Curro Torrese kolm aastat Levadia tüüri juures said läbi, sest uuel hooajal juhendab klubi esindusmeeskonda Vjatšeslav Zahovaiko. Kas hispaanlase käe all tehti mänguliselt samm edasi, tammuti paigal või oli tegemist koguni vähikäiguga?
Esmalt tuleb toonitada, et Torrese ametiaeg oli klubi viimaste aastate kontekstis üsna erakordne. Viimati piirnes Levadia peatreeneri ametiaeg nii hooaja alguse kui ka hooaja lõpuga aastail 2012-15, mil Marko Kristal sai ametis olla neli täishooaega. Töö sai tulemuste mõttes toona iseenesest hea, sest Levadia võttis nende aastate jooksul meistrivõistlustelt kaks kulda ja kaks hõbedat.
Edasi läks aga karusselliks. Sergei Ratnikov pidas vastu vaid pool hooaega, 2016. aasta juulis maandus peatreeneritoolil taas vana tuttav Igor Prins. Poolteist hooaega tema käe all tõid veel kaks teist kohta. Klubi õnnetuseks ei suutnud hõbedatsüklist kuidagi välja murda ka Levadia ja Infoneti ühinemise järel Prinsilt ohjad üle võtnud Aleksandar Rogic.
Serblasele jagus Levadias tööd üheks täishooajaks, enne teise lõppu ta juba lahkus. Ametlikult sai koostöö läbi “poolte kokkuleppel”, aga reaalsuses oli tegu siiski viisaka vallandamisega, kuna tiitlilootus oli kippus järjekordselt käest libisema. Nii ka läks, esmakordselt kõrgliigas peatreeneriametit proovida saanud Vladimir Vassiljev tegi seda üheksa mängu jagu ja viis meeskonna järjekordse hõbedani.
Uus hooaeg, uus peatreener – seekord sai pukki Martin Reim, kes pidas aga vastu vaid 11 liigamängu. Hooaja viis lõpuni taas Vassiljev, nüüd tuli leppida suisa pronksiga ehk üheksa aasta kehvima tulemusega. Alates 2021. aastast jätkati Marko Savicist ja Vassiljevist koosneva tandemiga ning viimaks ometi saatis Levadiat edu. Kuueaastase pausi järel võideti jälle Eesti meistritiitel.
Järgmine hooaeg kulges kenasti täpselt 21. juunini, mil saadi Islandil Meistrite liiga eelringis kohalikult Vikingurilt hävitav 1:6 kaotus. Kümme päeva ja kaks liigamängu hiljem panid kaaspeatreenerid Savic-Vassiljev üheskoos ameti maha. Koduses liigatabelis liidrikohta hoidnud Levadial oli tolleks hetkeks kirjas 15 võitu, kolm viiki ja üksainus kaotus ning väravate vaheks igati viisakas 45:9 …
Ent Eesti klubide euroajaloo üks piinlikumaid lüüasaamisi lõhkus meeskonna moraali ja hooaja teine pool kujunes katastroofiks. Duublist appi toodud Ivan Stojkovic pidas peatreeneri rollis vastu 12 mängu, seejärel tegi anekdootliku ühemängulise Eesti-põike Maksõm Kalõnõtšenko ning hooaeg lõpetati hoopis Nikita Andrejevi tüürimisel.
Seega juhendas alates 2016. aasta algusest kuni 2022. aasta lõpuni ehk kuue aasta jooksul Levadiat tervelt kümme meest, neist Vassiljev veel kolme eraldi võetava perioodi jooksul. Kolm peatreeneri pidid juba esimese hooaja käigus ameti maha panema (Ratnikov, Reim ja Stojkovic), kolmel õnnestus teha üks täishooaeg, aga teine jäi pooleli (Rogic ning kaaspeatreenerid Savic ja Vassiljev). Üks püsis poole aasta pealt sekkudes ametis järgmise hooaja lõpuni (Prins) ning veel nelja perioodi saab lugeda lühikese ja ajutise asendajatöö tegemiseks (kahel korral Vassiljev, samuti Kalõnõtšenko ja Andrejev).
Et võrrelda võrreldavat, on allolevates graafikutes arvesse võetud viimase kümne aasta jooksul klubis vähemalt ühe täishooaja kirja saanud meeste tööd. Nagu graafik näitab, tegi Torres “Levadia keskmise” tulemuse enam-vähem ära, aga mitte rohkemat.
Teisalt – kui seitsme aasta jooksul tethti peatreeneri toolil vangerdusi tervelt üheksal korral, saab kolme ühe ja sama mehe käe all veedetud täishooaega kindlasti lugeda stabiilsuse saavutamiseks või vähemasti taastamiseks. Teatud määral pakub see ka paremat statistilist võrdlusmaterjali kui eelnevate aastate puhul, kus maksimaalsel juhul said treenerid kirja üheainsa täishooaja. Nii punktide kui ka võiduprotsendi arvestuses jääb siiski selgelt silma, et Torres ei küündinud Marko Savici ja Vladimir Vassiljevi ajastu tulemusteni.
Liigakohti vaadates pole Levadial siiski Torresele midagi ette heita. Üks kuld ning kaks hõbedat – kusjuures korra libises tiitel käest kahe ning teisel puhul kolme punktiga – on ju igati viisakad saavutused. Samas on Levadia edu mõõdupuuks olnud viimastel aastatel eurosari ning seal ei õnnestunud Torresel midagi vapustavat korda saata.
Esimesel hooajal slovakkide tippklubi Žilina peale hammas ei hakanud, järgmisel alistati Šiauliai, aga kaotati siis aia taha läinud võõrsilmängu tõttu horvaatide Osijekile. Tänavu vannuti kõigepealt Meistrite liigas alla lõunanaabrite RFS-ile, seljatati siis Konverentsiliigas lisaajal Iberia, kuid kaotati eeskätt liigse ettevaatlikkuse tulemusena Differdangele. Üsna tõenäoline, et just viimase lüüasaamise hambutu olemus oli meistritiitlist ilmajäämise kõrval peamine faktor, mis kallutas klubi juhtkonda lõplikult otsusele, et Torrese lepingu lõppemise järel minnakse edasi kellegi teisega.
Kaitse kärises koledasti
Kui Torrese-ajastu kolme hooaega omavahel võrrelda, torkab kohe silma, et esimesel aastal oli rünnak märksa tagasihoidlikum kui kahel järgmisel. 2023. aastal lõi Levadia vaid 67 väravat, ehkki vähemalt osalt võib selle panna ka varasemast tasavägisema liiga arvele – polnud üht või mitut selget autsaiderit, kelle kulul väravatearvet kasvatada. Kahel järgmisel hooajal kogunes löödud väravaid vastavalt 82 ja 89, kusjuures mõlemal juhul oli tegu liiga parima näitajaga.
Kaitsetööd vaadates on areng olnud aga risti vastupidine. 2023. aastal löödi Levadiale 24 väravat ehk täpselt sama palju kui meistriks tulnud Florale. Mullu oli see näitaja suisa 19, mis tähistab liiga lähiajalukku vaadates kõrgklassi. Näiteks paremuselt teist kaitsetööd teinud Paide Linnameeskond lasi endale lüüa suisa 20 väravat rohkem!
Tänavu tehti seevastu suur tagasiminek. Enda võrgust võeti 36 palli ehk täpselt üks mängu kohta, mis tähistab Levadia ajaloo üht kehvemat tulemust Premium liigas. 36-voorulisi hooaegu on koos tänavusega peetud 18 ning seni oli kahel korral lastud endale lüüa 32 väravat, nüüd kogunes neli tükki rohkem.
Muidugi tuleb nii seda näitajat vaadates kui ka eelmiste peatreeneritega paralleele tõmmates vähemalt mingil määral arvesse võtta, et liiga keskmine tase on viimastel aastatel pigem tõusnud. Peksupoisse jääb vähemaks ja tabeli teine pool suudab igas mängus tippudele edukamalt hambaid näidata. Kuid fakt on, et Torrese-Levadia rünnak jääb eelkäijate omale alla, sellal kui kaitsetöö püsib küll samal tasemel, aga pole ka märkimisväärselt paranenud.
Kerge kõrvalepõikena – Levadia lähiminevikku vaadates leiab ka ühe erandi, mis lööb tuntud jalgpalliklišee “rünnakuga võidetakse mänge, kaitsega tiitleid” absoluutse paikapidavuse õige natuke kõikuma. Klubi kõrgliiga-ajaloo halvim näitaja ehk võrgust korjatud 38 palli pärineb 2021. ehk tiitlivõiduga lõppenud aastast – ning tol hooajal peeti mäletatavasti vaid 32 kohtumist!
Sügis läks tänavu untsu
Kui Torrese kõik kolm liigahooaega kevad-suvi-sügis põhimõttel kolmeks jagada, torkab silma, et 2023. aasta suvel anti viikidega pisut järele, kuid suures plaanis korjati punkte hooaja lõikes ühtlaselt. 2024. aastal osutus suvi seevastu just võitude noppimise ajaks, kuigi euromänge peeti eelnenud hooaja kahe asemel neli.
Lõppenud hooajal tuli eurosarjas madistada juba kuuel korral, aga liigavormile see vähemalt otsekohe mingit mõju ei avaldanud – võitude osakaal oli suveperioodi jooksul selgelt aasta suurim. Küll aga läks Levadial tänavu täielikult aia taha sügis, kus korjati hooaja seitsmest kaotusest kolm. Tegu oli ülekaalukalt Torrese-ajastu kehvimate kuudega, mis maksis meeskonnale lõpuks ka tiitli. Punkte loovutati tänavu lõpuks 29 ehk kaheksa rohkem kui mullu meistriks tulles, seitse kaotust oli lõpuks aga rohkem kui kahe eelmise hooajaga kokku.
Niisiis ei teinud Torres oma tööd küll otseselt halvasti, aga edasiminek jäi napiks. Päevselge põrumine tabas meeskonda tänavu küll eeskätt eurosarjas, aga ka Premium liigat ei suutnud Levadia kolme hooaja lõikes oodatud moel valitseda, jäädes alla Savici-Vassiljevi ajastul kordasaadetule. Klubi president Viktor Levada viitas hiljutise väljaütlemisega küll eeskätt tänavusele aastale, aga tema mõttetera võib kergelt parafraseerides laiendada kogu Curro-ajastule: niisuguseid tulemusi oleks õnnestunud ilmselt saavutada ka märksa väiksema eelarvega.