Millised tekstiilid mujal maailmas on jätnud sügava mulje? Mariann: „Maailmas olen vähe käinud ja tean pigem kirikutekstiile. Tänapäevane kunstivool mulle väga ei meeldi – palju tahetakse teha säästutöid. Kuid vaip ei saa olla säästu! Vaibal on väärtus, olgu või põimevaip.“
VÕIMAS: Praegu kaunistab Marianni elutoaseina vaip „Päikeseratas“. „See võiks vabalt ehtida ka mõnd asutust,“ loodab ta.
Foto: Stanislav Moškov
Kindlustustöö kodukontoris
Kuid Mariannis peitub veelgi üllatusi! Selgub, et andekas gobeläänkunstnik on suure osa oma elust töötanud kindlustusmaaklerina! „Olen alati tahtnud olla vabakutseline kunstnik, aga pere tõttu on hea, kui on lisatöö, mis leiva lauale toob. Ainult kunstist ei ela ära. Vahel küll sain suure vaiba müügist summa, mille eest võis autogi osta. Kuid ajad on muutunud, ammu ei saa selle raha eest sama, mis kunagi …“
Kui 1990ndatel jõudis suur koondamislaine kunstiakadeemiasse, pidi ka Mariann meistri ametist lahkuma. Naine nägi lehes töökuulutust, milles otsiti liikluskindlustuse agente. „Mõtlesin minna ja proovida. Meil käis kodus aeg-ajalt tädike, kes täitis pabereid ja võttis raha, aga ega ma teadnudki, kas mul ka päriselt midagi kindlustatud oli. Tahtsin aru saada, mis see kindlustus üldse on. Kuid Ühiskindlustus pandi varsti kinni. Läksin edasi ERGO kindlustusse ja töötasin seal üle kümne aasta.“ Kui tiksus täis pensioniaeg („Sain 60aastaselt pensionile jääda, sest mul ju kolm last“), lahkus ta sealt.
Mis ei tähenda, et Mariann nüüd pensionipõlve vaid vaibakudumisele pühendab. Ta töötab edasi Optimal maaklerkindlustuses. „Mul on oma kliendid, kellega tegelen. Nii kaua, kuni mõistus peas, saan kodust tööd teha.“
Eluvaiba lõimedes
Millist elu olete endale kudunud? „Olen juba 15 aastat üksi. Mul on kolm last ja neli lapselast. Üks poeg palus, et paneksin oma eluloo kirja. Hakkasin kirjutama lapsepõlvest ja läksin stressi – vanemad olid nagu koer ja kass, nägin, kuidas ema peksti, venda peksti ja ise sain ka. Isa oli vägivaldne ja naistemees.“