Aasta tagasi ennustasin oma raamatus “Viljandi kunstielu 20. sajandi teisel poolel” siinse kunstielu uue tõusutsükli peatset algust, samas kahtlesin, kas digiajastul suudame selle ära tunda. Esimene tõusulaine algas ligi 100 aastat tagasi 1930-ndatel, teine 1960-ndatel ja kolmas 1990-ndatel. Nende tõusutsüklite tunnusteks pidasin eelkõige aktiivseid kunstielu eestvedajaid ja tuumakat kunstikogukonda.
Praegu kohaliku kunstnike kogukonna liidreid ja märkimisväärset kunstnikkonna uuenemist silmapiiril ei paista. Kuid siiski, midagi on jälle toimumas.