Minuski tekitas hämmastust, et oled omal alal Eestis parim – veel sellisel spordialal ja sellises vanuses –, aga EOK ei anna isegi C-kategooria toetust. Ollakse oma Exceli tabelites nii kinni ega nähta suuremat pilti.
Jah, hiljuti pandigi väga kindlad kriteeriumid C-kategooriale. Pidanuks Tokyo MMil tulema 20 hulka või EMil esikümnesse. Sprindis on see muidugi tehtav, aga kuidas sinna jõuda, kui keegi mind isegi ei toeta? Ranged raamid.
Kui võtame näiteks mitmevõistluse, siis ma ei saa öelda, et [EOK toetuseni jõuda] on kerge, aga kindlasti kergem kui minul. Neid alasid ei saa nii võtta, et paneme kõik ühe potti – ebavõrdne, aga mis teha?
(Kivikas peab silmas, et näiteks kümnevõistluses oli Tokyos 24 sportlast, aga 200 meetri sprindis 48 võistlejat. Kummast kambast on lihtsam 20 hulka ehk EOK toetuseni murda? M. P.)
Oled sa lahti mõtestanud, miks sina üldse sporti teed? Rikkaks sellega ju ei saa.
Kindlasti mitte. Mind motiveerib spordis see, et olen suutnud iga aasta teha sammukese edasi: kas või millimeetrise või siis vastupidi, nagu tänavu, väga suure. Siis see näitab, et ohoh, ma olen millekski veel ja veel võimeline. Tahadki näha: kus see piir siis lõpuks on? Sport on suur võimete ja piiride kompamine, see innustabki.
Mul on spordist ja trennitegemisest välja kujunenud juba elustiil – see on nii suur osa minu elust. Mul ei ole kuigi keeruline sportlase rollis olla, kuna olen seda nii kaua juba teinud. Teinud neid kõiki pisiasju: toitunud normaalselt, läinud mõistlikul ajal magama ja pingutanud treeningul 500 protsenti. See kõik on juba nii loomulik ja normaalne.