Valitsevas käsitluses on välispoliitika lihtsustatult taandatud päevakajalisele julgeolekupoliitikale ja näidatakse üles sallimatust igasuguste kõrvalekallete suhtes ministri kabinetist lähtuvast pealiinist. See on harimatu ja ohtlik, nendib Jaak Aaviksoo.
President Alar Karise visiit Kasahstani ja selle järelmid on tänuväärselt tõstnud tähelepanu alla Eesti välispoliitika praktilise poole, mida seni on varjutanud laiapõhjaline konsensus meie julgeolekust lähtuva põhihoiaku ja sellest tulenevate välispoliitiliste seisukohtade suhtes.
Neid lähtekohti pole keegi jätkuvalt kahtluse alla seadnud, ometi pidas välisminister Margus Tsahkna valitsuse pressikonverentsil vajalikuks sõnada: “Siin mina välisministrina absoluutselt ei aktsepteeri mingisugust teist lähenemist. Igaüks on vaba, kes oma suu lahti teeb, rääkimaks seda, mida ta tahab, aga mul ei ole kahtlust, et Eestil on üks välispoliitika, mis on justnimelt selle eesmärgiga, kuna kõik teised suunad oleksid otseselt Eesti rahva julgeoleku ja Euroopa julgeoleku vastu.”.
Selles seisukohavõtus ongi peidus meie välispoliitika tegelikud mured. Valitsevas käsitluses on välispoliitika lihtsustatult taandatud päevakajalisele julgeolekupoliitikale, mõistmata erinevust eesmärkide ühtsuse ja nende saavutamise teede paindlikkuse vahel, ning näidatakse üles sallimatust igasuguste kõrvalekallete suhtes ministri kabinetist lähtuvast pealiinist. Harimatu ja ohtlik.
Kasutan siinkohal lahket luba suu lahti teha.
Meie avalik välispoliitika on tasapisi trivialiseerunud, koosnedes suures osas mustvalgetest loosunglikest seisukohtadest, mis jagavad maailma Eesti- ja Kremli-meelseteks. Ühtse välispoliitika sildi all kasutatakse neid üha enam sisepoliitilises võitluses, tõmmates eraldusjoone ühemõtteliselt koalitsiooni ja opositsiooni vahele. Kuidas selline lähenemine võiks rahvuslikule ühtsusele ja julgeolekule kaasa aidata, on arusaamatu.
Rahvusvahelisel areenil näeme me maailma valdavalt läbi Venemaa agressioonisõja prisma, tuletame sellest avalikke etteheiteid pea kõigile meie liitlastele USA-st ja Saksamaast Prantsusmaa ja Türgini, teistest riikidest rääkimata. Kahetsusväärselt on rahvusvaheliselt tulnud kasutusele tulnud mõiste “välispoliitika estoniseerumine”, mis sellist lähenemist just tunnustavalt ei kirjelda. Kas oleme unustanud omaaegse põhjendatud mure ohust muutuda ühe probleemi riigiks?
Kas pole niisuguse mõttekultuuri üks juurpõhjus lihtsustatud käsitlus väärtus- ja huvidepõhisest välispoliitikast, vastandades viimast esimesele ja rõhutades eriliselt väärtuste (kelle? milliste?) ülimuslikkust. Kust need väärtused tulevad ja mil määral on nad ühiselt jagatud?
Vahest vääriks järelemõtlemist, miks teised riigid käituvad nii, nagu nad käituvad, ja mida me võiks sellest õppida. Ühe esimese mõtteharjutusena võiks mõelda Türgile, kel seljataga tuhat aastat vastasseisu Venemaaga ja seejärel Soomele. Usun, et neilgi riikidel on väärtused rahvuslikest huvidest rääkimata.
“Võib juhtuda, et tegelikkusega mittearvestav avalik retoorika ei aita meid edasi, vaid kahandab meie usaldusväärsust partnerite silmis.”
Lõpuni mõtlemist vääriks ka Lennart Meri “Hõbevalge” mõttekild, et rahvusvaheline õigus on väikeriikide tuumarelv. Rahvusvahelise õiguse vägi on tema jõustamismehhanismis ja muutunud maailmas pole sellest pommist just palju alles jäänud. Seetõttu võib juhtuda, et tegelikkusega mittearvestav avalik retoorika ei aita meid edasi, vaid kahandab meie usaldusväärsust partnerite silmis.
Kuidas meile ka ei meeldiks, ei sünni maailma tulevik mitte meie õigete ja teiste valede väärtuste vastasseisust, vaid eri riikide ja rahvaste õnnetaotlustest, mis sageli ühisosa ei leia ja kohati veristesse konfliktidesse sumbuvad.
Selles perspektiivis vääriks sisulisemat mõtestamist praeguse multipolaarse maailma tegelik tähendus: enam pole ühte (valgustusideaalil ja Atlandi hartal põhinevat ning ÜRO põhikirja jõudnud) väärtustemplit, vaid mitu. Kas siit ei aimu meie tegelik väljakutse seista koos oma mõttekaaslastega iseenda, oma huvide, väärtuste ja ajaloo eest, selmet pühenduda maailma päästmisele läbi egoistlikult kanoniseeritud usutunnistuse?
Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on viimase printsiibi sõnastanud järgmiselt: “Seetõttu peab Eesti välispoliitika olema selge, põhimõttekindel ja väärtustel põhinev.”. Teame, et sellest tulenevalt peab USA tegema seda, EL toda ja Hiina kolmandat, ent seni pole nad meid kuulda võtnud. Kas liiguksime edasi, kui ütleksime oma seisukohad välja veel selgema ja kõvema häälega?
Ülalöeldu ei vastusta meie senist välispoliitikat tervikuna osundades pigem küsimata küsimustele selle rakendamisel. Oleme oma sihikindlusega saavutanud ja kindlustanud oma koha vabade riikide seas ning kujundanud professionaalse välisteenistuse, kelle teadmiste ja kogemuse najal saame edukalt edasi liikuda.
Seda kogunenud kompetentsi tasuks kuulda võtta. Usun, et seeläbi leiame tarvilise tasakaalu ideaalse ja võimaliku vahel ning paindlikumad lahendused oma välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Muidugi tuleb meil lähtuda oma väärtustest, need on nagu kompass tormisel merel. Ent kogenud kapten teab, et mida tormisem on meri, seda olulisem on lisaks kompassi järgimisele hoida laev vastu lainet ja vältida karile sõitmist. Hea, et Kadriorus on kogenud kapten.