Aastal 2025 ei pruugi suur osa sellest, mida sotsiaalmeediast näeb, enam tõsi olla. Seda näitab ka “Pealtnägija” tellimusel tehisaru abil loodud video, mille vaatajale jääb mulje, et Lõuna-Eesti metsades ringi kondavast puumast on viimaks ometi olemas kindel tõend ning vähe sellest, ta kohtas seal ka ilvest.
Sedasorti meelelahutuslikke, sageli sisult jaburaid või mõttetuid lühivideoid kutsutakse inglise keeles AI-slop’iks, mille eestikeelne vaste võiks olla tehisaru pläust, aga öeldakse ka AI-solk või -pasteet.
“Üldiselt võiks selle mõiste alla panna AI poolt suures kvantiteedis toodetud sisu. Videod, millel ei ole mingit narratiivi, fotolaadsed tooted, mis kujutavad inimesi, keda tegelikult ei eksisteeri või mingeid olukordasid, mida tegelikult ei eksisteeri,” rääkis kirjanik ja vandeadvokaat Silvia Urgas. “Hästi tihti on sellest AI sisust puudu narratiiv või loo jutustamine, see on kõik hästi dadaistlik ja absurdne.”
Tehisaruekspert ja -koolitaja Aivo Vaske märkis, et osa sellest ongi brain rot ehk ajumädanik.
“Mingisugused poolunenäolised hullused, mida inimesed toodavad ja kus on lihtsalt absurdsused, millel pole reaalsusega midagi pistmist,” kirjeldas Vaske. “Teisest küljest on ka väga kuldseid ideid ja kõik sõltub väga palju sellest, kes teeb, mida teeb.”
Kui kunagi jagati kassivideoid ja muid nunnupilte, siis paari aastaga on AI-pläust sotsiaalmeedia niivõrd üle ujutanud, et mõnel platvormil on juba 90 protsenti sisust süvavõltsingud. Spetsialistide sõnul saavad kokku sotsiaalmeedia algoritmid ja AI võimekus, mis suudab sisuliselt piiramatus koguses mõttetut sisu luua. Valdavalt on platvormide eesmärk püüda ja hoida inimese tähelepanu ning ka sõltuvust kujundada ja sinna vahele reklaami müüa.
AI-pläust võib ka professionaali ära petta
Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutovi sõnul on põhjuseks raha.
“Needsamad keskkonnad, kus need ilmuvad, teenivad selle pealt. Raha tuleb selle keskkonna pidajalt, kes omakorda saab selle reklaamiandjalt, sest nende videote kõrval on reklaam ja videod saavad tähelepanu ja siis ka raha vastavalt sellele seal tiirleb,” rääkis Šmutov.
Vaske lisas, et niisugust sisu lapates on võimalik sellesse jäneseurgu kinni jääda küll, seda aina tuleb ja tuleb ning kõik on justkui põnev.
“Ta on lihtsam ja kaasahaaravam, sul on väga vähe tähelepanu vaja, et sinna sisse jääda ja sa saad jälle, tõks, kogu aeg selle uue laksu,” selgitas Vaske.
Šmutov ütles, et need videod on tehtud väga selgelt selliste mudelite ja mallide järgi, mis inimeste jaoks töötavad, neile meeldivad.
“Seal on pigem sellised šokiasjad. Ma olen ju ise ka näinud, karu ronib sulle vetsu aknast sisse, kui sa potil istud, kes ei vaataks sellist asja! Ikkagi naljakas, ikkagi huvitav,” tõdes Šmutov.
Ohtralt on selgelt jaburaid, absurdseid, tegelikkuses mitteeksisteerivaid olukordi, mille puhul pole kahtlust, et need ei ole päris. Kuid üha rohkem levib videoid, mis ongi mõeldud ära petma ning mille läbihammustamisel on ka meediaprofessionaalidel nagu Õhtulehe peatoimetaja raskusi, rääkimata siis teistest.
Silvia Urgas meenutas alles hiljutist juhtumit, kus ta nägi videot batuudil hüppavatest jänestest ja see oli justkui aias asuva turvakaamera salvestis, mis nägi välja väga realistlik. Urgas saatis selle isegi ühele tuttavale edasi ning vaatas veel videoid.
“Umbes viis videot edasi nägin ma videot, kus karu hüppab samamoodi batuudil. Mul oli natukene piinlik ja ma ütlesin ka sellele inimesele, et kurat, see oli AI-ga tehtud video,” lausus Urgas. “Pean ennast ikkagi üsna teadlikuks inimeseks ja langesin ikkagi lõksu.”
Süvavõltsingutega võib kurja teha
Maailma ilmselt tuntuim AI-pläusti kasutaja on USA president Donald Trump, kes jagab agaralt tehisaru genereeritud materjale enda ego upitamiseks või vastaste halvustamiseks. Alustades fotoga, millel ta kujutab end paavstina, ja lõpetades klipiga, kus ta valab enda vastu protestivad inimesed üle fekaalidega.
Selliste visuaalide kasutamine võib olla halb toon, kuid asjatundjad ennustavad, et me oleme kardetavasti teel sinna, et süvavõltsinguid hakatakse üha rohkem kasutama pettusteks või infooperatsioonideks.
“Kas seal pressikonverentsil, mida mulle näidatakse, on need inimesed reaalselt sellise pressikonverentsi andnud või nad ei ole andnud, see on see ohukoht.” ütles Šmutov. “Kui maailma suured juhid hakkavad andma sõnumeid, et täna algab meil tuumarünnak ja see tundub paljudele, miljonitele inimestele, päris, on see tõsine oht. See on oht paanikaks, oht rahutusteks, oht milleks iganes, et keegi kuskil mujal tõlgendab seda valesti, teeb ise midagi, millel on hukatuslikud tagajärjed.”
Urgase sõnul on üks asi kassivideo, mis on naljakas, aga järgmine hetk näed võib-olla videot, kuidas Eestis sooritatakse venelaste vastu massimõrva ja mingeid kaadreid näiteks kuritegudest, mida pole tegelikult toimunud. Siis ei saa enam eristada, mis on tõde ja mis on vale.
Šmutov tõi välja, et USA uuringute kohaselt usaldab AI genereeritud vastuseid otsingumootorites rohkem inimesi, kui usaldab ajakirjandust.
“Kui ei jää ka vaba ajakirjandust ja pole ka informeeritud inimest, on väga keeruline näha, kuidas me jätkame demokraatlikus ühiskonnas. Millise info pealt otsuseid tehakse, kui ei suudeta teha vahet, kas see, kes mägravideos kannab palki õlal, on päris või ei ole päris?” sõnas Õhtulehe peatoimetaja.
Ka AI-koolitamisega tegelev Aivo Vaske möönab, et süvavõltsingutega võib teha kurja, kuid peab AI-meelelahutust, mille kallal ta ka ise nokitseb, siiski süütuks ajaviiteks, eneseharimiseks ja kunstiliseks eneseväljenduseks. Sügisestel kohalikel valimistel, kus ta kandideeris, kaasas ta nalja pärast ka AI.
“Proovi pärast mõtlesin, et panen kassi, oma numbri ja mingi valimiskasti,” kirjeldas Vaske.
Kesklinnas kandideerinuna sai ta 47 häält ning tõdes, et on ka varem kolmel korral sarnase tulemuse saanud ehk kassist polnud kasu – see oli lihtsalt ilus asjakene.
AI-generaator jääb eesti keelega veel hätta
Tehisaru võimalused arenevad viimasel ajal mitte kuude ega nädalate, vaid kohati lausa päevade ja tundidega. Vaske kiirkoolitus sotsiaalmeediaplatvormile X kuuluvas keskkonnas Grok näitab, et ka algaja saab ruttu AI-pläusti loomisega otsa peale. Aega selleks eriti ei kulu: mõne käskluse abil sünnib video kassist, kes juhib laeva, hüppab sellelt vette ja väljub veest hoopis hülgena. Ehe AI-pläust.
Lisaks Vaskele on Eestis mõned regulaarsed AI-sisuloojad, aga võrreldes muu maailmaga on see tegevus mikroskoopiline. Menukamad pläustiloojad maailmas toodavad päevas isegi sadakond klippi, millest populaarsemaid võidakse jagada või laikida sadu miljoneid kordi, mis omakorda genereerib nii neile kui ka platvormidele tulu.
Arvestades, kui palju energiat tehisaru serverid tarbivad, on see kriitikute sõnul kolossaalne raiskamine, rääkimata seda tarbivate inimeste aju- ja ajakulust. Õnneks meie väike keel ja kultuur kaitseb kohati veel eestlasi. Usutavas eesti keeles rääkimisega jäävad suuremad AI-generaatorid veel hätta, sest eestikeelset õppematerjali on võrreldes suurte keeltega vähe.
“Huvitaval kombel on nendel aparaatidel veel soome aktsent küljes,” sõnas Vaske. “Ka pildi puhul on sama: kui sa ütled, et tee mulle foto või mingisugune lugu Vargamäest, siis sul tuleb ikkagi natuke teistsugune, ei tule päris Vooremaa kuppelmaastik, sul tuleb midagi muud, sest ta on näinud teisi pilte rohkem.”
Kirjanik ja vandeadvokaat Silvia Urgas leiab, et üksikisiku vaatest hävitab AI-pläust tähelepanuvõimet ja suutlikkust pikematesse ning keerukamatesse tekstidesse süveneda, laiemalt aga lammutab kultuurilist ühisruumi.
“Ma juba nägin internetis üht inimest jagamas seda, kuidas ta pidi hoidma oma pere nooremaid sugulasi ja pani neile Lotte multikad peale. Lapsed ütlesid aga ei, ma ei taha neid vaadata, ma tahan slop’i, näita slop’i,” rääkis Urgas.
Tema sõnul on juba praegu tekkimas lõhe selle vahel, kuidas inimesed kasvatavad oma lapsi, kas nad loevad lastele muinasjutte, raamatuid või annavad neile kätte iPad’i, kust nad saavad järjest vaadata ajumädaniku, brain rot-videoid.
“See on mõnes mõttes nagu katse, mida me ühiskonnana suurel skaalal praegu jooksutame,” tõdes Urgas.
Vaske tõi välja, kuidas kunagi ütles keegi kogu interneti kohta, et inimeste käes maailma kõige võimsam tööriist, mille abil oleks võimalik tegelda teaduse või ükskõik millega, aga mida inimesed teevad – jagavad kassipilte.
“Ja see ei kao kuhugi,” sõnas Vaske.