Astudes praegu ükskõik millisesse suurde kaubanduskeskusesse, tabab sind esimese asjana… vaikus. Mitte niivõrd helide, vaid värvide vaikus. Riiulid on lookas, kuid valik on sama üksluine kui sügishall taevas. Must. Valge. Veidi beebisinist või beeži, kui sisseostjad on otsustanud väikse riski võtta.
Kangad on vormitud ühtlaseks massiks, siluetid näivad isiksusest tühjaks imetud ja värvid, mis kunagi on olnud disaini keskses rollis, on hiilinud tagauksest välja ilma isegi hüvasti jätmata. Need riided ei anna kandjale energiat, vastupidi, need imevad selle endasse.
Ostlemisest saab kogemus, mis meenutab pigem ekslemist mahajäetud kaubanduskeskuses, kus inimlik sära on asendatud steriilse ükskõiksusega. Leian, et disaineritel on alati olnud kolm viisi, kuidas ennast väljendada: funktsioon, vorm ja värv; praegu on viimane täiesti ära unustatud.
Samasugune nukrust tekitav värvitühjus kummitab meid ka kodudes. Sisenedes moodsasse interjööri, avastame end valgete seinte, valgete plaatide, kahvatu puidu, halli diivani ja veel hallima vaiba keskelt. Kui hästi läheb, on kusagil mõni taim, mis näib ettevaatliku noogutusena elule. Tunne on aga selline, justkui kõnniksid muuseumis, kus võib ainult teatud piirkonnas liikuda, et pindasid mitte kriimustada. Ruumi sõnum on selge: ära ole liiga vali, ära ole liiga sina ja, jumal hoidku, ära ole liiga värviline.
Clean-esteetika – millal see ilu tühjuseks muutus?
Minimalism sündis kunagi kui vabaduse manifest: lõpuks ometi on ruumi hingata, lõpuks ometi vähem kraami! Ometi on millalgi sellel teekonnal juhtunud midagi ootamatut. Minimalismist sai dogma. Reegel, vaimne käsklus, et puhas on alati parem.
Sotsiaalmeedia võimendas seda veelgi. Kõige rohkem laike sai sisu, mis oli nii “puhta” esteetikaga, et elu tundus olevat justkui välja photoshop’itud. Värvid ei sobitunud sellesse pilti. Need olid kapriissed, ettearvamatud, need julgesid nõuda ruumi ja tähelepanu.
Ja nii need eemaldatigi.
Mood läks samasse suunda. Kapselgarderoobid, neutraalsed toonid, effortless-stiil. Kõlab mugavalt, kuni taipad, et kõnnid ringi samas varjutoonis nagu kõik teised. Oatmeal couture, munakoore-minimalism, visuaalselt korrektne, emotsionaalselt tühi.
Kui värv hääbub, hääbub ka elu
Minu enda jaoks on värv olnud alati elu tähistav. Must on lein. Must on elutu kosmos. Värv ei ole nipsasjake, see on psühholoogia, antropoloogia ja identiteet. Punane ergutab, kollane soojendab, roosa rahustab.
Kui värv kaob, kaob koos sellega veel midagi, isiksus mattub neutraalsesse uduvihma. Kui kõik riietuvad ühtemoodi, muutub individuaalne väljendus peaaegu keelatuks.
“On tervendav näha sisekujundajaid, kes toovad tagasi rikkalikud, värvidest kihilised ruumid.”
Leian, et ma pole ainus, kes on sellest tüdinenud. Monotoonsus väsitab, steriilsus kurnab, ühtlane beež hakkab lämmatama. Naljakas on mõelda, et praegu mõjuvad sügavad pigmendid ja julged mustrid radikaalsena. On tervendav näha sisekujundajaid, kes toovad tagasi rikkalikud, värvidest kihilised ruumid, ja moedisainereid, kes mängivad maksimalistlike detailide ja dramaatiliste toonidega. Leian, et see ei ole pelgalt hooajaline trend, vaid reaktsioon, kollektiivne igatsus emotsionaalse sügavuse järele.
Too värv tagasi oma ellu!
Värv on kutse elule. Värv on kutse rõõmule. Värv on kutse inimlikkusele. Ja ausalt, me vajame seda nüüd rohkem kui kunagi varem.
Sa ei pea värvima oma kodu fuksiaroosaks (kuigi see oleks omaette meistriteos). Sa ei pea riietuma nagu botaanikaaia näitus (kui sa seda ei soovi). Kuid hakka väikestest asjadest peale.
Pane seinale kunsti, mis tekitab sinus emotsiooni. Vali mantel toonis, mis paneb su pulsi murdosa võrra kiirenema. Osta diivan, mis ei ürita olla instagrammable, vaid on päriselt sinu enda oma.
Kui toome tagasi värvi, toome tagasi võimaluse, energia, meeleolu. Eriti just praegu, mil iga päev tundub hallim kui eelmine, võib just värv olla see, mis pakub rõõmu, mida oled pikalt igatsenud.