Kui Eesti linnades Venemaa raketi- ja droonirünnakute eest varjumise kohad sisuliselt puuduvad, siis Soome ja Iisraeli kogemustest õppides saaks luua piisavad varjumiskohad miljonile inimesele vaid kahe aastaga, kirjutab Jaanis Otsla.
Sel sügisel on eetrit jälle täitnud uudised sellest, kuidas Venemaa on koondanud oma rakettide ja kaugmaadroonide jõu Ukraina linnade, eriti Kiievi ründamisele. Tsiviilelanike ründamine ongi Venemaa teadlik strateegia.
Võimaliku sõja ajal annab olulise kindlustunde see, kui teame, et meie inimesed on kaitstud ja neil on koht, kuhu minna, kui raketid taevast alla kukuvad. Eestis sellised varjendid peaaegu puuduvad, moodustades meie kaitsevõimes olulise lünga. Kuigi lahendus on meile igati jõukohane ja teostatav, vajab see teema olulisuse teadvustamist ja julget kastist välja mõtlemist.
Varjendisse tuleb jõuda kahe minutiga
Sellistele teemadele keskendus oktoobri lõpus Sisekaitseakadeemias toimunud rahvusvaheline elanikkonnakaitse konverents. Soome elanikkonna varjendite ekspert Pasi Raatikainen tõi välja, et kuna Venemaal on vaja naftaekspordiks liikuda Läänemerel ja tuumaheidutuseks allveelaevadega Põhja-Jäämerel, siis sõja korral Põhja-Euroopas oleks just Eesti ja Soome operatsioonide keskmes.
Samuti, kuna me asume Venemaale nii lähedal, on meie puhul väga väike ka raketirünnaku eelhoiatusaeg. Näiteks Narva piirkonnas õhurünnaku korral hoiatusaeg praktiliselt puudub, Tallinnasse või Helsingisse jõuavad hüperhelikiirusega raketid kohale 2–3 minutiga, Saaremaale viie minutiga. Mis oleks kõige targem plaan, kuidas meie inimesi selle ohu vastu kaitsta?
Tugevdatud kelder on täiesti piisav ja lisaks ka soodne
Eestis vaadatakse sageli imetlusega Soome suurte avalike varjendite süsteemi poole. Kuid, nagu Soome asjatundja ise välja tõi, on need rajatud aastakümneid tagasi ja teistsuguste, pommi- ja gaasirünnakute vastu. Sellist süsteemi ei tasu Eestil üks-ühele kopeerida, sest lühikese eelhoiatusajaga sellisesse näiteks kvartali peale ühisesse suurde varjendisse ilmselt joosta ei jõua.
Eesti võimaliku eeskujuna on räägitud ka Iisraelist, kus varjendid asuvad sisuliselt igas korteris või korrusel. See on lühikese eelhoiatusaja mõttes palju parem lahendus, kuid oleks jällegi väga kallis ning niimoodi saaks varjendeid rajada ennekõike alles ehitatavatesse majadesse. Aga meil oleks ju varjumiskohti vaja kiiresti, odavalt ja kõigile.
“Kus keldreid ei ole, pakuvad piisavat kaitset ajutised, maapinnale betoonplokkidest rajatud varjendid.”
Hiljutised ekspertanalüüsid, sh Soome kaitseväe tehtud eksperimendid näitavad, et tegelikult piisab raketirünnaku vastu ka tavaliste keldrite tugevdamisest. Kus keldreid ei ole, pakuvad piisavat kaitset ajutised, maapinnale betoonplokkidest rajatud varjendid. Varjend ei pea olema tingimata maa all.
Ühe hiljutise eksperthinnangu kohaselt maksaks Eestis keldrite tugevdamise ja ajutiste maapealsete varjendite kujul miljonile inimesele varjumiskohtade loomine 600–650 miljonit eurot. Töö saaks realistlikult ära teha kahe aastaga.
Varjendite psühholoogilist tähtsust ei saa alahinnata. Me ostame aina uusi relvi, et mõne aasta pärast olla valmis hävitama Venemaa relvasüsteeme juba Venemaa pinnal. Samal ajal peaksid käima ehitustööd, et neid relvi vajadusel kasutavad reservväelased saaksid kindlad olla, et nende lähedastel on koht, kuhu varjuda.
Kuna tegu on investeeringuga Eesti kaitstusse ja ennekõike meie inimeste turvatundesse, oleks ilmselt asjakohane seda rahastada mh ka laenuga. Selline riiklik tellimus annaks hoogu juurde ka endiselt visalt taastuvale majanduskasvule.
Juba oleme õigel teel, kuid pangem sisse kõrgem käik
Loomulikult on nii riigikogu kui valitsuse liikmed varjendite olulisusest teadlikud. 2025. aasta septembris võttis riigikogu vastu hädaolukorra seaduse muudatuse, mille kohaselt tuleb järgmise aasta 1. juulist rajada uutesse elamutesse või avalikesse hoonetesse, mille pindala on vähemalt 1200 ruutmeetrit, mitteavalik varjend või kohandada olemasolevad ruumid varjumiskohtadeks.
Ka selliseid reegleid ja arendusi on vaja. Hiljuti Eestit väisanud ja meie olukorda kommenteerinud eksperdid olid ühel nõul, et Eesti arendatav elanikkonnakaitsesüsteem peab olema mitmekihiline ja variantiderohke. Kuid see on pikaajaline meede, mille mõju võib avalduda alles 10–20 aasta pärast. Ometi räägime näiteks laskemoona ostmisel ju vajadusest olla võimalikuks sõjaks valmis juba paari aasta pärast.
Seega tasuks tõsiselt kaaluda ka investeeringuprogrammi, mis tekitaks kahe aastaga täiesti piisavad elementaarsed varjumiskohad miljonile Eesti inimesele. Nagu Ukraina kogemus paraku kinnitab, teeb füüsiliste kahjude ja vigastuste kõrval veel suurematki ühiskondlikku laastamistööd vaimne pinge, hirm ja stress.
Kindel varjumiskoht minuti kaugusel, enamasti omaenda kodu keldris, aitaks selle nähtamatu, aga seda ohtlikuma vaenlase tekitatud kahju kindlasti leevendada.