BBC kirjutab Briti teadlaste värskest uurimusest, milles võrreldi erinevate loomaliikide monogaamiat ehk püsisuhte tõenäosust elu jooksul. Uuringu üllatuslik järeldus on, et inimesed sarnanevad monogaamia poolest kõige rohkem surikaatidega, mitte oma lähimate sugulaste ehk primaatidega.
Teadlased hindasid monogaamiat selle põhjal, kui suur osa järglastest on sündinud samadelt vanematelt, st kui palju on täisõdesid-vendi võrreldes poolõdede-vendadega. Selle meetodi abil analüüsiti mitut põlvkonda kokku 30 imetajaliigil. Inimeste monogaamiaindeksiks kujunes 66%, surikaatidel 60%. Seevastu primaadid paiknesid tabeli lõpus: mägigorilladel oli vastav näitaja vaid 6%, šimpansidel ja delfiinidel kõigest 4%.
Kõrge monogaamiaga paistsid silma ka koprad, kelle näitaja oli 73%. Absoluutseks liidriks osutus aga Kalifornia kääbushamster, kelle monogaamia ulatus teadlaste hinnangul koguni 100%-ni. Tabeli viimasel kohal olid Šotimaa Soay saare lambad, kelle puhul oli täisõdede-vendade osakaal vaid 0,6%.
Uuringu üks autoreid, Cambridge’i ülikooli teadlane Mark Dyble, rõhutab, et kuigi inimeste monogaamia sarnaneb statistiliselt surikaatide ja kobrastega, on inimeste sotsiaalsed süsteemid siiski väga erinevad. Paljud loomad elavad kas kolooniates või üksikutes püsipaarides, samas kui inimesed elavad suurtes sotsiaalsetes gruppides, mille sees eksisteerivad monogaamsed paarisuhted.
Teadlaste sõnul annab monogaamia loomariigis evolutsioonilise eelise: vanemad saavad koos hoolitseda järglaste eest ja tõrjuda konkurente. Bristoli ülikooli teadlane Kit Opie leiab, et uuring toetab arusaama inimesest kui ajalooliselt monogaamsest liigist, isegi kui meie laiem sotsiaalne käitumine meenutab rohkem ahve. Uuringu tulemused avaldati ajakirjas Proceedings of the Royal Society: Biological Sciences.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (5)