Ligi neli aastat väldanud agressioon võib tuua kaasa selle, et sõjauudised muutuvad tapeediks ja pidev sõjategevus juba harjumuspäraseks. Seega tuleb alustuseks üle rõhutada, et Eesti idanaaber peab pärast teist maailmasõda kõige ulatuslikumat, ohvriterohkemat täiemahulist sõda oma teise naabri, Ukraina vastu.
Veelgi enam, Venemaa õõnestab meie enda julgeolekut sagenevate sabotaažiaktide ja teiste hübriidsõja vahenditega ning valmistub oma sõjaväge ja sõjalist taristut arendades pikaajaliseks vastasseisuks kogu läänemaailmaga.
Seda kõike meeles hoides peaks olema ilmselge, et Eesti välispoliitika prioriteet number üks on Venemaa agressiooni vastustamine ja Ukraina toetamine, sest kui Venemaad peaks saatma Ukrainas edu, kui aktsepteeritakse piiride muutmist relva jõul, kui Venemaa kuriteod jäävad karistuseta, siis löövad kõikuma alustalad, millel Eesti iseseisvus ja suveräänsus praegu püsivad.
Jaak Aaviksoo väide, nagu oleks Eesti välispoliitika “lihtsustatult taandatud päevakajalisele julgeolekupoliitikale”, on olukorras, kus kaalul on Eesti püsimiseks eksistentsiaalsed küsimused, tagasihoidlikult öeldes kummastav.
Eesti peab püsima rahvusvahelisel areenil selgesõnalise ja julge välispoliitilise tegijana, mitte kordama vaikivaks kõrvaltvaatajaks jäädes ajaloos tehtud vigu. Välispoliitikat viib edasi eesmärkide ühtsus, mitte mõttevaesus ning me ei tohi segi ajada sõnavabadust ja sihiselgust. Igasugune arutelu on tervitatav, ent riigi nimel rääkimine eeldab arusaamist, et igal sõnal on hind ja kaal.
Väide, et Eesti näeb maailma mustvalgelt ja jagab riike kahte leeri, on mugav lihtsustus. Tegelikkuses on Eesti välispoliitika olnud ja on ka edaspidi liitlassuhted hoidev ja koostöövõimalusi otsiv.
2026. aastal astub Eesti olulise sammu kui avab saatkonnad Moldovas, Aserbaidžaanis, Armeenias, Brasiilias ning Keenias, kasvatades sellega Eesti nähtavust ja mõju Ladina-Ameerikas, Sahara-aluses Aafrikas ning meile olulistes Euroopa Liidu kandidaat -ning partnerriikides.
Füüsiline kohalolek võimaldab tõhusamat suhtlust nii valitsuste, ettevõtete ja kodanikuühiskonnaga. Ka uute saatkondade avamise puhul kehtib lihtne tõde, et peame mitte ainult olema kohal, vaid ka oma põhimõtete eest seisma. Koostöö ei saa tähendada põhimõtete lahjendamist ega vaikimist.
Välispoliitilises tegevuses lähtub Eesti eesmärgist tagada rahvusvahelise õiguse jätkuv kehtimine. Lennart Meri poolt väikeriigi tuumarelvaks nimetatud rahvusvahelisele õigusele viitab ka Aaviksoo.
Ent olgugi, et Venemaa rahvusvahelise õiguse põhimõtteid oma agressiooniga jõhkralt rikub, ei saa me riigina alla anda ja lihtsalt tõdeda, et “rahvusvahelise õiguse väest pole palju alles jäänud”. Selmet oleme võtnud seisukoha, et meil tuleb iga hinna eest rahvusvahelise õiguse väge ja selle jõustamismehhanisme alal hoida, kindlustada ja tugevdada.
“Õiglase ja püsiva rahu saavutamine Ukrainas on see, mis kindlustab ka Eesti pikaajalist julgeolekut ja heaolu.”
Seega loomulikult on Ukrainast ja Venemaast rääkimine kõigi meie välispoliitiliste tegevuste keskmes. See ei tähenda, et me muud ei teeks. Teeme ikka, aga siiski läbi Venemaa agressiooni prisma, sest õiglase ja püsiva rahu saavutamine Ukrainas on see, mis kindlustab ka Eesti pikaajalist julgeolekut ja heaolu. Kui kaob julgeolek ja iseolemine, kaob ka kõik muu.
Eesti on taasiseseisvumise järel üles ehitanud välispoliitika ja seisukohad, mida lääne liidrid kommenteerivad nüüd sõnadega: “teil oli õigus”.
Mäletatavasti oli Eesti üks neist riikidest, kes juba õige varakult hoiatas Venemaa tegelike kavatsuste eest. President Lennart Meri märkis 1994. aastal Hamburgis kõnet pidades, et Lääs ei mõista käärimist Venemaal, mispeale hiljem Venemaa presidendiks saanud Vladimir Putin saalist välja kõndis.
Ent teame, kuidas meie hoiatusi kuulda ei võetud. Selle asemel proovisid Euroopa riigid Venemaaga lävimisel erinevaid lähenemisviise. Küll prooviti Venemaa majanduslikku hõlmamist, mis tõi kaasa vaid Euroopa riikide suure sõltuvuse Vene energiast, aga ei aidanud sugugi ära hoida Venemaa agressiivsust. Seejärel otsustati silmade kinni pigistamise kasuks isegi siis, kui Venemaa näitas oma tõelist palet 2008. aastal Gruusias ja 2014. aastal Krimmis.
Kõik see peaks andma meile nüüd kinnituse, et oleme olnud välispoliitiliselt õigel rajal ja sel samal rajal tuleks meil ka jätkata.
Kui kõlab “teil oli õigus”, siis ütleme selgelt, et “kuulake meid ka praegu”, ja õnneks saame tõdeda, et meie sõnumit tõesti kuulatakse. Eesti välispoliitika ei oota, kuni ajalugu tehakse, ta astub ise sammu ettepoole. Oleme välispoliitilised teenäitajad: algatajad ning rahvusvahelise õiguse eest seisjad.
Kogu taasiseseisvumisaja vältel on Eesti tugevus olnud konsensuslik välis- ja julgeolekupoliitika. Just see on võimaldanud meil rahvusvahelisel areenil väljenduda selgelt ja olla paljudes teemades eestkõnelejaks. Selged valikud ja siht on andnud meile liitlassuhted ja partnerid kellega koos oma eesmärke ellu viime.
Kui Venemaa 19. septembril jõhkralt kolme hävitajaga meie õhupiiri rikkus, olnuks meil võimalik asjal vaikselt vaibuda lasta. Selle asemel aga otsustasime rikkumise tõstatada ÜRO julgeolekunõukogu istungil ja NATO artikkel 4 konsultatsioonidel, mille käigus lõpptulemusena pälvisime liitlaste ja partnerite tugeva ja selgesõnalise toetuse, mis kahtlemata heidutab Venemaad tõhusamalt, kui oleks teinud vaikne leppimine ja minnalaskmine.
Viimased ligi neli aastat oleme pidevalt rõhutanud, et agressorit ei tohi saata edu ning et õiglase ja püsiva rahu saavutamiseks on tarvis agressorile järeleandmiste tegemise asemel teda survestada. Peame endiselt ainuõigeks jätkata tööd selle nimel, et territoriaalse terviklikkuse ning suveräänsuse põhimõtted kehtiksid, sest nende eiramine vallandaks doominoefekti, mis annaks rohelise tule piiride nihutamiseks relva jõul ka mujal maailmas.
“Esimest korda käis Eesti külmutatud varade kasutamise mõtte avalikult välja juba 2022. aasta märtsis.”
Seetõttu on Eesti vedanud eest sanktsioonisurve tõstmist agressori vastu, Venemaa agressioonikuritegude eritribunali loomist ning külmutatud varade kasutuselevõttu. Esimest korda käis Eesti külmutatud varade kasutamise mõtte avalikult välja juba 2022. aasta märtsis. Alles hiljuti ei tahtnud sellest teemast keegi isegi midagi rääkida, aga nüüdseks on tehtud mitmeid murrangulisi otsuseid ja sel nädalal arutavad Euroopa Liidu liidrid nende kasutuselevõttu Ukraina pikaajaliseks rahastamiseks.
Kõigile nendele näidetele mõeldes tasub küsida, mis oleks saanud, kui Eesti oleks otsustanud olla pigem tasa, vaikselt rahvusvaheliste arengute karavanis kaasa loksuda, mitte niivõrd ise juhtida ega ammugi mitte kohati ebapopulaarseid teemasid tagant lükata.
Seni oleme püsinud kindlalt seisukohal, et tegutseme õigete asjade nimel sihikindlalt isegi siis, kui jääme hetkeks üksi ja peame teisi endaga kaasa tõmbama hakkama. See on andnud meile välispoliitiliselt palju suurema kaalu, kui meie rahvaarv ja füüsiline suurus ette näeks.
Ent kui hakkame nüüd sogama vett ja kui rahvusvahelises meedias hakkavad väidetavate Eesti seisukohtadena kõlama sõnumid, mis tegelikult ei lähtu ühiselt kokkulepitust, siis õõnestame ja lahjendame oma tõsiseltvõetavust.
Nagu ütlesin ka tänavu veebruaris riigikogu ees peetud välispoliitika aastakõnes: “Oleme oma asja ajamisel olnud välismaal ühtsed ka siis kui koduseinte vahel on tulnud maha pidada teravaid vaidlusi. See ühtsus ja põhimõttekindlus peavad säilima, et neist keerulistest aegadest riigi ja rahvana tervelt ja tugevamalt läbi tulla.”
See mõte kehtib jätkuvalt. Eesti välispoliitika eesmärk ei ole kõigile meeldida, vaid hoida Eesti vaba, iseseisva ja suveräänsena. See on vastutus, mitte retooriline valik.