Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Pianist ja helilooja Kirke Karja tutvustab Ingo Normeti koostatud “Lavastajaraamatut”.

Häid ja mõjuvaid raamatuid olen lugenud rohkem kui ühe, kuid kõige elumuutvam on 2001. aastal Eesti Teatriliidu ja lavaka poolt välja antud “Lavastajaraamat”, intervjuukogumik 12 toona aktiivse lavastajaga: Eino Baskin, Evald Hermaküla, Merle Karusoo, Kalju Komissarov, Mikk Mikiver, Ingo Normet, Elmo Nüganen, Priit Pedajas, Kaarin Raid, Jaanus Rohumaa, Hendrik Toompere ja Mati Unt. 

Lugesin seda kogumikku varateismelisena. Kuna olin terve oma kooliaja käinud teatriringides ja sellest palju rõõmu tundnud, hakkasin kuuendas klassis pidama plaani õppida lavastajaks ja hakkasin juba lavaka katseteks valmistuma. Läksin Tõrva raamatukokku ja laenutasin nii palju teatrialast kirjandust, kui seal oli. Teater oli kõige paeluvam valdkond üldse, kirjutasin isegi mingeid näidendeid. Klassiõde Adeele Jaago oli kuskilt kuulnud, et katsetel tuleb kehastuda aprikoosisaiakeseks. Täielik müstika. 

Katsetele ma muidugi ei läinud, plaan oli selleks hetkeks muutunud. Ja praegu, 24 aastat pärast selle raamatu lugemist, ma enam suurt midagi ei mäleta ka, mida keegi nendest intervjueeritavatest täpselt ütles. Aga raamatust sain kaasa tunde, et oma asja tuleb võtta tõsiselt ja teha süvenenult.

Lisaks sain sealt esimesed tööriistad – mis ei olnud kuidagi lastele mõeldud või lihtsustatud –, kuidas üldse etendust või midagi muud performatiivset vaadata, kuidas üldse elu vaadata. Tundsin, et saan päriselt osa täiskasvanute mõttemaailmast. Hiljem muidugi pettusin, sest kõik täiskasvanud ei osutunudki nii huvitavaks kui need lavastajad.