Tulid intervjuule otse laulukirjutamislaagrist. Kus sa käisid, mis sa tegid?
Ma käisin Hiiumaal, Villemdrillemi albumi kirjutamise laagris. Oli hästi huvitav ja tore häid sõpru näha, veidi chill’ida ja selle kõrvalt mussi teha. See on kõige parem asi üldse, teha koos nalja ja läbi selle väga kvaliteetset asja. Villemiga oleme varemgi korduvalt laagreid korraldanud, aga tol ajal ei olnud kogu see asi veel päris see. Me ei olnud sellisel tasemel ja ei ajanud sellist kvaliteeti taga. Tollal tegime oma lõbuks ja vaatasime, mis tuleb, aga nüüdseks on protsess silmnähtavalt teistsugune.
Mõte liigub palju kiiremini, tehnilised oskused on ajas palju arenenud. Aga hea särts ja tuhin on endiselt sees. Saab teha sõpradega, kellega sul on ühine keel, asja, mida armastad. Nauding. Aga mõned asjad ei muutu ja tore on ka jura ajada.
Peale pikka pausi saite proffidena kokku?
Jah, suutsime kanaliseerida kõike seda, mis varem jäi ainult mõttetasandile. Arusaam muusikast on nii palju arenenud. Kui tuleb mõni hea mõte pähe, siis suudame selle kohe ellu viia, ilma et tehnilisest poolest vajaka jääks. Lahe on ise ka kõrvalt näha, kuidas Villem ja Karl (Killing) on inimeste ja artistidena edasi arenenud.
Tegite te seal tantsumuusikat, RnB’d, räppmuusikat…?
Kusjuures ma tegin üle kolme või nelja aastat esimese hea trap-biidi, mis mulle väga korda läks. Triibupasta albumil üks trap’ilikum lugu oli, aga see oli ka pigem EDM-i mõjutustega internetimuusika. Aga sellist puhast trap’i oli päris nauditav teha. Veidi kartsin sinna minemist ka, sest mul on praegu nii kindel enda saund välja kujunenud, selline träna-tümm, elektrooniline muss. Aga üldiselt tegime seinast seina asju. Isegi ühe nostalgilise süntpopi loo tegime.
Ma olen väga elevil. Kui niisama laagrit teha, jämmida, siis on lihtsalt tore õlle kõrvale muusikat teha, aga kui on mingi siht, et teeme näiteks albumit, siis hakkab laagri lõpus kohe mõte jooksma. Mis nüüd edasi, kuidas seda vormistada, mis võiks olla laulude järjekord, mida võiks lisada, mida ära jätta, milline võiks üleüldine heliline ja visuaalne pool olla.
Kui palju sul selliseid laagreid kuus või nädalas on?
Kvartalis äkki on kaks tükki.
See meetod siis ei väsita? Ei hakka ennast korduma, ei muutu liinitööks?
Iga projektiga on väga erinev. Villemi ja Karliga, kes on väga head popmuusikud ja räpparid, on täiesti omaette kogemus. Triibupastaga see-eest ei ole nii süstematiseeritud tööd. Pigem lootus, et juhtub mõni õnnelik õnnetus ja kuttidel tuleb järsku mingi ülihea naljaga pooleks mõte. Nii et see on puhas fun. Maria Kallastu ja Mattias Tirmastega, kellega me Mariale albumit teeme, on jällegi omamoodi dünaamika, kus on ühte ja teist. Seal on rohkem jämmimist, kuigi Mattias ja Maria on professionaalsed muusikud, mina olen magamistoaprodutsent. Aga nalja saab ka ikka.
See-eest ma lausa boikoteerin neid laagreid, kus ma ei taha olla. Ma olen neid teinud, need on hästi närvesöövad ja pingelised. Lõppude lõpuks on alati mingi rõve higistamine. Muusika peab alguse saama sellest, et sa tunned inimest, samastud temaga, meil on samasugune maitse või produtseerimisstiil. See ei saa tulla kunstlikult. Ebaorgaaniliselt artistide kokku surumine kaotab muusikast hinge ära.
Aga oskus üksi enda toas nokitseda on ka endiselt alles?
Ikka. Need ongi kõige ägedamad momendi, kui ma saan üksi nullist nokitseda. Olen sellest viimasel ajal aru saanud, et see on pigem vajalik, et saada aru, mida ma teha tahan. Ma ütleks, et kõige paremad asjad ongi sündinud minu toas, koduses keskkonnas, kus ei ole mingit pinget peal. Laager on lihtsalt väga efektiivne viis, kuidas suuremat projekti teha, sest saab mitu päev järjest kütta. Kuigi need on väga intensiivsed, ma olen praegu ka väga väsinud.
Kas sa produtsendina esitled oma ideid ja proovid artiste kuidagi nende sisse paigutada või kuulad sisendi ära ja hakkad selle põhjal ehitama?
On neid momente, kus mul on endal ülikindel idee peas olemas ja ütlen, et teeme seda, proovin enda mõtet peale suruda. Teine kord on jälle nii, et keegi tuleb minu juurde konkreetse ettepanekuga. Ja eks tuleb osata kohaneda ka. Ma ei tee Villemdrillemile Triibupasta biite, Triibupastale Villemdrillemi biite ja Maria Kallastule ei tee kummagi biite. Ühine keel tuleb ära tabada.
Boipepperoni Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR
Mõned selle sügise kodumaised lood on mind pannud mõtlema, et kui palju kodumaised produtsendid tegelikult ütlevad popartistidele, kuidas mingit fraasi või ideed laulda, millise emotsiooniga, kui palju nad teevad lavastuslikke kommentaare pisidetailide kohta, et popmuusika näitemäng oleks lõpuni usutav. Vahel jääb mulje, et sellest on meil puudu.
Ma julgeksin väita, et see ongi peamine töö. Nii saab ka kehvematest olukordadest maksimum võtta. Artisti mõte tuleb elustada ja olenevalt olukorrast võibki see nõuda seda, et pead artisti suruma. Ütlema, et pane sellise fiilinguga või veidi rahulikumalt, ära kasuta oma häält niimoodi, vaid veidi pehmemalt. Seda ikka tehakse ja see on väga oluline osa produtsendi tööst, mis võib määrata selle, et kas lugu on hea või mitte.
Jah, mõne ülemaailmse hittloo edu võib ära määrata kasvõi see, kuidas näiteks refräänis S-tähte hääldatakse.
Lugu peab olema usutav ja see vaib tuleb kuulajale maha müüa. Selle S-tähega meenub mulle üks minu, Mattias Tirmaste ja Maria Kallastu lemmikumaid bände Paradis, prantsuse duo, üks mees oli techno- ja teine jazz’i-taustaga, nad tegid ühe albumi ja läksid tülli. Loos “Quand Tu Souris”, see jazz’i tüüp laulab hästi õhulise ja pehme biidi peal ning ühe sõna susiseva lõpu venitab välja. Sellised väikesed detailid tekitavad kohe vau-efekti ja nende taga ajamine ongi hästi oluline.
Kui tihti sa neid pisidetaile taga ajades kümme korda peaga vastu seina jooksed ja saad aru, et tulemust ei tulegi?
Seda on väga palju, umbes ühel korral neljast, kui lased endale ise jalga. Sul on kindel idee, mida proovid artistile ära põhjendada, aga lõpuks saad aru, et see jääb ikkagi ära praegu.
Viimati rääkisime sinuga kaks aastat tagasi MUBA-s, kus olid just õpinguid alustanud. Sai edukalt lõpetatud?
Jah.
Ometi nimetad ennast magamistoaprodutsendiks?
Tegelikult mulle lihtsalt meeldib magamistoas produtseerida. Ega ma eriline amatöör enam pole, jah. See paber küll üksi ei anna otseselt mitte midagi.
Ütlesid, et läksid sinna eesmärgiga tehnilisema poolega süvitsi minna. Nüüd on siis kõik, k.a kirurgilisem pool, mis jääb loo idee sünni ja ilmumise vahele, selge?
Ikka, aga see on elukestev protsess. Produtseerides on sul kindlad tõekspidamised, aga neid tuleb rakendada omal viisil, tuleb ise aru saada, mis sinu jaoks kõige paremad tehnilised lahendused on. Kõik sõltub väga palju ja MUBA-st anti vundament. Nüüd ma nokitsen ise edasi, et aru saada, kuidas neid tööriistu enda muusikas kasutada.
Boipepperoni Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR
Et soovitad kõigile, isegi neile, kes 18-aastasena Reketi ja Kohvriga plaadi tegid?
Ikka. Sealt saab väga hea põhja, ainult et nüüd on see vist tasuline.
Samal ajal oli sul just äsja ilmunud debüütalbum “Qqndqlt” ja olid endale sooloartistina nime tegemas. Kaks aastat hiljem on seljataga vast elu ja karjääri kõige pöörasem suvi, kus möllasite Triibupasta albumiga “Õlleavaja” mööda Eestit. Kas sa pead seda oma seni suurimaks saavutuseks?
Ei tahaks seda enda kõige suuremaks saavutuseks lugeda, aga see on väga suur asi ikkagi. Samas ei taha seda maha ka salata, et me mingit lädramussi teeme. Ma tunnen, et me teeme seda hästi ja poistel on väga suure anne selle koha pealt. Nad ei ole küll suurem asi räpparid, aga nad suudavad omas mahlas midagi lahedat ära teha.
Meil oli ikkagi natukene õnne, et me Triibupastaga läbi lõime. Olime seda pikalt teinud, aga ametlikult ei olnud midagi välja andnud ega reklaaminud, tegime lihtsalt oma lõbuks. See olekski võib-olla jäänud sinnapaika, kui lugu “Õllekas” ei oleks plahvatanud, mis sai samamoodi tehtud ajal, kui me eriti intensiivselt ei tegutsenud. Otsustasime selle 2024. aasta juuni alguses välja lasta, see elas oma elu ja juuli lõpus avastasime, et seda on hakatud järsku kuulama. Numbrid olid nelja- või viiekordselt kasvama.
Siis minult hakati küsima, et kas mina olen sellega seotud. Tol hetkel ma veel ütlesin, et ei ole, tahtsime identiteeti varjata. Siis kuidagi läks see asi nii suureks, et see lugu jõudis Spotify edetabelisse. Me ei suutnud seda uskuda. See oligi korralik joppamine, sest me ei promonud seda mitte kuidagi ja nüüdseks on sellel üle 1,4 miljoni kuulamise.
Selle momendi tabasime see-eest hästi ära, et Elina ehk Valge Tüdruk hakkas samal ajal samasugust asja tegema. Ma kuulsin ta muusikat, käisin festivalil Saund tema kontserdil ja tundus, et see on umbes see sama nali, mida meie Triibupastaga teeme. Kirjutasin talle, ta oli müüdud ja siis ilmuski “Hr maakler”, millega tundus, et panime täppi. Nii et lihtsalt rida õnnestumisi.
Siis oli kohe ka plaadifirma Kurvad uudised ukse taga. Me olime natuke kahe vahel, et kas kogu sellest projektist fun välja võtta, teha päris album, turundust jne, aga mõtlesime, et f*ck it – kui ei tule välja, siis ei tule välja. Tegelikult saime ju suhteliselt riskivabalt võtta seda kõike, sest ei pea kodus peresid toitma. Võtsime eesmärgiks panna sinna oma lapsepõlvest midagi, kuna me oleme samast kandist pärit, lihtsalt mingit jauramist ja teha praeguse aja noorte muusikat kirjeldav kogumik. Lisaks proovisin sinna sisse panna võimalikult palju žanreid, mis on siiani populaarsed, et ei oleks kogu aeg puhas tümm.
Kas sa oled mõelnud ka sellele, et kui kaua Triibupasta sugusel bändil üldse eluiga olla saab? Inimesed kasvavad suuremaks ja rahunevad maha, äkki see ongi ainult ühe põlvkonna teema.
Ma usun, et sellel on ikka pikem eluiga. Tahaksin ainult selle piiri ära tunnetada, kui me hakkame tootma sellepärast, et toota. Siis ei ole enam mõtet, sest Triibupasta põhineb sellel, et oleks lõpus. Mu sisetunne ütleb, et ega see järgmise kahe aasta jooksul veel ei hääbu. Saime suve lõpus juba järgmiseks suveks esimese booking’u.
Aga ma arvan, et me kõik mõtleme korra nädalas selle peale, et niimoodi ühe albumiga teha from zero to hero on ikka omaette nähtus. Seda ei juhtu väga tihti. Selle pealt edasi minna on muidugi keeruline. Kuna Triibupastaga latt on nüüd nii kõrgele aetud, siis on vaja pakkuda ka mingit head, kvaliteetset joont. Väga palju on neid Triibupastaga analoogseid projekte peale lennanud, nagu Noored Ja Näljased või Qotid. Nüüd ongi keeruline, et see puhas lädramuss ei saa enam olla nii lädrane. Peaks ikkagi olema suurem eesmärk ja rohkem mõtestatud tegevus.
Miks ei saa?
Eks ikka saab, aga neid kahte asja on võimalik integreerida ka. Me oleme ikkagi intelligentsed parmud. Lihtsalt see mõtteprotsess on meil nüüdseks nii palju muutunud. Kui me enne albumi ilmumist bandcamp’e tegime, siis ei olnud mingeid erilisi ootusi, aga kui nüüd inimesed ootavad järgmist banger’it, siis on natukene keerulisem.
Sellest arengust räägid sa siis muusikalises pooles või tekstides?
Et üldine taotlus oleks paigas. Ei saa enam lihtsalt üle jala mingeid asju mikrisse lärmata. Seal on oma võlu, aga midagi peab olema sellist, mis eristaks meist teistest lädrapopi artistidest.
Boipepperoni Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR
Kas ma saan õigesti aru, et sa vaatad Triibupastat oma diskograafias nagu kuri isa, kes ühega oma lastest lõpuni kunagi päris rahul pole?
Ei, ma olen ikka rahul, aga ta on selline hästi rebel poeg, selline mässaja.
Aga mingi kahetisus sinus ikkagi on?
Jaa, väga. Üks pool on see, et tahan ise kogu aeg oma saundi arendada, oma helikeelt professionaalsemaks teha. Paratamatult kajastub see Triibupasta asjades ka, kuna muusika on minu tehtud, ja siis mul on mingisugune õigus öelda, kuidas asju teha. Nii et tahaks seda natukene intelligentsemaks ajada.
Teine pool ütleb mulle, et kui see liiga intelligentseks ajada, siis kaob võlu ära. Et see peakski olema hästi lihtsasti söödav meelelahutus. Muusika, mille paned käima ja saad oma muredest lahti, kuulad ropendamist ja biidi peal jauramist.
Pärast “Õlleavaja” ilmumist oleme paar sessiooni teinud, üks lugu on ka ilmumas, aga üldiselt ei ole päris täielik seisak, aga ma tunnen, et kutid ka otsivad ennast, et mis järgmiseks teha võiks. Just nimelt sellepärast, et seda lädrapoppi on nii palju toodetud, et varsti hakkab inimestel villand saama. Siis tulebki seda teha väga hästi ja oskuslikult, siis see äkki jääb veel püsima.
Aga kuidas sa suhtud nendesse Triibupasta kloonidesse, kes teie tuules näevad lihtsat võimalust endale edetabelites nime teha?
Muidugi on tore, kui mingi pealekasv on. Aga jällegi – mis eesmärk sellel on? Eesti rahvale lihtsalt meeldib tümm, sellest ei saa üle ega ümber. Ja tore, et tehakse eestikeelset mussi, 4/5 Spotify edetabelist on Eesti muusika, see on väga kõva. Aga mingit otsest vimma mul nende vastu ei ole. Kõik kopeerivad nii või naa kõiki. Respekt, et inimesed saavad kokku, teevad ja kirjutavad sõnad. Ja rahvas kuulab ka.
Aga võib-olla tahaks neilt ka natukene rohkem originaalsust. Me ei ole muidugi patenti peale pannud, et see on nüüd meie muusika, aga kuna see muusikastiil on tegelikult lihtne, siis paar vigurit peab olema, mõni täitsa sinu enda komponent, et asi toimiks. Kuid konkurents muusikas on üldiselt hea.
Samas on mul hea meel näha ka seda, et näiteks Villemdrillem või Karl Killing ja teised ei lase sellel buumil ennast häirida ja jäävad enda visioonile kindlaks.
Suvel esinesite ka kohtades, kus sa ise vist varem ei olnud esinenud ja äkki isegi ei arvanud, et kunagi esined. Mis oli kõige positiivsem üllatus? Mis oli kõige šokeerivam avastus?
Negatiivne külg on see, et kui Beach Grind ja I Land Sound välja arvata, siis ei ole eriti festivale, mis ei üritaks ainult raha teenida, vaid tahaksid ka päriselt head festivali teha. Sellisest üldisest kvaliteedist jääb meil välismaailmaga võrreldes ikka väga palju puudu. Nii produktsiooni kui programmi mõttes. Kindlasti see areneb, aga tahaks seda rohkem näha. Õllesummeril me esinesime näiteks kuskil lasteala kõrval.
Täheldasin palju sellist üle jala tegemist, suhtumist, et teeme selle asja lihtsalt ära. Ka seda näeb vähe, et festival tehtaks kuidagi visuaalselt huvitavaks. Võiks olla midagi rohkemat kui see, et lihtsalt kutsutakse alaealised jooma ja Triibupastat kuulama. Võiks mõelda kontseptsiooni peale, et see üritus oleks ikkagi elamus. Me ei ole veel sellises kohas, kus festivalid näeksid kutsuvad välja, aga võib-olla olen ma snoob ka selles küsimuses. I Land Soundil ma tundsin, et mingi festivalile omane vaib on olemas. Kui juba festivali teha, siis võiks seda hästi ja aina paremini teha, isegi kui sa seda mitukümmend aastat juba teinud oled ja rahvas ikka käib.
Positiivne külg oli kindlasti see, et eestlased ei olegi nii kinnised kui paistab. Igal pool saime sooja vastuvõtu.
Mis kõige eksootilisem koht oli?
Ma arvan, et Hauka laat. Teel sinna liitusime 5miinusega, kes oli oma laulukirjutamislaagris, läksime ühe Antsla tähtsa tegelase juurde soojendama, mis oli juba omaette päris huvitav kogemus. Sealt siis suundusime Hauka laadale, vihma oli ka sadanud, sumpasime läbi pori backstage’i, vaatasime, et Hellad Velled esineb, haige mäsu käis seal, nii palju rahvast, nii palju kartulispiraale igal pool. Hoomamatult suur oli seal kõik, et ei tundunudki nagu Eesti. See oli rets kogemus.
Boipepperonina sa vist suurematest linnadest väljaspool ei olnudki esinenud? Igatahes avanes uutmoodi Eesti.
Ei ole. See oli, jah, selline tunne, nagu arvutimängus oleks mingi uus ala lahti läinud. Väga palju andis muidugi juurde see, et igal pool oldi Triibupastast nii sillas.
Boipepperoni Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR
Su bändikaaslane ütles kevadel “Muusikanõunikes”, et Triibupastaga saab mõõta, kas inimene on noor või vana. Kui ei meeldi ja ajab närvi, siis tähendab, et oled vanaks jäänud. Kas sa kirjutad ka sellele alla?
Ei, loll väide. See ikka oleneb maitsest, mitte sellest, kas sa oled vana või noor. Isegi mu isa kuulab jõusaalis Triibupastat. Kindlasti need sõnamängud ja keelekasutus kõnetab rohkem noori, aga see võib vabalt ka mõnele vanemale inimese veider ja huvitav olla.
Su järgmiste aastate plaan on siis Triibupastast maksimum võtta ja Boipepperoni juurde sa tagasi liikuma ei hakka?
Hakkan küll. Ma tahakski nüüd just nimelt oma enda magamistoas mussi teha. Ma olen natukene nagu töö-ori olnud, teinud teistele albumeid ja “Qqndqlt” ongi seni ainuke asi, kus ma olen saanud teha täpselt seda, mida ma ise tahan. Ma tunnengi, et mul on nüüd oskused olemas, et ise teha. Teistele on ka tore teha, see on muidugi ka teenistus, aga lõpuks väsitab ära. Olen praegu isegi potentsiaalsetele projektidele ära öelnud, et aasta lõpuni oma asja teha.
Järgmise aasta kaks suuremat plaani on ka rohkem teatrimuusikat tegema hakata. Teen ühe lavaka lavastajatudengi lõpunäidendi helilist kujundust ja Von Krahliga on ka üks lavastusprojekt plaanis. See on ka maastik, kus tahaks rohkem kätt proovida, sest teatripisik on mul VHK teatriklassist küljes.
Ei karda, et Boipepperoni järgmise plaadi esikal ainult Triibupasta lugusid nõutakse? Või kavatsed need asjad lahus hoida?
Kindlalt kavatsen lahus hoida. Enda muusikaga tahaksin natukene sügavamaks minna. Mul ongi praegu tulemas uus singel koos Soome artistiga Malla, millega tahaks oma soolokarjääris uut ajajärku alustada. Veidi tantsulisemat kui “Qqndqlt”, aga ka veidi keerukamat ja kvaliteetsemat. Ma tunnen, et see Triibupasta projekt andiski mulle tegelikult hästi palju enesekindlust juurde ja tahakski nüüd ise katsetama hakata. Suurem eesmärk on jõuda välismaale, üks konkreetsematest sihtidest on esineda Flow festivalil. Kui selle saab kunagi tehtud, siis saab sealt edasi mõelda.
Jah, kaks aastat tagasi sa mainisid ka sarnast soovi, aga tundub, et oled vahepeal hoopis sügavamale Eestisse, Hauka laadale liikunud. Aga see ambitsioon on siis ikkagi alles?
Kindlasti. See Triibupasta asi tuligi täpselt nii ootamatult, et ei osanud seda siis kuidagi näha. See ambitsioon on kindlasti alles, aga see on keeruline ja on vaja väikeste sammude haaval sinna suunas liikuda. See on kordades keerulisem kui Eestis laineid lüüa.
Uus lugu on inglise keeles, küll selline natukene rabe, björkilik inglise keel, aga ma ei ole varem inglise keeles midagi teinud. Ma tahtsin ka muusikale rohkem rõhku panna. Seni olen lähtunud popmuusika sisemisest loogikast, et vokaal on põhiline asi. Kui oma esimest albumit tegin, siis kutsusin sinna hästi palju erinevaid artiste, panin nad oma põhjadele laulma, selline Fred.Againi.. loogika.
Nüüd on eesmärk lasta rohkem muusikal hingata. Kui lasin “Qqndqlt” instrumentaalversiooni välja, siis sain ka tagasisidet, et tänu sellele kuuldi muusikas hoopis uusi asju. Tuli välja, et instrumentaal kandis ka ilma vokaalita. Kuna ma olen hästi suur üleprodutseerija ja tahan ka nendes poplugudes tausta maksimaalselt heaks teha, siis võib sellel lähenemisel suur potentsiaal olla. Teha muusikat, kus vokaal on pigem osa instrumentaalist.
Plaadifirmale andsid ka siis ülesandeks uus singel Eestist kaugemale viia?
Jah, aga see on ka pikk protsess, seda ei saa kuidagi sundida, aga tööd saab teha selle nimel. Ma olen suhteliselt kindel, et see ei löö veel läbi, aga see on esimene samm.
Kui veel natukene meenutada, äkki on sinu enda jaoks ka huvitav, siis kaks aastat tagasi sõnastasid sa oma eesmärgi artistina nii:
Tahaks pakkuda inimestele huvitavaid elamusi ja teekondi läbi mu muusika. Et nad avastaksid väikestest detailidest ennast ja leiaksid sellest kuidagi inspiratsiooni. Et mulle läheks korda ja kuulajatele läheks korda.
(Naerdes.) Väga diip. Nagu kirjandi lõpp.
Oled nõus iseendaga?
Muidugi, see ongi see, miks muusika töötab. Kui kuulad enda lugu ja sul tulevad külmavärinad peale, siis see on hea märk. Ja kui suudad seda teistele pakkuda, neid samastuma panna, äkki isegi tantsima panna, siis ongi eesmärk täidetud. Ma väga loodan, et nii see ka jääb.
Millest sa kuulajana Eesti muusika puudust tunned?
Eestis on nii vähe naisartiste, et päris kahju on. Uuest koolist on palju meesräppareid tulnud, praegu on An-Marlen, kes teeb tähelendu, aga võiks olla veel suuri naisnimesid.
Teisalt ma tunnen, et popmuusikas võiks struktuuris rohkem riske võtta, ebakorrapäratusi ja üllatusi võiks rohkem olla. See salm-refrään-salm-refrään on nii kivisse raiutud, et vahepeal võiks lasta muusikal enda eest tegutseda. Ise proovin ka seda praegu teha. Villemdrillemi ja Clicheriku ja Mäxiga seda nii palju muidugi teha ei saa.
Boipepperoni Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR
Eestis on muidugi selles mõttes keeruline, et kui sa elatud muusikast, siis on neid riske raske võtta. Eksperimenteerida saab põhitöö kõrvalt. See lõhe kahe äärmuse vahel on päris suur. Neid, kes seal keskel viibivad, on väga vähe.
Ma just üks päev kellegagi arutasin, et selliste korrapäratumate lugude loomise juures on puudu vastava produtseerimise kool, tänapäevase muusika haridus. Käid tunnis, õpid ABBA lugusid, vaatad, kuidas need on struktureeritud. Aga sellist asutust, mis pakuks tugevamat õpet, kuidas leida teistsuguseid lahendusi, ei ole. Ka MUBA-s, kus ma käisin, oli see kõik pigem konventsionaalne ja laiemal auditooriumil ka vastav muusikaline haridus puudub.
Ma proovisin aasta aega tagasi ühte Kopenhaageni ülikooli sisse saada, arvasin, et mul on väga tugev põhi all, aga ma ei saanud sisse. Mõtlesin, et ma olen ju tehniliselt andekas, miks ma siis sisse ei saanud. Kui ma pärast kuulasin sealt tulnud muusikat, siis sain aru, et nad tahavad sinna veidi teistsuguse lähenemisega muusikuid, kes leiavad alternatiivsemaid lahendusi, mitte konventsionaalseid popmuusikuid,
Seal käisid näiteks Astrid Sonne ja ML Buch. Selline kool, kus tehakse undeground’imat ambient mussi ja saadakse sellist haridust. Meil sarnast kooli pole ja ei ole ka koolkonda, kes seda muusikat austaks, ja sellest tulenevalt ei ole ka skenet, kes seda muusikat toetaks ja elus hoiaks. Ida raadio hoiab mingit underground’imat joont, aga nemad on ka ainsad. See on tegelikult tõsine mure, kuigi mingi kuulajaskond on olemas ja äkki tuleb natukene ka juurde.
Võib-olla on vastus lihtsalt see, et meile on kodeeritud sisse, et meile meeldib sült ja me tahame ainult tümmi.
Kuigi sa ise käid Hauka laadal Triibupastaga, siis sind ennast inspireerivad ikkagi muusika äärealad?
Ma arvan küll, jah. Need on veidrad ja mulle see veidrus meeldibki. Ma tahakski nüüd ise ka näidata, et ma oskan sellist muusikat teha ja see ongi Boipepperoni nime alt järgmine plaan.
Ja teha seda nii, et see jääks “suurele kurjale publikule” endiselt vastuvõetavaks?
Täpselt. Eks mul endal mingisugune popmuusika-vaist olemas ja sobitan sinna igasugu võtteid.
Kas Eesti muusikaauhindadel võidab aasta albumi auhinna Triibupasta või Eplik ja Nublu?
No… Ma ütleks, et Triibupasta ikkagi. Epliku ja Nublu album oli lahe, mulle meeldisid sealt paar lugu, aga seal oleks võinud rohkem Vaikot olla ja vähem standardset poppi.
Ja mis selle aasta kõige parem plaat on?
Kõige hiljutisem vaimustus on Oli XL-i plaat “Lick The Lens – Pt.1”. Aga terve aasta peale vist ikka Playboi Carti “Music”. Loogiline. Sealt tuli ikkagi palju bängereid ja Carti on geenius.
Järgmise intervjuu teeme siis äkki peale sinu esinemist Flow festivalil. Et kuidas läks ja nii. Aitäh.
Aitäh.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.