Susann Liin töötas enne kohtunikuks saamist pikalt riigikohtu tsiviilkolleegiumi nõunikuna. Seal jäi talle eredamalt meelde kohtukaasus, mille osapooled vaidlesid ühisvara valitsemise üle.

Naine üüris mehe nõusolekuta ühise korteri välja. Kui mees soovis seepeale üürnikust lahti saada, ütles kohus, et üürnikud saab välja visata küll, kuid ainult naise nõusolekul. Kokku vaidlesid mees ja naine kohtus viis aastat.

Nüüd kaitses Liin Tartu Ülikoolis doktoritööd “Varaühisus ja ühisvara valitsemine”. “Seadus käsib naisel ja mehel tõepoolest kõike ühiselt teha, isegi pangaülekandeid. Reegel on väga jäik. Konkreetne juhtum pani mind sügavamalt mõtlema selle üle, miks on reeglid seadusesse nii rangelt kirja pandud,” lausus ta. 

“Seadus käsib naisel ja mehel tõepoolest kõike ühiselt teha, isegi pangaülekandeid.”

Eestis on üle 80 protsendi abikaasadest valinud ühisvara ehk varaühisuse, mille puhul kuulub abielu kestel omandatu mõlemale abikaasale. Ühisvara vastab ühiskonna arusaamale, et perekonnas aidatakse teineteist ning kulusid ei jagata sendi täpsusega. Samal ajal tuleb abikaasadele sageli üllatusena, et nad ei saa näiteks isegi ühisvaras olevat jalgratast teise nõusolekuta maha müüa.

Varaühisus on loodud kestma aastakümneid ja selle jooksul teevad abikaasad ühisvara ühiselt valitsedes nii suuri investeeringuid kui ka igapäevaseid tehinguid. “Seaduses on kirjas, et kui abikaasadel on varaühisus, siis peavad nad vara ühiselt valitsema, tehinguid tegema ja kohtus käima. Üksinda võib teha vaid igapäevaseid tehinguid perekonna huvides. Selline piirang on väga lai ning abikaasade jaoks sageli üllatav. Päriselus asjad nii ei käi. Ma vaatasin seda reeglit ja mõistsin, et viga ei ole mitte selles, et inimesed reeglit ei järgi, vaid reeglis endas,” arutles Liin.

Keskajast pärit lahendus

Ühisvara tunti juba keskajal. Siis ei tekkinud aga küsimustki, mida abikaasad peaksid üksinda või koos tegema. Abielunaine ei võinud teha ühtegi tehingut, sest ta oli mehe eestkoste all ja abielumees otsustas kõike üksinda. Muutus tuli alles 20. sajandil, kui esile kerkis naiste ja meeste võrdõiguslikkus, Eestisse jõudis käsitlus ühisomandist ja abikaasad pidid hakkama asju koos otsustama.

Ühisomand seob abikaasad piltlikult öeldes tugevasti kättpidi kokku ja see on ka põhjus, miks abikaasad peavad kõike ühiselt tegema. “Kui mõlemale abikaasale kuulub mingi asi tervikuna korraga, siis nad saavadki kõike ainult ühiselt otsustada,” lausus ta.

Ühisvara on levinud kogu maailmas, Euroopas on see enim kasutusel olev varasuhe. Eesti inimesedki on sellega harjunud ja ei ole seni uuendusteks valmis olnud. Liin meenutas, kuidas 2007. aastal taheti Eestis varaühisus välja vahetada uue mudeli vastu. Ühiskond oli sellele tugevalt vastu. Parlamendis olid suured vaidlused ja lõpuks võeti eelnõu riigikogust tagasi.

“Praegusel kujul on ühisvarast kasu vaid siis, kui abikaasad tülli ei lähe.”

“Inimesed on vastu ilmselt sellepärast, et ei soovita suuri muutusi. Ollakse harjunud, et abielludes on automaatselt ühisvara. Teisalt on muudatusele tugevalt vastu olnud naiste õiguste organisatsioonid. Nii sellel kui ka eelmisel sajandil. Nende argument on olnud, et ühisvara annab naisele abielu lõpus kindlustunde. See on kahtlusteta ülimalt oluline eesmärk. Mida ei teata, on see, et praegusel kujul on ühisvarast kasu vaid siis, kui abikaasad tülli ei lähe,” sõnas ta.

Inimesi kaitseks Liini sõnul märksa paremini see, kui nad valiksid varalahususe, kuid ostaksid suuremad asjad kaasomandisse. “Mina olen näiteks enda varasuhted just nii korraldanud. Ühisvara peidab endas nii palju probleeme, et ainuüksi ühest paragrahvist võiks doktoritöö kirjutada,” rääkis ta.

Kuna Liin oli spetsialiseerunud ühisvara puudutavate kohtuasjade lahendamisele, nägi ta mitmeid vaidlusi, kus ühisvara üle vaieldi kohtus aastaid ja advokaadikulud ulatusid mitmekümnetesse tuhandetesse eurodesse. 

“Mulle tundub, et ranged reeglid on abikaasad hoopis kaitseta jätnud. Näiteks, kui ma maksan sõbrale oma pangakontolt laenu tagasi, siis inimesed ei mõtle, et äkki abikaasa ei ole ülekandega nõus. Inimesed on harjunud oma abikaasat usaldama. Seaduse järgi on pangaülekande jaoks vaja aga abikaasa nõusolekut ning abielulahutusel võivad sellega kahjunõuded kaasneda. See on täiesti ebamõistlik.  Me teeme ju igapäevaselt erinevaid tehinguid – ei ole mõeldav, et ma kõik need asjad peaksin abikaasaga käsikäes koos tegema,” sõnas ta.

Ühisvara puhul ei või abikaasa üksinda vana teleritki müüki panna, rääkimata aktsiatest ja eriti keeruliseks muutuvad asjad kui abikaasad on ettevõtjad.

Aastal 2022 jõudis riigikohtusse juhtum, kus mees soovis tervislikel põhjustel anda aktsiaportfelli haldamise professionaalide hoolde, et naisel ja lapsel oleks lihtsam. Naine ei olnud sellega nõus ja tehing oli õigustühine. “Riigikohus saatis välja pressiteate, kus andis sisuliselt mõista, et ühisvara ettevõtjatele ei sobi. Ettevõtjad peaksid enda ja abikaasa rahaasjade korraldamisel olema sama hoolsad kui suhetes oma äripartneritega,” selgitas Liin.

Kaks eesmärki

Doktoritöös oli Liinil kaks eesmärki. Esiteks mõista, miks peavad abikaasad seaduse järgi ühisvaraga kõike koos tegema. Teiseks oli soov kirjutada praktikutele juhised selle kohta, mida abikaasad võivad iseseisvalt teha ja mida nad peavad koos tegema. Doktoritöös jõudis ta  järelduseni, et süsteemi tuleb kaasajastada ja praegune üldreegel tuleks pea peale pöörata.

Kuna ühisvara on väga vana, keskajast pärit varasuhe, pole ajalooliselt varaühisuse taustaks olnud põhimõtted Liini sõnul enam asjakohased. Abielunaised ei ole mehe eestkoste all ja saavad ise tehinguid teha. Euroopas on valitsev on perekonnavorm, kus mõlemad abikaasad teenivad sissetulekut. 

 “Ühisvara ning meeste ja naiste võrdõiguslikkust on seni proovitud edutult omavahel kokku sobitada. See pole seni õnnestunud, sest kasutatud on vale meetodit. Keskaegset varasuhet ei saa muuta tänapäevaseks lihtsalt sellega, et seaduses asendatakse sõna “mees” sõnaga “abikaasa”. Tänapäeval on abikaasade võrdsus perekonnaõiguse alustala. Kui mõlemal abikaasal on õigus sõna sekka öelda, peab seadusandja hoolikalt läbi mõtlema kõik elus ette tulevad olukorrad ning nende järgi reeglid kujundama. Seadusandja peab ütlema ka seda, mida teha, kui abikaasad lähevad tülli. Kohus ei saa hakata abikaasade eest ühisvara valitsema,” selgitas ta.

“Seaduses peaks vastupidi ainsana selgelt kirjas olema need asjad, mida abikaasad peavad koos otsustama.”

Oma doktoritöös kirjutas Liin, et ühisvara tuleks selle praegusel kujul visata ajaloo prügikasti. “Praegusel kujul ei ole ühisvara hea valik ühegi perevormi jaoks. Ma olen kohtus näinud, kuidas inimeste kaitseks loodud reegel on asetanud abikaasad vastupidi täielikku patiseisu ning viinud aja- ja rahakulukate kohtuvaidlusteni,” lausus ta.

Doktoritöös jõudis Liin järelduseni, et üldreeglina ei peaks tegema abikaasad kõike koos. Selle asemel peaksid abikaasad saama iseseisvalt tegutseda. “Seaduses peaks vastupidi ainsana selgelt kirjas olema need asjad, mida abikaasad peavad koos otsustama,” lausus ta.

Värske doktor rõhutas, et abikaasad võiksid arutada rahaasju enne abiellumist. Samavõrd on see oluline ka elukaaslaste jaoks. “Läbi tuleb mõelda, kellele mingi asi kuulub ja kui laenu võtta, siis rääkida läbi, kes selle eest vastutab. Kokkulepped tuleks ka kirja panna. Ühisvara asemel oleks abikaasadele hea valik varalahusus nii, et suuremad asjad ostetakse kaasomandisse,” ütles ta.

Susann Liin kaitses 11. detsembril õigusteaduste erialal doktoritööd “Varaühisus ja ühisvara valitsemine” (“Community of property and administration of joint property”).