Helilooja René Eespere ja dirigent Evi Eespere ühine teekond sai alguse muusikakeskkoolis õppides. Evi meenutas, et nende esimene tutvus toimus koolipeol, kui tema õppis üheksandas, René kümnendas klassis. “Nad olid ühe teise klassivennaga kokku leppinud, et ta ei julge mind tantsima viia. Siis ta tuli ja nüüd me tantsime, 53. aasta läheb,” muigas naine.
René sõnul on Evi altruistlikult töökas. “Ma mõnikord isegi tajun seda, et ma lasen tema energia peal liugu. Võib küll öelda niimoodi, et ma võtan loominguks aega, teinekord see looming on ka niimoodi, et ma istun lihtsalt niisama laua taga, mõtlen, ma ei pea alati nooti kirjutama, et näidata, et ma olen loominguliselt hõivatud, aga Evi talitab kogu aeg.”
René Eespere muusikaarmastus sai alguse isast ja emast. “Kumbki neist ei olnud tegelikult professionaalne muusik, aga emal oli imeilus lauluhääl, samamoodi võiks isa kohta öelda. Isa oli ametilt insener, aga muusika oli tema südame küljes väga tugevalt ja ta suunas mind väga varakult muusika juurde,” meenutas helilooja.
René hakkas klaverit õppima viieaastase poisina. “Nii et kui 1961. aastal Tallinna Muusikakeskkool avati, siis oli täiesti loomulik tee see, et poiss läheb sinna kooli klaverit õppima.”
René sõnul on tema muusikaline teekond loomulik ja käändudeta olnud. Pärast muusikakeskkooli, kus ta õppis lisaks klaverile ka kompositsiooni, läks ta viieks aastaks tänasesse muusikaakadeemiasse ning seejärel kaheks aastaks Moskvasse. Teiste seas kuulus tema õpetajate hulka Aram Hatšaturjan.
“Ma olin juba siis barokkmuusikast vaimustuja. Tema vastupidi ihkas, et ma tegeleksin natukene rahvamuusikaga, folkloorse materjaliga, aga seda ta minult muidugi ei saanud. Näpunäited, mis ta ütles, ei olnud valed, kuigi ma tollal neid selles mõttes oma loomingus ellu ei viinud. Ma jäin ikkagi iseenda variantide juurde,” märkis ta.
René Eespere esimene lavateos oli 1977. aastal Vanemuises lavale jõudnud lühiballett “Inimene ja öö”. Pakkumise, et tema diplomitöö võiks lavale jõuda, tegi noor René Vanemuise toonasele peaballettmeister Ülo Vilimaale ise.
“See oli fantastiline aeg, fantastiline vedamine ja fantastiline julgus, võib-olla häbematus,” nentis ta. “Vilimaa tahtis mu algul kuu peale saata, Tallinnast pärit tudeng tuleb talle midagi pakkuma. Meie nii-öelda ämmaemandaks oli Tiiu Vilimaa, kes ütles, et las ta tuleb ja näitab oma asja. Kui ma Tartus talle seda materjali näitamas käisin, oli pärast seda pilt selge: Ülo ütles kohe, et ma teen selle. Ja tegelikult said meist perekondlikult väga suured sõbrad.”
Üks Eespere tuntumaid teoseid on 1983. aastal kirjutatud “Ärkamise aeg”. Kuigi Eesti kuulus toona Nõukogude Liitu, ei tulnud heliloojal selle loo pärast võimudega probleeme.
“Ma tean, et esitajatel oli probleeme. Ma mäletan seda aega, kui see lugu sai valmis. Ma käisin sellel ajal väga tihedalt läbi Helju Taugiga ja Ene Üleojaga. Mängisin neile ka seda “Ärkamise aega” ja kui ma olin selle lõpetanud, siis mõlemad jäid vait. Selle peale ütles Ene Üleoja, et seda sa küll publiku ette tuua ei saa, sest sind viiakse pärast seda kohe Siberisse minema. Ma ütlesin, et see lugu räägib ju armastusest, mitte vihkamisest,” rääkis ta.
Nagu Renégi, panid mitte-muusikutest vanemad noore Evi maast madalast klaveritundidesse. Seejärel asus ta õppima laste muusikakoolis ning kui see läbi sai, kolis Evi pere vanemate töövahetuse tõttu Valgast Tallinna. Seal astus ta muusikakeskkoolis. “Ma ei teadnud sellisest koolist nagu Tallinna Muusikakeskkool mitte midagi, aga keegi suunas, et mine. Läksin katsetele ja sinna ma sattusin koorijuhtimist õppima.” Seejärel läks ja lõpetas ta muusikaakadeemia ning asus kooridega tegelema ja koorijuhtimist õpetama.
Kuigi Evi peab ennast kindla sõnaga koorijuhiks, võtab ta koorijuhina René kui helilooja arvamust alati kuulda ja püüab seda realiseerida. “Aga kõik muud elulised küsimused – me vaidleme ja jõuame koos tulemuseni.”
Ka René Ja Evi lapsed elavad ja hingavad muusika rütmis. Nende esimene laps, poeg Jürmo ja džässpianist, esimene tütar Heili on Soomes viiulimängija ja teine tütar Aurelia on õppinud ooperilaulu, kuid on hetkel sellest pausi võtnud, ja on pedagoog.
Lisaks muusikale peavad Eespered väga lugu reisimisest. “Selle kohta võib öelda niimoodi, et see on pigem minu initsiatiiv ja minu hobi, sest ma tirin naise kaasa. Tema väidab, et tema reisida ei taha, see on talle tülikas. Aga on siiski paiku, mis on talle väga meeldinud ja kuhu tahab tagasi minna,” rääkis René. Eriti meeldivad neile Vahemere ääres olevad riigid. “Meile meeldib avastada seda imelist loodust meie ümber, aga loomingus seda jälge ei teki,” sõnas René.
Üle 50 aasta koos olnud Evi ja René peavad oluliseks, et lisaks armastusele oleks alles ka omavaheline sõprus. “Need ei ole sünonüümsed sõnad, aga nad on väga põimunud. Ma pean kõige olulisemaks täielikku sõprust. Sõpra alt ei vea, sõpra ei peta, sõbra peale saad alati loota,” lausus Evi.