Meie sõjardite rõhutud vähemusel on õnnepäevad, äsja teatas mõõkhambuline Tsahkna maailma rahvastele, et Euroopa Liit peab Ukrainas “naha mängu panema” ja “Eesti on otsustanud: riigi sõdurid osalevad Ukrainas Hea Tahte Koalitsiooni missioonil”. Ei mingit rahuininat enam, läheb valusaks andmiseks. Juhuuuuu!!!

Kes otsustas, ei tea meie, aga neid ei huvita ka, nemad tahavad ilma pikema jututa põlvili suruda, lõpuks ometi avaneb selleks võimalus. Riviteenistuseks kõlblikud kodanikud on vaimustuses. Pole veel selge, kas sõtta lähevad ainult 100 õnnelikku nn blankoveksi alusel, või on see korduvkasutusega veksel ja õla alla saavad panna kõik, sest nii kui esimesed 100 on otsas, saadetakse kohe uued peale.

Nii või teisiti pole kõik sõjardid hiilgavas tervislikus seisus, mõned on tapatalguteks liiga vanad, teised liiga noored, mõnel paar väiksemat kruvi logisevad natuke ja neid sõtta ei lasta. Ärge muretsege, kõige peale on mõeldud, ka paljud nurjunud eluvormid kaasatakse, väestatakse ja mobiliseeritakse – oled sa siis poolvigane või poologar.

Ministeeriumid koostavad tsiviilkriisi ja riigikaitse seadust ja selle seaduse järgi mobiliseeritakse erasektorist kuus diviisi nn sõjaajakoosseisu, seega 56 000 inimest. Pinguta hästi. Ületa plaani ja täida hoolsalt homoeeskirju ja sinagi võid osutuda valituks. Kõik need kümned tuhanded mobiliseeritud peavad käigus hoidma 22 riigile ja sõjamasinale elutähtsat teenust: toit, elekter, tervishoid, raharinglus, teed, meditsiin, raudteed, lennuväljad, side ja muu sarnane.

Kurb on muidugi see, et mõnda eriti globalistlikku ja territoriaalse terviklikkuse küsimuses hullunud muuseumi äärmusfeministist projektijuhti väga tõenäoliselt esimeses järjekorras ei kaasata ega väestata. Pole millekski kasulik, midagi ei oska, kriisiülesandeid selliste kätte ei usaldata. Vaesekesed, sellise kasutu ludri nahas ei tahaks küll olla.

Kindlasti ei tohi meelt heita, sõjas kukuvad pommid siia, sinna, igale poole, eriti raudteele, elektritrafosse ja haiglatesse. Paljud mobiliseeritud tsivilistid hukkuvad või viiakse ajutiselt rivist välja, nad tuleb asendada, sest muidu ei tule seinast vett, raha ega elektrit. Ja kuna madin tuleb ilmasõja formaadis, seda kinnitas Rutte isiklikult, siis tuleb augutäiteks mobiliseerida ka muuseumi, filharmoonia või kirjanike liidu töötajaid.

Muidugi ei ole kerge töötada bensiinijaamas, sadama söepunkris või leivatehase koristajana, aga keegi ei küsi, kas sulle meeldib, kas sa oskad, tahad või hoolid. Kui ei oska ja ei hooli, siis teeb sõjakohus kiire otsuse ja saadab suu teise ilma uusi väljakutseid otsima. Riikliku ülesande täitmine ei ole naljaasi.

Ma loodan kõigest südamest, et peagi avatav teine rinne peab veel mitu aastat vastu ning ka tagalasõjardid saavad osaleda ja väestuda. Kas tules, külmas, näljas ja haigustes või kuidagi teisiti, seda tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusest välja ei loe, aga küüditatute ja sõjavangide memuaaridest küll.

Masendavaid ja õudseid mälestusteraamatuid on palju, kui vahva sõjard alustab oma ellujäämisõpinguid just sellest kuldaväärt raamatust: Valentine Nõlvaku (1914–2010) raamat “Ellujääja. Mälestused” (Varrak, 2007, 689 lk) on autobiograafiline memuaarteos, mis räägib autori äärmiselt raskest ja dramaatilisest eluteest 20. sajandi Eestis ja Nõukogude Liidus.

Alguses ahistab kuri perenaine orvukest, loed ja nutad, kuid huvitavamad ja õpetlikumad osad on alles sees. Orvuke arreteeriti 1949. aastal, süüdistus spionaažis või koostöös sakslastega ja tal tuli veeta aastaid Sverdlovski vanglas ja gulagis. Siit ammutame tööstuslikus koguses riikliku ülesande täitmiseks vajalikke teadmisi ja vaimsust.

Tänapäeval on represseerimine kindlasti tõhusam kui lollide kommunistide ajal, seega kogemused Nõukogude repressioonidest, näljast, vägivallast ja inimeste alatusest, aga ka vastupidamisest ja ellujäämisest ei ole piisavad. Kindlasti tuleb lisaks vaadata õudusfilme ning lugeda düstoopilisi romaane.

Esimese soovitusena tuleb siin “Kellavärgiga apelsin” (A Clockwork Orange) Anthony Burgessi vägivallaküllane eurosotsialistlik tulevik, kus riik ravib kurjategijaid ajupesuga. Ajupesu mehhanismide tundmine on igas olukorras abiks ja kui juba vägivalla ratas on käima lükatud, siis tuleb osata sellest rõõmu tunda. Asendamatu teos ebakindlale ja paanikahoogude all kannatavale mobiliseeritule.

Lugemine kindlasti ei tule tänapäeval enam hästi välja. Seepärast on sõjarõõmude, sõjaõnne ja sõja sisemise loogika mõistmiseks äärmiselt vajalik vaadata üle või avastada enda jaoks filmikunsti klassika pärl, “Apocalypse Now” (Apokalüpsis täna, 1979, režissöör Francis Ford Coppola) kõige kuulsam ja ausam Vietnami sõja teemalisi film, mida peetakse kinokunsti absoluutseks meistriteoseks, nagu ka eriti õnnestunud düstoopiliseks sõjadraamaks.

Süle ja seljaga sõja absurdsust ja õudust: helikopterirünnakuid Wagneri muusika saatel (kuulus “Ride of the Valkyries” stseen Robert Duvalliga), narkootikumid, kaos ja moraalne lagunemine. Film uurib sõja psühholoogilist mõju, hullumeelsust, tsivilisatsiooni habrast piiri ja inimese pimedat poolt. Lõpp on sürrealistlik ja filosoofiline, selline lõpp teeb lausa kadedaks.

Film on vabalt inspireeritud Joseph Conradi novellist “Pimeduse süda”, kus Aafrika kolonialism asendatakse Vietnami sõja kaose ja hullusega. Conradi lugemine ebaõnnestub väga suure tõenäosusega, seega ei hakka ma siinkohal soovitama klassiku teost “Salaagent”, mida samuti on võimalik ka maakeeles lugeda. Ja vist ei peagi lugema, tänapäeval luusivad Verlocid igal pool meie ümber, silmad tuleb lahti hoida.

Selle maailma vägevad on otsustanud meid sõtta tõugata, seega peame me oleme sõjaks psühholoogiliselt valmis, võtma sõda sellisena nagu ta tegelikult on ning lugema ja vaatama midagi tuumakamat, kui välisilma laadsed propagandistlikud, lamedad ja magedad valed.

Oleme jõudnud olukorda, kus sõja ja inimloomuse kohta ei ole võimalik mujalt andmeid hankida kui kunstimeistrite parimatest töödest. Ellujäämine sõltub otseselt sellest, kui hästi me klassikat tunneme ja kui sügavalt kultuuripärandit mõistame.

 

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 16.12.2025