Metsapõlengu järgselt tekkinud männikuis mõjutavad samblike liigirikkust ja mitmekesisust puistu puuliigiline koosseis ja lagupuidu olemasolu. Samblike liigirikkuse hoidmiseks peaks maastikul leiduma aga erinevas arengustaadiumis puistusid, selgub hiljutisest uuringust.
Põlengud on tormide, põudade või putukate massrüüste kõrval üks metsaökosüsteemide arengut ja toimimist tugevalt mõjutavatest häiringutest. Viimastel kümnenditel on muutunud metsahäiringud Eestis sagedasemaks ja laastavamaks. Häiringud ei mõjuta metsas seejuures ainult puid, vaid kogu elustikku, sealhulgas samblikke, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.
Eesti Maaülikooli metsateadlase Kristiina Palm-Hellenurme esiautorluses ilmunud uuringus vaatlesid teadlased 16–187 aasta eest põlenud männikutes samblikukoosluste taastumist ja arengut. Kuna seni oli teema kohta vähe teada, võimaldavad tulemused planeerida targemat põlengujärgsete metsade majandamist ja kaitset.
Kokku leidis Maaülikooli ja Tartu Ülikooli uurijatest koosnev töörühm Loode-Eestis kasvavatest erineva vanusega männikutest ligi 100 erinevat samblikutaksonit. Neist kümme olid kõrge looduskaitselise väärtusega. Samblike liigiline koosseis ja nende mitmekesisus sõltusid mitmesuguste kasvupindade, nagu lagupuidu ning erinevate puuliikide olemasolust. Põlengust möödunud aeg mõjutas küll puistus elavate samblike liigilist koosseisu, kuid mitte nende liigirikkust.
Kõige tavalisemad samblikud, mida teadlased välitööde käigus tuvastasid, olid peamiselt puudel kasvavad harilik hallsamblik, toru-hallsamblik ja sile liudsamblik. Haruldasi või ohustatuid liike leidsid Palm-Hellenurm ja tema kolleegid enam hiljuti põlenud puistutest, vanimatest puistutest aga metsade vääriselupaiga indikaatorliike.
Söestunud koore ja puiduga mändide tüved pakuvad elupaika männi-soomussamblikule. Autor/allikas: Argo Orumaa
Teadlased leidsid mitmel korral uuringualadelt ka Eestis kaitsealuste liikide hulka kuuluvat männi-soomussamblikku. See liik kasvab enamasti söestunud männipuidul ja on seetõttu iseloomulik põlenud metsaaladele.
Üle kogu uuritud puistute vanuserea leidus proovitüki kohta keskmiselt 34 sambliku taksonit. Enim samblikuliike, nimelt 45–57, leidsid Palm-Hellenurm ja tema kolleegid proovitükkidelt, kus põlengust oli möödas kõige vähem ehk 16 aastat. Nendest enamus kasvas maapinnal, lagupuidul ja põlenud puude tüügastel ja kändudel. Põlengust möödunud aja pikenedes ja kasvupindade mitmekesisuse vähenedes hakkas samblikuliikide hulk langema. Puistutes, kus põleng toimus 42–187 aastat tagasi, elas neid samas suurusjärgus.
Samblike liigid kasvavad väga erinevatel kasvupindadel. Enim liike elutses maapinnal lebaval lagupuidul, kus neid leidus lausa 64. Üle poolesaja liigi elutses tüvede tüügastel ja elavate mändide tüvedel, kasetüvedel pisut vähem. Kuna erinevad samblikuliigid eelistavad elupaigana erineva vanuse ja omadustega puistuid, peaks Palm-Hellenurme ja tema kolleegide soovitusel samblike edukaks toimetulekuks maastikus leiduma erineva vanusega puistuid.
Samblikud suudavad asustada väga erinevaid kasvupindu, nagu mulda, kive, puukoort ja lamapuitu. Metsapõlengud loovad nii söestunud kui ka põlemata seisundis elusat ja surnud puitu, mis sobib elupaigaks paljudele samblikele. Eriti just söestunud puit pakub unikaalseid mikroelupaiku tulega kohastunud samblikele.
Kristiina Palm-Hellenurm ja tema kolleegid uurisid samblikke männikutes, kus metsapõlengud leidsid aset aastatel 1837, 1940, 1951, 1982, 1997 ja 2008. Põlengute ajal jäi puistute vanus 30 ja 70 aasta vahel. Uuritud männikud kasvasid toitainetevaestel liivmuldadel sambliku, kanarbiku või sinika kasvukohatüübis.
Töö ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management. Uuring viidi läbi Eesti Teadusagentuuri rühmagrandi toel.