooni, et me oleme justkui natukene vähem olulised, sest tegeleme peaasjalikult pehmete aladega nagu sotsiaal-, haridus- ja humanitaarteadused, natukene BFM-is ka kunst. Peavoolu diskursuses ei peeta neid kõige tähtsamateks asjadeks ühiskonnas, kui me räägime just majandusarengust.
Minu enda lugu Tallinna Ülikooliga on see, et ma tegin oma doktorikraadi London School of Economicsis, mis on juhtiv sotsiaalteaduste ülikool maailmas. Kui mind TLÜ-sse kutsuti ja ma siia tulin, siis mulle on alati tundunud, et Tallinna Ülikool tegelikult teatud mõttes juba on, aga saaks veel rohkem olla nagu Eesti oma London School of Economics. Jah, kuskil taustal on Oxford ja Cambridge, Eesti mõistes siis Tartu Ülikool ehk klassikalised universaalülikoolid, aga ka pealinnas saab olla äge, moodne, paindlik ja reageerimisvõimeline ülikool. See juba ongi nii, aga me ise pole söandanud tihti mõelda sellest nii, või olla uhked selle üle, mida me oleme viimaste aastate jooksul läbi teinud oma arengus.
Saame öelda, et paljudes valdkondades, kus me tegutseme, oleme tugevalt rahvusvahelisel tasemel ja võiksime sellest kindlameelsemalt rääkida, olla uhkemad selle üle ja võtta ambitsioonikalt ja julgelt sisse koha Eesti ühiskonnas.
Kui korraks veel sellest motiivist uuesti kinni haarame, siis mis sa arvad, kas mingil hetkel võiksime rääkida Tallinna Ülikoolist kui Eesti teisest ülikoolist?
Olgem ausad, see edetabel on natukene asjakohatu metafoor, aga nendes valdkondades, milles me tegutseme, ei ole meil enam mitte midagi häbeneda, sest oleme teinud läbi väga ägeda arenguraja. Oleme mitmes valdkonnas tugevad ja meil on aeg seda Eesti ühiskonnas selgemalt välja öelda. Nõuda kohta laua taga, sest me teame, et oleme head.
Olen ise kuulnud erinevates ringkondades tõesti üleolevat või isegi halvakspanevat suhtumist Tallinna Ülikooli suhtes, osad ei pea seda justkui endiselt veel päris ülikoolist. Sa tõid välja, et üks põhjus võib olla pehmemates teemades, aga eks TLÜ on ikkagi ka noor ülikool. Mis sa arvad, mis selle taga põhiliselt on?
Siin ongi see ajalooline taust, et meil ei ole seda pikka head lugu. Me ei ole olnud tõepoolest väga head näiteks üle 20 aasta tagasi, aga reaalsus on see, et praeguseks on olukord muutunud. Tallinna Ülikool on olnud äärmiselt tubli igasuguste rahvusvaheliste grantide võitmisel, teadustase meie valdkondades on hüppeliselt kasvanud. Võtame ka minu enda instituudi BFM-i, kus veel üle kümne aasta tagasi me ei olnud teadustöö mõttes midagi erilist. Muidugi, väga tore, et siin õpetatakse filmi, see on Eestis ainulaadne, aga praeguseks on meil BFM-is rida tunnustatud ja rahvusvahelistest organisatsioonides aktiivselt tipptasemel tegutsevaid teadlaseid, kelle töid tsiteeritakse ja keda kutsutakse loenguid pidama igale poole üle maailma.
See rahvusvaheline tunnustus on meil juba olemas, aga mulle tundub, et Eesti ühiskonnas need vanad müüdid veel püsivad. Kui ma ise õppisin Tartu Ülikoolis esimesel kursusel ajakirjandust, siis mäletan väga hästi, kuidas Marju Lauristin meile õpetas, et olemasolevaid müüte on väga raske murda, aga see on võimalik ainult siis, kui sinna kõrvale tekivad uued. Mulle tundub, et nüüd on aeg Tallinna Ülikoolil hakata uusi müüte looma. Kui meiega arvestatakse rahvusvaheliselt, siis on aeg meiega hakata arvestama ka siseriiklikult.
Indrek Ibrus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Tegin just hiljuti intervjuu BFM-i direktori kohusetäitja Riho Västrikuga, kes tõdes, et puhtalt filmivaldkonna vaates ei ole BFM-il piisavalt jõuõlga, et poliitikat mõjutada. Aga kuidas sinu hinnangul on lood Tallinna Ülikooliga tervikuna? Kas TLÜ hääl on avalikus diskussioonis piisavalt kuulda?
Vastan kõigepealt seoses filmivaldkonnaga, sest minu meelest ei ole olukord nii hull. Meie inimesed ikkagi osalevad igasugu valdkonna komisjonides, nõustavad ministeeriume, Eesti Filmi Instituuti ja teisi valdkonna institutsioone. Meid kuulatakse küll, aga samal ajal on selge, et me peame veel enam ütlema välja seda, et me oleme see koht, kus valdkonna teadmus akumuleerub. Meie doktoriõppekava on juba niimoodi käima jooksnud, et meil tulevad mitmetes filmi- ja meediavaldkonna alateemades välja parimad spetsialistid, keda võiks muidugi rohkem kaasata.
Aga liikudes Tallinna Ülikooli juurde, siis ühest küljest nii-öelda päriselus igasugu ministeeriumite, spetsialistide ja asekantslerite tasandil kaasatakse meie teadlasi kogu aeg. Aga jällegi tundub, et teise kahe suurema ülikooli puhul tehakse seda veelgi rohkem, ka ülikoolid ise teevad seda veelgi rohkem. Nad käivad iseseisvalt ministeeriumite ja muude oluliste ametkondades juures asju arutamas ning oma initsiatiive välja pakkumas. Me oleme olnud tagasihoidlikumad, ootame, kuni meid kutsutakse laua taha, aga veelkord, ka sellele peame me oma eneseteadvuses jõudma, et läheme ise laua taha ja ütleme: asjad on nii, see on meie ekspertiis ja meie pakume välja lahendusi.
Sa töötad praegu BFM-is meediainnovatsiooni professorina. Mõni aasta tagasi tehti BFM-is ka suurem struktuurimuudatus, sinna liideti veel mitmeid õppekavasid juurde. Kuidas sulle tundub, mis seisus see instituut praegu on? Kui räägime ülikooli tervikpildist, siis BFM paistab minu arvates väga hästi välja, isegi nii hästi, et suur hulk inimesi peab BFM eraldi kooliks.
See on tõsi, et kui räägime ühiskondlikust reputatsioonis, siis mul on hea tunne selle pärast, et BFM-i reputatsioon on puhtalt faktiliselt olnud alati natukene parem kui ülejäänud ülikoolil. Eks see seondub lihtsalt sellega, et see valdkond on nii eriline ja algusest peale on BFM-i tehtud väga rahvusvaheliselt ja kunstide valdkonnas tipule pürgiva institutsioonina. Lisaks oleme algusest peale olnud natukene eraldi, esialgu oligi eraldi kolledž kampusest kaugel. Seega jah, noored inimesed tihtipeale ei teagi, et BFM on Tallinna Ülikooli osa.
Tallinna Ülikooli perspektiivist on see probleem, BFM-i perspektiivist on see ka võib-olla probleem, sest kui me tahame näidata, et oleme tõeliselt teaduspõhine ja päriselt ülikool, siis selle peale ei mõelda BFM-i puhul, kujutatakse ette, et see on suur kunsti tegemise koht. Eesti film on läinud kirevaks ja huvitavaks ning selles on BFM-il oma roll olnud, aga meil on aeg ka audiovisuaalkultuuri tegemises hakata mõtlema selle peale, et kui tõendus- ja teaduspõhised kõik need asjad on, mida me õpetame. Kas me saame õpetada ka valdkonna spetsialiste niimoodi, et nad on analüütiliste oskuste poolest võimekavad ja saavad oma tegevuste tähendusest ja kontekstist alati paremini aru? Ka neid samme on meil vaja võtta ja sestap see ülikooliga seostatus on ülimalt oluline ja selle väljanäitamine oleks väga tähtis.
Sa tõid selle hästi välja, et BFM-is saavad kokku need kaks poolust: ühelt poolt hästi tugev teaduspool, just saime ka ERR-is lugeda ülevaadet Sten Kauberi värskest filmi- ja kinovaldkonna teemalisest doktoritööst, teisalt tehakse seal tõesti ka kunsti. Kui hästi need kaks poolt praegu integreerunud on? Või kui parafraseerida taas Riho Västrikut, kas sulatamisprotsessis tuleb veel tööd teha?
Kindlasti tuleb. Ühest küljest palju tööd on juba ära tehtud. Meil on terve grupp filmitegijaid Eestis, kes on juba lõpetanud või lõpetamas oma doktoriõpinguid: Elen Lotman, Mart Sander ja Michael Keerdo-Dawson, kohe tulevad Carlos Lesmes ja Liis Nimik. Nad kõik on Eestis tuntud filmitegijad. Neil on juba tekkinud arusaam, kuidas teha oma tööd teadus- ja tõenduspõhisemalt. See on andnud neile hoopis teistsugused tööriistad oma kunstitöös.
Mis puudutab seda, kuidas me õpetamistööd teeme, siis tuleb märgata, et meil on BFM-is mingid komponendid puudu, meil puudub näiteks filmi magistriõpe. Aastaid tagasi prooviti seda teha, aga siis lõpetati see katse ära, sest saadi aru, et nendel tegijatel, kes õpetasid senimaani bakalaureuseastmes, polegi enam nii palju midagi uut magistriastmes õpetada.
Vaadates seda, kuidas mitmetes teistes Euroopa filmiülikoolides – ma ei ütle filmikoolides, vaid filmiülikoolides, kus filmikoolid on ülikoolide osa – on magistriõpet arendatud, siis seal on tulnud selgelt sisse ja tehtud hästi asja, mida meie nimetame loovuuringuteks. BFM-is on see viimastel aastatel olnud kõvasti arendamisel doktoriõppe raames. Nüüd, kus meil on olnud palju loovuurijaid, kes on oma doktorikraadi kätte saanud, siis neid saaks hästi rakendata uut laadi magistriõppe arendamisel.
Kui sa küsid sulatamise kohta, siis näen, et lähiaastatel on just selle külje pealt hea võimalus, kuidas arendada välja uut laadi magistriõpet, kus tõenduspõhisus tuleb väga süsteemselt sisse ning me õpetame nii tegijaid kui ka uurijaid ja analüütikuid, kes saavad oma tööprotsessidest paremini aru ning oskavad seda efektiivsemalt või teistmoodi planeerida. Samamoodi tuleb need asjad sisse viia ka bakalaureuseastmes. See töö on veel tegemata, aga loodan väga, et see on lähiaastatel ees.
Indrek Ibrus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Neid küsimusi koostades meenus mulle sinu paari aasta tagune arvamuslugu, kus ERR-i seaduse muutmise kontekstis tõstsid esile hoopis selle aspekti, et peaksime tegelikult tegelema hoopis sellega, kuidas noorte vaatajate turuosa suurplatvormidelt kätte saada. Kas oleme praeguseks seda võitlust võitmas või lootusetult kaotanud?
Ma arvan, me pole selle nimel mitte midagi teinud. Loomulikult on ERR tubli: Jupiteri on arendatud, et oleks käepärasem ning lihtsam võimalus eestikeelset ja Eesti konteksti toodud audiovisuaalset sisu tarbida. Ma kuulen oma üliõpilastelt, et ERR-il on mingid väljapanekud ka Tiktokis, ma ise ei ole jõudnud seda tarbida.
Samas tundub, et meil on vaja palju süsteemsemat mõtlemist, et mida influencer’ite või sisuloojate kultuur võiks eesti kultuurile tähendada ja kas seda peaks kuidagi kultuuripoliitiliselt suunama ja toetama või mida sellega ette võtta. Selge on see, et see on maailmas nii kiirelt kasvav ja oluline fenomen, mis haarab kõigi noorte tähelepanu.
Ma ei hakka siin ütlema, et ma tean lahendusi, aga mulle tundub, et peaksime hakkama vähemalt kaardistama seda maailma. Kui palju meil on eestikeelseid loojaid? Kas nad on esile tõstetud ja toetatud? Kui palju tuleb sealt väärtuslikku kultuuri, mida tasub tähele panna ja esile tõsta? Ma oletan, et on. Mulle tundub, et on.
Pärast seda ongi küsimus, kas ERR, SA Kultuurileht või kes iganes saavad seda esile tõsta ja eesti kultuuri aruteludesse kaasata. Noored, kes elavad selle tähendusmaailmas, nende tähendusmaailm ei jõua kuskile mujale, see ei jõua kultuurilehtede ega ERR-i veergudele. Meil on aeg teha süsteemne pingutus, et need arutelu- ja tähendusruumid kokku tuua.
Seal on kindlasti ka põlvkondade vaheline lõhe, sest meediamajasid juhivad inimesed, kes ei kuulu Tiktoki põlvkonda.
Seda kindlasti. See on klassikaline probleem ja klassikaline vastus, et tuleb sisse tuua uusi inimesi, ka ERR-i. Ma saan aru nendest väljakutsetest, kui keerulised need organisatsioonilised muutused on ja vahendeid on ka vähe. Mulle tundub, et oleme tõenäoliselt juba hiljaks jäänud, aga seda kiirem meil praegu on.
Sellesse konteksti sobib hästi vaid mõni päev tagasi tulnud uudis, et Austraalia keelas nüüd alla 16-aastastele sotsiaalmeediakanalid. See on juba ka palju kriitikat saanud. Mis pilguga sa seda vaatad?
Ma arvan, et see on suur viga. Olen nõus kõigi oma endiste õppejõududega välisülikoolides, kes on seda diskussiooni vedanud, samuti nõustun Eesti kolleegide Andra Siibaku ja Katrin Tiidenbergiga, kes on ka sel teemal arvamust avaldanud. Samas tuleb tähele panna, et siin on väga oluline distsiplinaarne vastasseis psühholoogide ja meedia- ning kommunikatsiooniuurijate vahel.
Ma saan aru psühholoogidest, et sotsiaalmeedial on olnud kohati alaealisi kahjustavaid mõjusid, aga see, millest digikultuuri uurijad räägivad, on see, et me peame noori inimesi usaldama. Me peame andma neile kontrolli nende endi meedia üle. Neil peab olema võimalus oma enda kommunikatsioonikanaleid ja suhtlusruumi kujundada. Me ei saa neid konstantselt mitte usaldada, arvates, et nad ei saa asjadega hakkama.
Kõiksugu rahvusvahelised uuringud on näidanud, et noored on tegelikult väga adekvaatsed otsustajad, mis puudutab oma kommunikatsioonikeskkonda. Aga seal, kus on probleemid, selle kohta näitavad ka uuringud, et kui neile anda juhendeid ja õpetada neile meediakirjaoskust, siis see rakendub. Noored saavad väga hästi aru, kus on riskid, mis on probleemid ja oskavad seda juhtida. Ma vaatan seda ka oma laste pealt. Minu laste koolis on need teemad päris hästi ette võetud, nad on väga teadlikud eri riskidest ja probleemidest ning adresseerivad neid kohe, kui need ette tulevad.
Ma pigem ikkagi rõhutaksin veel: peame noori usaldama ja andma neile algusest peale vastutuse ja oskuse oma kommunikatsiooniruumi kujundada.
Oleme rääkinud põlvkondade vahelisest nihest, mis on osalt meie arengu takistuseks, aga kui võtame Eesti meediamaastiku kõige laiemas mõttes ette ning paneme sinna hulka ka telesarjad ja filmid, siis kui hästi suudame ülejäänud maailmaga praegu sammu pidada?
Eesti film ja laiemalt audiovisuaalkultuur on teinud läbi tohutult kiire ja hea arengu viimase paarikümne aasta jooksul. Ma arvan, et selle olukorra taga, kus Eesti film on žanriliselt ning vormiliselt rikas ning jutustatakse üsna erinevaid lugusid, on palju põhjuseid. Üks on kindlasti filmikooli asutamine. Ka Eesti Filmi sihtasutuse muutmine Eesti Filmi Instituudiks on kindlasti tähtis, sest neil on nüüd palju laiem vastutus filmivaldkonna arendamise üle.
Sinna juurde kõik erinevad meetmed, mis on toonud Eestisse nii rohkem kaastootmisi kui ka lihtsalt suuri välismaiseid filmiprojekte. Need projektid on olnud olulised just seetõttu, et neist on olnud meie tegijatel õppida, nii käsitööoskusi kui ka seda, kuidas rahvusvaheline filmitegemine üldse käib, rääkimata kontaktide loomisest.
PÖFF on olnud siin väga oluline, mitte ainult selles osas, et see tõstab Eesti inimeste filmiteadlikkust ja -hariduse taset, vaid ka selles mõttes, et toob igal aastal siia rohkem välismaa professionaale. Toimub täiendav võrgustumine, meie inimesed käivad igal pool suurtel filmifestivalidel. Väga süsteemselt on meie valdkonda arendatud ja sellel on tulemusi.
Seega sammu pidamise mõttes on olulised sammud juba tehtud, ka selles võtmes, kas tootmiskvaliteet on piisavalt hea. Siin pole ka olulisi puudujääke. Muidugi, me ei saa teha ülisuure eelarvega filme, aga selle järgi pole ilmselt ka vajadust.
Sellest samast Sten Kauberi doktoritööst tuleb aga välja see, et võiks olla veidi süsteemsem tegevus selles osas, kas desti film räägib kõiki desti lugusid ja esindab meie elu reaalsust. Kas vaatajad Põlvast ja Kärdlast tunnevad oma elu desti filmis ära? Mulle tundub, et eesti film võiks muutuda veidi sotsiaalselt teadlikumaks ja avaramaks ning võtta selgema eesmärgi kajastada Eesti elu reaalsust erinevates žanrites.
Indrek Ibrus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Tõid selle ka ise sisse, et meil tehakse filme eri žanritest, aga on vist endiselt omaette küsimus, kas need audiovisuaalsed teosed puudutavad inimesi ning kas Eesti vaataja soovib vaadata just selliseid teoseid. On endiselt neid, kelle jaoks defineerib meie filmi koera laiba lohistamise motiiv “Püha Tõnu kiusamisest”, kuigi ma julgeksin küll väita, et Eesti film on nüüd juba palju mitmenäolisem.
Igasugu häid näiteid on juba. On tehtud väga põnevaid filme kaasajast. Minu jaoks pole ka kunstfilmi tegemine üldse mingi probleem, on väga oluline, et meil on loojaid, kes toovad Eesti tähendusruumi hoopis teistsuguseid alternatiive, aga sinna juurde ma küsiksin ikkagi, et kas saaks veel rohkem. Kas saaks tulla ühiskonnale lähemale? See ei tähenda seda, et teeme populaarseid naljafilme või ekraniseerima pidevalt populaarseid kirjandusteoseid, vaid võib-olla otsime välja hoopis neid kirjandusteoseid, mis ütlevad Eesti ühiskonnale midagi kõnekamat.
Kasvõi “Fränk” on tegelikult hea näide, kuidas nad suutsid noore auditooriumi kinodesse tuua.
Jah, oluline on siin just see, et film ei lõppenud selle valmissaamisega, vaid tegijad käisid Eestimaa risti-põiki läbi, nad tutvustasid ja rääkisid oma filmist. See, et sa seletad, räägid, raamistad ja sündmustad, on väga hea ka minu kui kultuurisemiootiku perspektiivist, sest tihtipeale kunst saabki suuremaks, kui talle luuakse seletuslik raam ning kontekst ümber.
Ma pöördun korraks veel tagasi Sten Kauberi äsja kaitstud doktoritöö juurde, kus ta toob esile, et auditooriumiuuringud pole olulised mitte ainult selle pärast, et uurida välja, mis auditooriumile meeldib, vaid ka selleks, et uurida, millised nende on elud ning kas nende eludega saab seostada mingit kunsti. Kas saab luua filme, mis kajastavad Eesti tähendusruumi tegelikku rikkust? See pingutus on praegu veel tegemata.
Vähemalt mulle tundub, et Eestis on üheks takistuseks ka inimeste vähene filmiharidus. Meil ei ole siiamaani tegelikult üldhariduskoolides head süsteemi, kuidas inimestele filmikunsti tutvustada. Seda pole olnud juba pikka aega. Nagu sa ütlesid, teeb PÖFF selles osas palju teed ja teeb seda väga hästi, aga vaatajate filmiharitus on laiemalt endiselt üsna madal. Kuidas sa seda näed?
Mul ei ole selle kohta ühtegi tõendit, aga see on võib-olla tõesti üks järgmiseid uuringuid, mis tuleks ära teha. Tõepoolest, oleme Eesti Filmi Instituudiga sel teemal just hiljuti rohkem rääkinud, seda enam, et meil on nüüd kõrgesti haritud filmiauditooriumi uurijad oma meeskonnas olemas. Kuidas uurida Eesti filmi vaatajaid? Kuidas nad filmidega suhestuvad? Mida nad veel tahavad? Milline on nende teadlikus ja võime filme tarbida? See töö tuleks ära teha ja ma tõesti loodan, et esimesed sammud selleks on tehtud ja selliseid uuringuid hakatakse teatud regulaarsusega edaspidi tegema.
“Fränk” justkui kinnitas, et kui tegijad leiavad õige nurga, siis on võimalik kõnetada ka noort kodumaist auditooriumit. Teisalt tundub ikkagi, et just nende suurplatvormide vaates võid sa teha Eestis kõige parema filmi maailmas, panna selle kinno magusatele ekraaniaegadele või laadida internetti isegi tasuta üles, kuid siis tuleb samal ajal Netflixis välja “Stranger Things”, mis lööb eetri igas mõttes täis. Ühele väikesele filmikultuurile on see vist üsna raske võitlus?
Kusjuures ma ei oleks siin nii dramaatiline. Oleme just lõpetamas üht rahvusvahelist teadusprojekti, kus uurisime võrdlevalt, kuidas läheb erinevatel Euroopa väikestel filmikultuuridel. Võrdlesime Eestit, Iirimaad, Taanit, Flandiat, Portugali, Leedut ja Horvaatiat ning sealt tuli välja, et Eestis on midagi päris hästi tehtud, sest Eesti inimesed vaatavad kodumaist filmi. Tundub, et eesti filmi turundamine ja eesti filmist rääkimine meie meedias toimub hästi, ka eesti filmi näitamist sündmustamiseks on loodud teatavad formaadid. Seega eesti filmi vaatamisega meie elanikkonna poolt pole asjad teiste riikidega võrdluses kaugeltki nii halvad, näiteks Iirimaal on väga halvasti, iirlased ei vaata üldse Iiri filme.
Samal ajal, ka me ise teeme väga andmepõhist teadustööd, kus oleme rahvusvahelist kokku kogunud need andmed, et kui palju üldse filme näidatakse kinodes. Huvitavalt on tulnud välja see, et Eestis näidatakse kodumaiseid filme suhteliselt vähe, arvestades nõudlust. Kui näidatakse eesti filme kinodes, siis on saalid suhteliselt täis, aga filme näidetakse suhteliselt vähe, need ajaaknad, kui kaua filme näidatakse, on suhteliselt väikesed. Tõenäoliselt seetõttu, et kinod tahavad kohe peale tõmmata populaarsed Ameerika filmid.
Hüpotees on ning andmete põhjal tundub ka, et eesti filme võiks kinodes pikemalt näidata, siis jõuaks need veel enamate vaatajateni.
Laiendusena võib siia esitada hoopis küsimuse, et praegu tõesti eesti filme näidatakse kinos, kõik meie filmi tootmis- ja rahastusmudelid on sellele eeldusele üles ehitatud, ka BFM-is õpivad inimesed filmi just selle mõttega, et kunagi saab nende audiovisuaalseid teoseid näha kas levis või filmifestivalidel. Kas muutuva meediapildi kontekstis võime lähitulevikus jõuda ka kohta, kus Eestis hakatakse filme tootma otse mõnele voogedastusplatvormile?
Jällegi see sama suur rahvusvaheline teadusprojekt, mida oleme just lõpetamas, näitab, et kõikides riikides on kinolevi aken väga oluline. Sealt filmitootmisfirmad toovad ära väga olulise osa oma vajalikust sissetulekust. Aga muidugi, näiteks Taanis ehk väikese mahuga, aga rahvusvaheliselt tunnustatus filmimaal on küll mitmesugust koostööd tootmisfirmade ja suurte platvormide vahel. Seal võib tõesti olla nii, et mõni film läheb otse suurele platvormile.
Eestit kahjuks need väga suured platvormid, kus on palju raha, pole veel tunnustanud sedasorti filmiriigina, kellega nad tahaksid sedalaadi koostööd teha. Kui see niimoodi läheks, siis ma ei näeks mingit probleemi, valdkonda tuleks lisasissetulekut ja uusi oskuseid ja kogemusi.
Eesti kontekstis see vist veel reaalne ei ole, et filme toota otse näiteks Jupiteri või Arkaadrisse?
Seda ei juhtu kunagi. Peab ikka midagi väga erilist juhtuma, et Eestis tuleks võimule valitsus, kes tahab ERR-ile ühtäkki miljoneid ja miljoneid juurde anda. Tõenäosus selleks on äärmiselt väike.
Siin võib tekkida teine situatsioon, kus mõni meie suurtest telekomettevõtetest, kes on hakanud investeerima telesarjade tootmisesse, võib tahta investeerida ka lühemasse formaati nagu film. Ma ei välista seda üldse, see võib juhtuda ning mingi loogika oleks siin olemas, seni seda pole lihtsalt veel juhtunud.
Samas ma ei näe selles ka probleemi: kui valdkond saab vahendeid, siis jumala eest. Ma näen, et kui see telekomettevõte juba investeerib filmi, siis ka väike populariseerimine läbi kinoakna võiks tulla kasuks, seega eks siis näis, kas seda teed minnakse.
Indrek Ibrus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Oleme rääkinud kinost ja voogedastusplatvormidest, aga selle sügise üks suuremaid meediateemalisi küsimusi on käinud hoopis lineaartelevisiooni ümber. Täpsemalt USA late night talk show’de osas, kuna mitmeid saatejuhte on tahetud ametist kõrvaldada või tühistada, president Trump on seda protsessi ka kõvasti suunanud. Nüüd tuli aga positiivne uudis, sest korraks eetrist kadunud ja sellega kõva tormi kaasa toonud Jimmy Kimmeli lepingut pikendati hoopis 2027. aastani. Kuidas siis ikkagi on nii, et USA-s on lineaartelevisioonis jooksvate telesaadete saatejuhid endiselt nii olulised?
Siin on veidi ajalugu, kuidas selline late night talk show formaat üldse sündis. Algupärast oli see odav formaat, millega päeva lõpetada. Kõik suured telekanalid võistlesid omavahel lavastatud sisu osas: telesarjad, filmid ja sitcom’id. Lavastatud sisu on väga kallis toota ja siis tekkis küsimus, kas päeva lõppu saab paigutada mõne odavama formaadi. Ameerika kultuuriga üldiselt ka sobib, kui on üks tähtis härra, kes on irooniline, viskab nalja ja kommenteerib päevasündmuseid teistsuguse nurga alt. Lisaks toetas sellise žanri arengut ka Euroopa celebrity-kultuur, õigupoolest sai see formaat üheks celebrity-kultuuri tugisambaks: igal õhtul käiakse need saated läbi, need saated legitimiseerivad neid staare ja tõstavad nad esile. Ameerika meelelahutusmajanduses on late night talk show’d väga oluline osa.
Aga kui sa küsid, et kuidas saab olla nii, et lineaartelevisioon on tänapäeval veel nii tähtis, siis ma tooksin siinkohal esile, et need saated pole kaugeltki enam ainult lineaartelevisiooni formaadid, vaid nad on muutunud tähendusrikkamaks just läbi selle, et neid saab hakkida väikesteks klippideks, panna sotsiaalmeediasse ning need klipid elavad oma elu. See ongi probleem kaasaegses poliitiliselt vastanduvas ruumis, kus selline jõuline ning otsekohene satiir pääseb rohkem mõjule, mitte ainult Ameerika ühiskonnas, vaid ka globaalselt, sest me kõik Euroopas ja Eestis teame kõiki neid Ameerika tuntud selle žanri saatejuhte. Ma arvan, et sellest ka see tundlikus praeguses Ameerika ühiskonnas, miks see formaat on muutunud vastanduste keskpunktis.
Kas meil Eestis on üldse kedagi või midagi selles kontekstis vastu panna? Celebrity-kultuur meil päris sellisel kujul ei toimi, aga kas mõne saate sulgemine või saatejuhi vallandamine võiks samasuguse reaktsiooni kaasa tuua?
Just äsja oli selline situatsioon, kus ühe hommikuse telesaate tõttu ei tahetud mitte saadet kinni panna või saatejuhti vallandada, vaid kogu ERR ära erastada (naerdes).
Ma arvan, et meil seda hilisõhtust satiiriformaati ei ole, aga meil kannavad natukene sama funktsiooni “Ringvaade” ja “Hommik Anuga”. Ka sealt käivad olulised meelelahutustegijad läbi, räägivad oma teemadest, saatejuhid on elavad, ei ole kõige suuremad naljategijad võib-olla, aga on siiski lõbusad.
Voogedastusplatvormidest oleme juba ääri-veeri rääkinud, aga kiire vahemärkusena pean küsima, et mitme VOD-keskkonna tellimus peab BFM-i meediainnovatsiooni professoril olema?
Aegade jooksul on mul neid olnud päris mitmeid, praegu on ainult kaks: Apple TV ja Netflix, lisaks on mul ligipääs HBO-le ja Go3-le.
Kusjuures mul pole Netflixi jaoks enam kuigi palju aega olnud, sest Apple’is on nii palju ägedat sisu. Kui mul on mahti, siis viimastel kuudel olen piirdunud Apple’iga.
Kuivõrd palju on viimasel paaril aastal VOD-maastik muutunud? Uusi olulisi mängijaid maastikule justkui juurde pole tulnud, kõik on tugevdanud oma positsioone, ka Eestis Jupiter ja Arkaader on leidnud oma koha ja auditooriumi, rahvusvahelised keskkonnad on laienenud uutele turgudele, Eestisse jõudis just näiteks HBO Max.
Ma arvan, et kõige suuremad muutused pole see, kas tuleb mingi oluline institutsionaalne tegija, vaid need suuremad voogedastusgigandid on aru saanud, et kasvamiseks on neil vaja hakata rohkem koostööd tegema igasugu kohalike muude teenusepakkujatega. Nüüd me näeme, et Telia on ligipääs Netflixile ja HBO Maxile, samamoodi ka Go3 kaudu, seega läbipõimitus kasvab.
Kui varem üritas iga platvorm, et nende sisupakkumine oleks absoluutselt eksklusiivne, siis nüüd näeme, et tehakse sisupakkujatega selliseid diile, et sinu sisu ei pea olema ainult meil, vaid võib-olla ka mõnel teisel platvormil. Tarbija perspektiivist on see äärmiselt hea, sest juba mitu aastat tagasi tekkis situatsioon, et sa ei jõua kõiki tellimusi juurde osta ja ära hallata, mille tulemuseks oli see, et tarbijaid üle maailma hakkasid pöörduma tagasi piraatluse poole.
Mulle tundub, et üks põhjus, miks see eksklusiivsus on ära kadunud ja on mindud läbi kohalike pakkujate vaatajale lähemale, on arusaam, et eksklusiivsus on risk, kuna vaatajad loobuvad sinust, sest nad tahavad kõike saada. Tulemuseks on aga piraatlus, millest ei võida mitte keegi.
Aga kas võime öelda, et praeguseks on ehk inimestel tekkinud hoopis väsimus VOD-platvormide vahendusel sisu tarbimisest ja tahetakse hoopis uuesti rohkem kinno minna?
Ma ei ole küll viimasel ajal täpselt vaadanud, aga vaikselt peaksid kinokülastuse numbrid ülespoole minema, aga jah, veel ei ole jõutud sinna koroona-eelsesse aega. Ma ei ole seda hirmu kunagi tundud, et kinoformaat ära kaob, minu meelest see pole tõenäoline. Kinos käiakse ikkagi mitte ainult filmide pärast, vaid see on ikkagi sotsiaalne sündmus. Ma ei usu, et sotsiaalne vajadus kino järgi inimkultuurist ära kaoks.
Kui toome sisse veel ühe aktuaalse arengu ehk selle, kuidas Netflix või Paramount soovivad ära osta filmistuudio Warneri, siis risk, mida siin nähakse, on see, et võib-olla nad ei lase enam Warneri uusi filme kinodesse, mis oleks ennekõike probleem kinodele, sest kino on atraktiivne siis, kui sul on pakkuda vägevat ning uut blockbuster sisu, kui sellised võimalused vähenevad, siis see tekitab paratamatult teatud riski kinode ärimudelile.
Indrek Ibrus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Tahtsingi järgmiseks Netflixi ja Warneri teemani jõuda, sest tõepoolest, kui ma seda ühinemisuudist lugesin, siis seal all oli väga meeldejääv kommentaar, mis ütles, et seejärel liiguksime justkui VOD-ajastust tagasi kaabeltelevisiooni juurde. See naljana mõeldud kommentaar on üllatavalt tõene, sest VOD-maastikku on tõesti alati defineerinud konkurents ja valikute paljusus, kui aga Netflix saaks enda kätte oma suurima konkurendi HBO, muudaks see mingit jõudude tasakaalu väga selgelt. Või kuidas sina seda näed?
Ma vaataksin seda asja üldse Eesti perspektiivist, sest kui me mõtleme oma kultuuri peale, siis kas meie mure on Eestis üldse see, kuidas Ameerikas filme tehakse ja millised filmid siia jõuavad? Muidugi, üksikisiku perspektiivist tahame rohkem meelelahutust ja ägedaid filme ning kui toodetakse vähem, siis nojah, kahju…
Tegelikult on Euroopas meie probleem kogu aeg olnud, et Ameerika ekspordib liiga efektiivselt. Seega meie perspektiivist pole kõige suurem mure see, milline on sealse turu konkurents, vaid hoopis see, et miks Euroopa tehtud väga ägedad filmid ei ringle siinsetel turgudel efektiivsemalt ega jõua Eestisse. Kui me oleme eurooplased, siis tahaksime õppida rohkem teiste Euroopa kultuuride kohta, mitte see, et teame peensusteni kõiki detaile, süsteeme ja konteksti Ameerika populaarkultuuris, aga ei tunne samas Saksa, Prantsuse, Leedu või Poola kultuuri üldse nii hästi.
See puudulik teadlikus on ka julgeolekuprobleem, sest kui Euroopa ei mõista iseennast, siis miks me peaksime üksteise eest seisma erinevate riskide valguses?
Samas ka Eesti audiovisuaalkultuuri puudutav aspekt on kindlasti see, et alates koroonapandeemia algusest ning sellega kaasnenud VOD kiirest plahvatusest on läinud kinolevi aknad pidevalt lühemaks. Kui USA turul toimuks mingi suurem ühinemine, siis ilmselt lüheneksid need veelgi, millel võiks olla ka mõju Euroopa ja Eesti kinoturule.
Ma arvan, et see on tõenäoline trend, samas ma tooksin audiovisuaalkultuuri uurijana sisse veel ühe väite või probleemi, et tegelikult toodetakse filme üldse liiga palju.
Sellega ma olen täiesti nõus.
Euroopa muretseb kogu aeg, kuidas meie filmi- ja loomemajandusel üldse läheb, pumbates sinna sisse tohutud ressursse ja väga suurt raha, aga filme vaadatakse kinodes, telekanalites või VOD-platvormidel väga vähe. Mingis mõttes on palju ebaefektiivset avaliku raha kasutust.
Ma ei väida, et Eestis on sama probleem, raske öelda, kas meil tehakse just õige hulk filme, mille huvilised jõuavad täpselt ära vaadata, aga me oleme sellele piirile ilmselt päris lähedal. Aga Euroopas laiemalt ei jõua liiga suur osa avaliku raha eest tehtud filme oma vaatajani. Seega võib-olla selleks, kui tahame Ameerikaga konkureerida, peame eelarveid kasvatama ja tehtavate filmide hulka vähendama. Kui filme on vähem, siis oleks ka leviaknad pikemad ja filmidel oleks auditooriumini jõudmiseks rohkem aega.
Seni oleme rääkinud siin intervjuus põhiliselt inimestest ja inimeste toodetud sisust, aga peame korra peatuma ikka ka tehisarul. Kas sa kardad AI-d?
Ei.
Aga miks sa ei karda?
Loomulikult kaasneb tehisintellekti suure tulemisega kultuuri ja ühiskonda erinevaid riske. Võiks olla põhjust karta, aga riskidega tuleb tegeleda. Räägime need riskid siis lahti.
Kõige suurem risk on see, millest räägib Jaan Tallinn: tehisintellekt saavutab eneseteadvuse ja haagib mingil hetkel ennast inimese juhendamise alt välja, pärast mida me läheme juba düstoopiliste ulmefilmide valdkonda. Ma ei väida, et seda riski pole olemas, aga ma loodan, et nendega tegeletakse.
Teine risk on see, mis puudutab filmi- ja loomevaldkonda, et su töö võetakse ära. Seda riski ma väga ei näe erinevatel põhjustel. Esiteks sellega juba tegeletakse regulatiivselt, tehakse kokkuleppeid, et näitlejad saavad edasi näidelda, aga mulle tundub oma kultuurisemiootiku taustaga, et kultuur pole ainult representatsioonid ja lood, vaid ka kommunikatsioon. Me tahame inimestena tarbida lugusid ja sõnumeid, mis on teiste inimeste tehtud, keegi on need teinud. Meil pole eriti kultuurist näiteid, kus tarbime kultuuri, mis lihtsalt on tekkinud, kus meil pole tunnet, et keegi saadab meile selle sõnumi ja tahab midagi öelda. Kui ma mõtlen selle peale, kuidas kultuur töötab, siis ma väga ei näe, et sellist kultuuri tahetaks tarbida.
Järgmine suur risk on selles, et inimesed muutuvad lihtsalt laisaks, et me hakkame kasutama neid tööriistu selleks, et nad teeksid meie eest ära suure osa tööst, muuhulgas ka asjade sõnastamise ja mõtestamise. Ühel hetkel me lihtsalt ringleme tohutus automaatselt toodetud sõnumite mäsus, mida keegi ei ole loonud, sest me ei viitsi seda enam teha ning lõpuks kaovadki ära oskused asju nüansirikkalt sõnastada ja väljendada, sest kogu aeg ütleme masinatele, et tee seda meie eest ära.
Ma arvan, et see viimane risk on päris, aga jällegi, tänu oma lastele, kes käivad koolis, ma näen, et see asi on juba ette võetud. Lapsi õpetatakse mitte lihtsalt laisk olema selle tööriistaga, vaid kasutada seda oma õppeprotsessi toena. Mulle jällegi tundub, et kui anda inimestele teatud reeglid või tööriistad, kuidas efektiivselt kasutada neid masinaid iseenda toetamiseks, siis tõenäoliselt see teadlikkus ja need oskused arenevad.
Mulle tundub, et need oskused on praegu hädavajalikud, sest ma ise kasutan ka tehisaru tööriistu oma töös ja tunnetan, kui kohutavalt raske see on, et masin ei ajaks mingit jama ning ei eksiks. Tõenäoliselt eksimine ajapikku väheneb, aga ei ole võimalik, et see päriselt ära kaob, ütlen ma kultuuriteoreetiku taustaga, sest ta ei suuda kunagi päriselt ära tunnetada seda konteksti või taustsüsteemi, milles me tahame end väljendada, seega ta saab olla ikkagi ainult tööriist inimese käes.
Meil on lihtsalt vaja inimkonnana ära õppida, kuidas neid tööriistu efektiivselt kasutada, siinkohal ma toon meediauurijana sisse moraali- või meediapaanika mõiste, mis on läbi aegade esinenud erinevate uute meediumite tekkides. Mulle tundub, et praegu me tunneme hirme väga palju rohkem, kui need lõpuks päriselt põhjendatud on.
Indrek Ibrus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Olen sinuga nõus, mina ka ei tunne hirmu. Küll aga tunnetan iga päevaga üha rohkem, et mul on tekkinud sotsiaalmeediat kerides mingi ebaratsionaalne kahtlus kõige suhtes. Just kahtlus selles vaates, et kas see, mida ma veebis näen, on inimese loodud või mitte. Kas sa saad aru, mida ma silmas pean?
Tõepoolest, kui ma äsja nimetasin erinevaid riske, siis lisaks neile tuleb esile tuua ka üldine kultuuriline segadus, mis kaasneb tekstide autentsusega. Ka ma ise olen viimastel nädalatel hakanud aru saama, et väga suur osa nendest toredatest videotest, mis mulle Facebookis või Instagramis ette söödetakse, ei ole võib-olla päris, eriti arvestades, et me teame, kuidas Meta on lubanud kunstlikult toodetud sisu oma platvormidele. Mul on tekkinud hiljuti uus küsimus, et hmm, kas see on tõsi või mitte ning see on tõenäoliselt oluline risk ehk valeuudiste ja -info levik.
Euroopas on tekkimas praegu probleem, et tahame seda tüüpi informatsiooni arusaadavatel põhjustel tõkestada, aga me kõik kasutame Ameerikast pärit suuri platvorme, kus praegu suurte poliitiliste vastanduste tulemusena need väärtushinnangud ühiskondlike riskide osas pole samad mis meil Euroopas.
Seega Euroopa ees on suur küsimus, kuidas ennast kehtestada suurtel digitaalsetel platvormidel nii, et informatsioon oleks tõene ja vettpidav. Tegelikult on need tehnilised lahendused olemas, kuidas neid asju tõkestada, küsimus on, kuidas panna suured tehnoloogia- ja meediaettevõtted neid rakendama. See on praegu meie ajastu üks suuri väljakutseid, mis Euroopal ees seisab.
Mündi teise küljena olen viimasel ajal näinud mitmeid valdkonna spetsialiste, kes on öelnud, et varsti see AI-teema vaibub üldse ära, see on ajutine vaimustus ja mingi hetk ilmselt keegi ei räägi sellest enam. Mis sa arvad, kas see võib nii minna?
Ei. Olles mingis mõttes ka meediainnovatsioonide ajaloolane, siis tegelikult on praegu risk, et õige pea toimub väga suur börsikrahh, mis on sarnane umbes 2000. aastal juhtunule, kui väga kõvasti investeeriti uutesse internetifirmadesse, aga siis saadi ühel hetkel aru, et tootlikus selles sektoris ei ole nii suur, need investeeringud ei anna tulemust ning toimus suur väärtuse kadu ning tagasitõmbumine. Teisalt viis-kuus aastat hiljem olid need firmad suuremad kui enne seda suurt krahhi, pean silmas Amazoni ja Google’it.
Väga suur on tõenäosus, et nüüd läheb samamoodi, sest investeeringud, mida valdkonda tehakse, on väga-väga suured, aga kui loeme erinevate tööstusvaldkondade analüüse, kus tehisintellekti tööriistu üritatakse rakendada, siis näeme, et teatud tootlikkuse kasv on aset leidnud, aga see pole nii märkimisväärne. Need suured erilahendused, kus asja hakatakse tegema väga teistmoodi ja tekivad uued mudelid, seda veel pole. Nende asjade väljakujunemine võtab veel ümmarguselt viis või rohkem aastat. Suur elumuutus, kuidas AI hakkab päriselt majandust ümber kujunema ning kogu elu muutma, tuleb mõnede aastate pärast, aga ära see ei kao. See pole enam lihtsalt võimalik.
Sa oled ka sellest teemast hiljuti kirjutanud, aga kui hästi ikka need tehisaru lahendused – võiksime neid nimetada täpsemalt ka keelemudeliteks – tunnevad ikkagi kõige laiemas mõttes meid ehk eestlasi ja Eestit?
See on kõigile teada asjaolu, et praegu need tööriistad ei ole eesti keeles veel piisavalt head. Näiteks ChatGPT 4 oli juba üsna hea, siis tuli ChatGPT 5, mille eesti keel oli äärmiselt kehv, aga just paar päeva tagasi vaatasin, et ka selle uue versiooni eesti keel on päris hea.
Eesti Keele Instituut on läbi oma testide välja selgitanud, et Google’i Gemini 2.5 on eesto keeles kõige parem. Seega kes tahab emakeeles töötada, peaks kasutama seda mudelit. Kuid ma arvan, et need keeleküsimused on ainult aja küsimus, kuni need on ka eesti keeles piisavalt head.
Ühelt poolt võime öelda, et innovatsioonil on mingi nivoo, keelemudel ei saa areneda paremaks ja rikkalikumaks kui keel päriselt on, aga mul on kultuuriteoreetikuna väike hüpotees, et mingil hetkel hakkavad meie keelt arendama just need mudelid, sest nad tahavad rohkem öelda. Kõik kasutavad neid mudeleid ka samal ajal, seega mingite aastate pärast hakkavad keele arengud vedama just need mudelid, samamoodi nagu praegu veavad seda arengut internetiväljendid.
Meie laiem probleem on see, et kuigi keele arengu vaates on varsti kõik ilmselt üsna hästi, siis kas nad mõistavad eesti kultuuri tähendussüsteeme piisavalt hästi, ja mitte ainult keelest lähtuvalt, vaid ka laiemalt, ka näiteks kogu audiovisuaalse kultuuri vaates. Ning kas me samal ajal tahame, et kogu seda teenust hakkavad pakkuma Ameerikast pärit tehnoloogiagigandid? Kui me väljendame muret, et pole teada, kas tulevikus emakeeles minuga kõnelev külmkapp minust piisavalt hästi aru saab, siis peame andma oma suurandmeid Ameerika gigantidele, siis ütleme seejuures seda, et me tahame, et need gigandid oleksid igas meie elufaasis sees: nad juhiksid meie külmkappe, autosid ning laias laastus poolt meie elu, samal ajal me ei tea, kuidas need tehisaru mudelid töötavad ja otsuseid teevad.
Euroopas on meie vastutus selles, et saaksime oma juhtida ja enda kasutusse kogu selle protsessi: kuidas meie andmeid kasutatakse tehisintellekti tööriistade tegemiseks, kuidas nad oma otsuseid teevad ja kuidas neid oleks kõige asjakohasem rakendada erinevate teenuste koosseisus. Väga teretulnud on see, et Šveits ja Soome ning ka meie oma valitsus liiguvad selle poole, et andmed ei liigu Euroopast välja, aga samas ka me ise kontrollime seda, kuidas neid mudeleid treenitakse ning nende toimimine on arusaadav, läbipaistev ja seletatav.
Kui väide on see, et tehisaru saab olema nii keskse tähtsusega ning hakkab järgmises innovatsioonitsüklis meie elusid igas mõttes mõjutama, siis on äärmiselt oluline, et me ühiskondadega kontrollime neid masinaid. Seda me ei saa teha, kui anname vastuse ära lombitagustele ettevõttele, me peame seda ise tegema, tõenäoliselt ka avalikku raha sinna alla panema, aga mulle tundub, et see on lähema aastakümnete Euroopa suveräänsuse kontekstis kriitilise tähtsusega.
Indrek Ibrus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Oled rääkinud siin tulevikuvisioonist ning selles, mis võib juhtuda viie või kümne aasta pärast, aga 2025. aasta lõpus on hea vaadata ette ka sellesse, mida toob järgmine aasta. Millised tendentsid 2026. aastal sinu hinnangul veel süveneda või juurde tekkida võivad?
Tõenäoliselt see arengutrajektoor järgmiseks paariks aastaks tehisaru vaates on see, et need mudelid lähevad aina kvaliteetsemaks, mis on toimunud juba ka viimastel aastatel. Keeleoskus paraneb, tehisaru arendajad saab enda kätte kvaliteetsema materjali, olen ka ise kirjutanud paar raamatut ja allkirjastanud hiljuti ka kirjastuse palvel paar lepingut, et ka minu kirjutatud raamatuid saaks pakkuda tehisaru mudelite arendajatele ning hiljem saan ka ilmselt mingi kopika, kui see nii läheb.
See töö, et need mudelid saaksid anda häid vastuseid erinevatele eluvaldkonna küsimustele, läheb üha paremaks ja audiovisuaallahendused samamoodi muutuvad üha võimekamateks. BFM-is tegeleme vist juba igapäevaselt küsimusega, kuidas saame võtta tehisaru kasutusena ka filmi- ja audiovisuaalkultuuri tudengitega, et nad saaksid hakata katsetama nende uute riistadega, sest nende tulevik mõne aasta pärast, kui nad sisenevad tööturule, on see, et nad kasutavad ka neid riistu oma loomeinstrumentidena. Praegu on need üsna ebaefektiivsed, paned natukene teksti sisse ja saad midagi sarnast välja, aga on vaja, et audiovisuaalse sisu loojatel oleks selle loome üle absoluutselt ja sajaprotsendiline kontroll. Selles osas innoveerimine ja eksperimenteerimine käib.
Paaril lähemal aastal on see trajektoor selge, lihtsalt mudelid muutuvad kvaliteetsemaks. Huvitav küsimus on ikkagi see, kui me räägime filmist, televisioonist ja audiovisuaalkultuurist, et milliseid uusi formaate siin hakkab tekkima. Kui varem rääkisime, et kas inimesed tahavad tarbida ainult automatiseeritud kultuuri, siis tõenäoliselt need eksperimendid ootavad meid juba 2026. aastal ees. Umbes niiviisi, et Indrek Ibrus on huvitatud sedalaadi sisust, kas me saame toota ainult talle mõeldud personaliseeritud telesarja?
Tegelikult oleks see nii investeeringumahukas ja vajaks väga palju arvutusressurssi ja seda teed tõenäoliselt ei minda, aga nende asjadega hakatakse juba lähiajal eksperimenteerima ja hakkame nägema veel enam personaliseeritud ja võib-olla interaktiivsemat sisu.
Loomulikult igasugune personaliseerumine tähendab uusi riske, meil puudub ühine kultuurkogemus ja meil pole omavahel millestki rääkida. Kui sa viie aasta pärast tuled mind intervjueerima, siis mina ei tea, mida sa tarbid ja mina ei tea, mida sina tarbid, seega intervjuu lõpeb kiirelt (naerdes).
Praegu on ilmselt veel minu ja sinu kultuuriruumis kokkupuutepunkte. Detsember on kokkuvõtete tegemise aeg, selle audiovisuaalkultuuri vestluse lõpetuseks võiksidki äkki tuua välja paar enda lemmikut filmi või sarja tänavusest aastast.
See ei ole kuigi teadlik valik, aga ma olen märganud, et juhtun vabadel hetkel eelistama igasugu ulmeainelisi telesarju. Ning mulle tundub, et viimased aastad on tähelepanuväärsed ka suurejooneliste ja eriliste ulmesarjade poolest, mis ennekõike just Apple TV+ platvormil ilmavalgust näinud. Tõstaksin esile Isaac Asimovi “Asumi” ekraniseeringu, aga ka “Severance’i” ja “Silo” sarjad. Neid olen nautinud kõige muu seas.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.