Alates 2029. aastast saab jälgida filmimaailma ühte kõige tähtsamat sündmust – Oscarite galat – ainult Youtube’i vahendusel. Kanalivahetus sümboliseerib hästi ühiskonna laiemat mullistumist, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Kolmapäeval sai selgeks, et Oscarite galat enam varsti televiisorist jälgida ei saa ja alates 2029. aastast näevad huvilised filmimaailma pidustust ainult YouTube’is. Ajakirjanduses iseloomustati sõnumit vahendava kanali muutust seismilise ja šokeerivana, kuigi mõni lause võrra hiljem kohtas viiteid paratamatusele.
Oscarite galat peetakse televisiooni üheks prestiižsemaks sündmuseks, kuna see tähistas vana ja uue varjamatut vastasseisu. Televisiooni algusaastatel ennustati isegi kino- ja ka ajaleheajastu lõppu. Arvati, et inimesed jäävad koju, teleri ette, kust vaatavad filme ja näevad värskeid uudiseid. Filmimaailma tseremoonia jõudmine televiisorisse paistis allumisena vääramatule jõule, mitte vabatahtliku valikuna.
Hirmud, et televisioon hõivab suure osa inimeste vabast ajast ja tähelepanust, osutusid tõeks. Ainult, et tänu mugavamale ja odavamale vaatamise alternatiivile tehti ja vaadati filmeveelgi rohkem. Isegi ajakirjandus muutus võimsamaks, saades juurde varasemast veelgi mõjusama kanali inimeste teadvusesse.
Innovatsiooni levik meenutab S-tähte. Selle alumine, vasakult algav haru kajastab perioodi, kui uus asi ongi uus. Keegi pole seda oodanud ega oska senise eluga seostada. Sellele aitavad kaasa nii krõbe hinnasilt kui ka tõsiasi, et uudsete lahenduste esimesed kasutajad ei esinda tavalist ühiskonnaliiget.
Ühed on nohikud ja teised rikkad, kes kasutavad raha uute asjadega meele lahutamiseks. Kui uuendus osutub nende jaoks selgelt kasulikuks, levib see nakkusena edasi ka laiema avalikkuseni. See leiab aset suure kiirusega. Seda kajastab S-kujulises graafikus ülespoole suunatud tõusujoon.
Seejärel, umbes 70–80 protsendi juures kasv aeglustub, ja moodustub tähe ülemine paremale kaldu kaar. Innovaatilise toote või teenuse puhul kirjeldatakse seda faasi turu küllastumisena. Väike kasv rajaneb toodete uuenemisele ja kõige hiljem tekkinud kasutajate enda poole võitmisele.
Televisiooni nn nakkus järgib sarnast dünaamikat. See algas tagasihoidlikult maailmasõjajärgse ülesehituse ajal ja plahvatas umbes kümmekond aastat hiljem kultuuriliseks massifenomeniks. Telerite tormiline levik ja tõus uueks perekondlikuks altariks tegi nii mõnegi teravama sotsiaalse närviga vaatleja murelikuks.
Ray Bradbury jutustus “Fahrenheit 451” on kindlasti üks tuntumaid ja üllatavalt varajase televisiooni arvel tehtud kriitika näiteid. Romaan valmis 1953. aastal, tükk aega enne televiisorite massilist levikut. Bradbury kirjeldas seda kui vääramatut jõudu, mis röövib inimeste tähelepanu, isoleerib, tuimestab ja nüristab inimlikku suhtlust. Ta kirjeldas peategelase Montagi naist Mildredi, kes elas toa seinu katvate teleekraanide loodud interaktiivse seebiooperiliku lobisemise maailmas, mida pidas oma perekonnaks.
Televisioon programmeeris inimesi oma elu ümber korraldama, et koguneda samal ajal, väikese valiku ja ühiste lugude ümber. Kollektiivse teadvuse kontroll tõi televisiooni palju raha. Seda jagasid üksteise võidu kaupade reklaamijad ja poliitikud.
Ühel hetkel sündis aga teiste elu kaugvaatamisele veelgi mugavam ja ajast lahtiühendatud alternatiiv. Televisiooni loodud rituaalid hakkasid siirduma voogedastuse individualiseeritud universumisse. Viimane vanamoodsa televisiooni vahendatav Oscari gala satub sümboolselt filmipidustuse sajandale sünnipäevale.
Järgnev kanalimuutus tähistab epohhi vahetust. See ei kajasta pelgalt ühte peohetke. Televisioon sünkroniseeris suurte ja väikeste, kuni perekonna suuruste rühmade tähelepanu. Voogesitus vabastas meid küll aja ja ruumi diktaadist, kuid harutas ühtlasi lahti kultuurilise ühtekuuluvuse niidid. Televisioonist jääb osa alles ja voogesitus lisab uut.
Võib ka öelda, et voogesitus demokratiseerib vaatamist ja detsentraliseerib kultuuri. Vaataja valib ja talle soovitatakse sisu, mis pole enam kohalik ning ületab kultuuri- ja riigipiire. Lakkamatu sisu küllastab tähelepanu ja tõrjub sealt kohaliku kultuurimälu.
Paistab, et see eraldab ka inimesed või algoritmi valitud mullidesse. Oscarid kolivad YouTube’i ning iga vaataja vaatab seda üksinda, oma seadmes ja oma ajaruumi mullis. Vaadates kaugelt, mis on ju televisiooni sisuks, kuidas ilusad inimesed pidutsevad, pidades neid oma pereks.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.