Kõigepealt tutvustus ajaloost. Kümme aastat pärast seda, kui liitlaste kontrollnõukogu oli Saksamaa relvajõud (Wehrmacht) laiali saatnud, astus Lääne-Saksamaa 1955. aasta novembrikuus NATO-sse ja asutas Bundeswehri. Pärast ägedaid vaidlusi parlamendis kehtestati kohustuslik ajateenistus 1956. aasta juulikuus uuesti. Sõjaväekohustuse seadust, mida teiste seas pooldas konservatiivne kantsler Adenauer (CDU/CSU), kritiseerisid sotsiaaldemokraadid (SPD), ametiühingud ja kirikud, kartes ühiskonna remilitariseerimist ning seda, et Ida-Saksamaaga taasühinemine lükkub edasi või jääb lausa ära.

Arvamused läksid lahku ka selles, kas Bundeswehr peaks koosnema vabatahtlikest või peaks teenimine olema sunduslik. Sunduse pooldajad toonitasid, et seda on vaja Lääne-Saksamaa rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks ning isikkooseisu viimiseks 500 000 meheni, nagu oli NATO nõue. Ühtlasi tunti muret, et täielikult elukutseline sõjavägi tähendaks riiki riigis, mis oli rahutust tekitanud juba Weimari vabariigis. Pidev väeteenistusse võtmine pidi ühiskonna ja relvajõudude vahele looma tugevad sidemed.

1955–1989: väeteenistus ühena külma sõja võtmefaktoreist

1956. aasta juulikuus vastuvõetud sõjaväekohustuse seadusega nähti ette, et kõik kõlblikud mehed vanuses 18-45 eluaastat teenivad 12 kuud (1962.-1972. aastal kestis teenistus lausa 18 kuud). Sõjaväeteenistusest keeldujatelt nõuti relvastamata teenistust Bundeswehris või tsiviilteenistust. Seadusse jäeti lünk: kuna Lääne-Berliin oli liitlaste hallata, ei tohtinud Lääne-Saksa relvajõud seal tegutseda. Teenistusest pääsemiseks kolisid tuhanded noored mehed enne kutse saamist Lääne-Berliini. Kriitilist suhtumist relvajõududesse kohtab mitmes Lääne-Berliini linnajaos tänaseni.

Ida-Saksamaal kehtestati kohustuslik väeteenistus 1962. aasta jaanuaris. Meestelt nõuti 18-kuulist ajateenistust. Ajapikendust võidi anda ülikooliõpingute tarvis.

1991–2013: sõjaväekohustuse peatamine näiliselt rahumeelses maailmas

Pärast Saksamaa taasühendamist 1990. aastal liideti Ida-Saksamaa armee (Nationale Volksarmee) Bundeswehriga. Aastate jooksul lühendati ajateenistuse pikkust mitu korda, kuni 2010. aastal oli see vaid kuus kuud. Samal aastal alustati avalikku arutelu sõjaväekohustuse vajalikkuse üle. Endine kaitseminister Karl-Theodor zu Guttenberg nentis, et välismissioonidele keskendumise tõttu vajas Saksamaa rohkearvuliste sõjaväelaste asemel kõrgekvaliteedilist armeed. Bundestag kiitis 2011. aasta 24. märtsil heaks sõjaväekohustuse peatamise ning asendas selle kuni 23 kuud kestva vabatahtliku teenistusega. Sellest on igal aastal osa võtnud ligi 8000-9000 inimest. Teine eesmärk oli sõjaväelaste arvu kahandamine 255 000 inimeselt 185 000 inimesele.

2014–2022: muutuvas maailmas lühinägelik poliitika

Sõjaväekohustust uuesti kehtestada on soovitatud alates Venemaa kallaletungist Ukrainale. Soovituse lükkasid tagasi nii tollane kaitseminister Ursula von der Leyen (2014) kui ka Saksamaa elanikkond (2016), kiites heaks selle kohustuse edasise peatamise. Hoolimata Krimmi poolsaare annekteerimisest Venemaa poolt ei peetud ohtu piisavalt suureks, et see kohustuse tagasitoomist õigustaks. Mitme poliitiku väitel oleks see olnud niikuinii võimatu, kuna vajalikke sõjalisi struktuure poleks finantseerida saanud. Pandeemia vältel ning pärast Venemaa täiemahulise agressiooni algust arutati selle üle, kas kehtestada noortele kohustuslik teenistusaasta.

Mis saab edasi?

2014. aastast alates on väeteenistus mitmes Euroopa riigis jälle kohustuslik, sealhulgas Ukrainas (2014), Leedus (2015), Rootsis (2017), Lätis (2023), Horvaatias (2025) ja Serbias (kavas 2026. aastal). Prantsusmaal kehtestatakse vabatahtlik väeteenistus uuesti 2026. aastal. Debatt selle üle, kuidas ja millises ulatuses peaks Saksamaa sõjaväekohustust jätkama, algas 2024. aasta suvel. Seaduseelnõu koostamiseks kulus lausa 15 kuud. Kõigepealt seepärast, et Scholzi valitsus läks 2024. aasta novembris laiali, ning järgmisena tingituna lahkarvamustest kantsler Merzi valitsuses. Kõige elavamalt vaieldi uues valitsuses selle üle, millises ulatuses peaks väeteenistus olema kohustuslik juhul, kui vabatahtlikke ei jätku.

Seadusega sätestatakse, et alates 2026. aasta 1. jaanuarist peavad kõik 18-aastased mehed täitma ankeedi, millega neilt küsitakse isiklikke andmeid, tervislikku seisundit ja haridust ning valmisolekut väeteenistusest osa võtta. Alates 2027. aasta 1. juulist peavad 2008. aastal või hiljem sündinud noored mehed läbima arstliku kontrolli. Naistele jääb väeteenistus vabatahtlikuks. Noorukeid julgustatakse astuma Bundeswehri vabatahtlikult, kusjuures nende kuupalk oleks ligi 2600 eurot. Juhul, kui Saksamaale kallale tungitakse, taaskehtestatakse kõigile meestele sõjaväekohustus viivitamata.

Vabatahtlik või kohustuslik teenistus?

Kaitseminister Boris Pistoriusel on Saksamaa sõjalise suutlikkuse tõstmiseks kavas igal aastal värvata 30 000 vabatahtlikku. Kui see arv ei täitu, muutub väeteenistus osaliselt kohustuslikuks – arvatavasti hakatakse sarnaselt Taaniga noori mehi valima loosi alusel. Paraku pole selge, kas loosimine on võimalik, kuna õiguseksperdid on väljendanud kahtlusi, kas nii oleks õiglane. Sellele küsimusele pole valitsusel lõplikku ega ammendavat vastust. Loosimist pooldab kantslerierakond, CDU/CSU. Seevastu SPD eelistab vabatahtlikkust ning sunduse asemel väeteenistuse muutmist atraktiivsemaks.

Opositsioonierakondadest esineb roheliste ridades erinevaid arvamusi: mitu parlamendiliiget pooldab vabatahtlikkust, aga teised üldist teenistusaastat, mille saaks valida kas militaar- või tsiviilotstarbega. Vasakpartei on rangelt igasuguse sunduse vastu ning kritiseerib valitsust, nagu see kavandaks salajas kohustuslikku väeteenistust. Paremäärmuslik AfD on antud küsimuses lõhki.

Vabatahtliku väeteenistuse atraktiivseks muutmisel tehakse õigeid samme, aga puudub lahendus, kuidas väeteenistust muuta osaliselt kohustuslikuks juhul, kui 30 000 vabatahtlikuni ei jõuta.

Avalik arvamus on samuti muutunud: 2025. aastal toetas väeteenistust juba 53%, aga 2024. aastal vaid 47%. Noorte, 16–29-aastaste inimeste hulgas on heakskiit tõusuteel (41%), kuigi enamik on endiselt vastu. Neile arvudele saab kinnitust 16–25-aastaste hulgas läbiviidud küsitlusest: kohustusliku väeteenistuse lükkab tagasi 57% noortest täiskasvanutest ning 61% loeb seda noorte isiklike põhiõiguste märkimisväärseks rikkumiseks.

Uus kaitseteenistusmudel on eeskätt mõeldud Bundeswehri kohandamiseks praeguste sõjaliste ülesannetega. Seni on valitsus nõustunud üksnes aastakäikude kohta ülevaate saamiseks andmeid koguma ja vabatahtlike palka tõstma. Eksperdid kahtlevad, kas see mudel tõesti võimaldab Bundeswehril tänapäeva ohtude ja ülesannetega toime tulla. Kas Pistoriuse eesmärk, 30 000 kutsealust, on saavutatav, selgub keskpikas perioodis.

Vabatahtlike arv ongi kasvanud: 2025. aasta augustis oli neid 13 000, aga aasta varem vaid 10 000. Vabatahtliku väeteenistuse atraktiivseks muutmisel tehakse õigeid samme, aga puudub lahendus, kuidas väeteenistust muuta osaliselt kohustuslikuks juhul, kui 30 000 vabatahtlikuni ei jõuta. Konsensuslik otsus peab valmima võimalikult kiiresti, kui võitlusvalmiduse kriteeriume tahetakse täita 2029. aastaks ning Bundeswehri 2035. aastaks Euroopa tugevaimaks sõjaväeks muuta.