Žanrilt on tegemist autoteooriaga, mis kombineerib autobiograafia ja autofiktsiooni elemente teooria ning filosoofiaga. Nottoni enda sõnul püüab teos järgida seda iseloomulikku viisi, kuidas z-generatsiooni mõte üldiselt liikuma kipub, jäädes samas truuks sellele, kuidas autor ise mõtleb ning loetuga suhestub. Paratamatu vastandumise asemel püüab autor leida viisi, kuidas muutustega intelligentselt suhestuda ning infoküllasel sotsiaalmeedia ajastul selles kõiges põnevat kirjutamiskultuuri leida ja kasvatada.
Raamat on sündinud tihedas koostöös kunstnik Maria Izabella Lehtsaare ja graafilise disaineri Agnes Isabelle Veevoga. Teksti visuaalne külg püüab lugejakogemust tavapärasest rohkem suunata: mõnes kohas teksti takerdada ja teisal jälle sujuvamaks muuta.
“Tähed Agnesele” on mõtteline järg Nottoni 2021. aasta näidendile “Emesis”, mis pälvis äramärkimise Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel. Tõlkija Varja Arola on “Emesist” kirjeldanud kui “fragmentaarset ja seejuures terviklikku lugu noore inimese siseheitlustest” ning näitekirjanik Priit Põldma on esile toonud just näidendi “katkestustest koosneva postdramaatilise struktuuri”.
Katkend:
Üritan tugitoolis pikaliasendit saavutada, vajun väikesesse auku kortsu, jalad ripuvad teisel pool käetuge.
On sul tätoveeringuid?
Liblikas alaseljal.
Saada pilt.
Sul?
Ankur tagumikul.
Saada pilt.
Mis su lemmikraamat on?
Maggie Nelsoni “The Argonauts”.
Tänaseni ei ole ma seda lõpuni läbi lugenud, sest mul on vaid ülevalgustatud raamatust skaneeritud PDF-fail, mille vahetult pärast meie vestlust illegaalselt alla laadisin. Nüüd, palju hiljem vedeleb “The Argonauts” keskelt lahti voldituna mu padja kõrval, sina metafoorse raamatuhoidjana selle vahel. Veel mitu kuud hiljem olen raamatu korduvalt läbi lugenud ega saa sind sealt vahelt enam välja raputada. Tunnetan sind igas tühikus, kumised iga lause taustal.
Alustan kirjutamisega otsast peale, sest esimeses mustandis unustasin su ära, teises leidsin su küll üles, aga alles kolmandas tundsin ära, ning seejärel kadusid sa juba ise. Lõppude lõpuks on see kõik sulle, mis sest, et sa eesti keelest aru ei saa. See, mida siia kirjutan, muutus veel enam sinu omaks hetkest, mil sind enam polnud. Sellest sai kogum vestlusi, mida ise modereerin, millele ise vastan ja hinnanguid annan ning mille viimaks ainukese mäletajana üksinda unustaksin.
Sa kirjutad armastusest?
Ei, kirjutamisest.
Aga seda, et mind ja sind ühendabki armastus kirjutamise vastu?
Liiga tugevalt esile ei too.
Ma ei saaks öelda, et olen sinusse armunud. Mitte selle tõttu, kuidas tunnen, vaid sellepärast, mida tolle sõna tähenduse kohta õppinud olen. Võiksin luua lingvistilisi vaakumeid ning lõputuid valemeid platoonilisest, romantilisest, seksuaalsest, intellektuaalsest ja millest kõigest veel, kuid see pole ju eesmärk. Tahtsin öelda, et minu meelest oleme sinuga midagi täiesti uut leiutanud. Muidugi, jah, meile kummalegi pole omane midagi patenteerida, oma värskesse avastusse lippusid või teisi aiateibaid toppida. Ma ei tea, mis meie vahel on, aga vähemalt olen enda suhtes aus.
Ent ma ei tunnistaks ealeski, et sulle raamatu kirjutasin.
Aga see on ka rohkem konspekt kui kontsept – ma ei huvitu otseselt küsimustest ja vastustest. Huvitun küsimustest ja küsimustest ning järgmistest küsimustest, mille nad ühiselt moodustavad. Huvitun vastuste vastuste vastustest kui ahelreaktsioonist. Objektiivsusest ei huvitu üldse, ainult nüansirikkast, eneseteadlikust ja rikkalikust subjektiivsusest. Ma ei otsi positsiooni, matkan hea meelega kontseptsioonide vahel.
Mõni ütleks muidugi, et loogikat tuleb austada, lihtsalt selleks, et siin maailmas millestkigi kinni oleks hoida. Mul on alati libedad käed. Sõlmime siis üksteisega vastastikusel usaldusel põhineva kokkuleppe – on siililegi selge, et iga “universaal” vajab alternatiive, nišše, nüansse ja erandeid. Aga eks muidugi, iga swingers partyt võib turundada kui networking üritust.
Rendin Bolt Drive’i, sest bussiga võtaks kohale jõudmine pea tund aega kauem. Bolt palub mul enne sõitma hakkamist kontrollida, ega autol kusagil kriime või mõlke pole. Ei ole. Istun rooli, raadiost tuleb “Party Rock Anthem”. Filtri tee valgusfoori taga passides hakkab peas pinisema kahtlus – ma pagasnikusse ei vaadanud. Mis siis, kui seal on ________? Kas ma jääksin siis süüdi, kui minust järgmine sõitja selle avastaks? Olen ma kunagi ühelgi moel intuitiivne olnud? Kuidas eristada kõhutunnet ja traumareaktsioone? See võib olla kas mu diagnoositud ärevushäire või siis äsja tärganud kuues meel. Külgboksin auto tänava äärde, pagasnikusse ei vaata.
Ma ei ole filosoof, sest ma ei loo kontseptsioone, olen lihtne meisterdaja, lõikan, kleebin, kortsutan. Tunnetan su silmi oma kuklal. Näen läbi sinu pilgu, kuidas lahmin. Aga ma ei lõpeta, jätkan sellegipoolest. Häbi on, aga mul on nii palju, mida sinuga jagada tahan. See, mis meie – minu, sinu ja lugeja – vahel on, põhineb õhtu hakuks ääretul siirusel. Mõnikord ma toimetan, tõstan ümber, selgitan, teinekord jätan mõne lause enda teada, aga jah, enamasti olen läbinisti siiras. Kas loogika teeb siiruse kergemini tarbitavaks, seda ma ei tea, kuid kindel on see, et iga aju, mõistus ja lugejakogemus on erinev.
Raamat ei ole kehast eraldi hõljuv vaimutoit, vaid navigatsiooniseadmeta teekond kahe keha vahel. Soovime, et raamat oleks ilusasti tarbitav tükk tarkust, teravaid ideid ning hingematvat poeesiat. Multivitamiin, mille saab kiirelt alla neelata, et siis üleöö targaks, harituks, valgustatuks saada. Sissejuhatuseks olgu siis öeldud, et oleme kusagil, jõuame kuhugi ka välja, aga algus- ning lõpppunkt ei pruugi asuda isegi mitte samal teljel.
Hädaldame liiga kergekäeliselt, et ei saa aru, mõistmata, et meil on vägagi omanäoline viis arusaamisest aru saada. Ütleme, et “ei saa aru”, jutul lõpp, lajatame ukse kinni, ütleme, et meile aitab või et see pole meie jaoks. Kasutame isegi oma kodulinnas Google Mapsi, ning tead mis? Ma ei ole kindel, kas see on tegelikult normaalne.
Me ei alga ega lõppe kaantega. Väita, et viimases mustandis on midagi lõplikku, on läbinisti petlik, sest viimane sõna pole mitte kunagi autoril. Meie üksteise ning teiste lugemise viisid paljunevad nagu põlluhiired odraväljal – loen sind ekraanilt, loen su žeste ja pooleldi kipras kulmu, loeme õhtuste kultuuriuudiste subtiitreid ning sina loed hommikuti duši all läbi kõigi šampoonipudelite etiketid, kuniks viimnegi tilk kuuma vett on boilerist välja nirisenud, aga ma ei pane seda pahaks.