“Hiilgus”
Nüüd, kus sisuliselt terve meid ümbritsev audiovisuaalne keskkond on täis erinevaid Stephen Kingi ekraniseeringuid nii teles kui kinolinal, on aeg ehk meenutada üht kõige õnnestunumat neist, Stanley Kubricki versiooni tema romaanist “Hiilgus” ehk “The Shining”.
Õnnestunuim Stephen Kingi vaatest: kui “Hiilgusele” (1980) juurde arvata sel nädalal väga traagiliselt meie hulgast lahkunud Rob Reineri lavastatud suurekssaamisfilm “Stand by Me” (1986), siis tundub et ekraniseeringute rohkusest hoolimata jäävad parimad Kingi versioonid 1980ndatesse aastatesse, ja uued “It’id” ei pääse vanadele hittidele lähedalegi.
Kubricki vaatest: “Hiilgusel” pole samasugust laiemat filosoofilist kandepinda nagu “2001: Kosmosedüsseial” või “Kellavärgiga apelsinil” ning see on tema kohta pealtnäha üllatavalt sirgjooneline õudusfilm… aga kas ikka on? Meenub kelleltki kuuldud hiljutine kriitikas, et Kingi romaan on parem kui Kubricki film, kuna raamatus on peategelane Jack Torrance alguses sümpaatne ja alles siis läheb hulluks, aga filmis on ta Jack Nicholsoni esituses algusest peale kahtlustäratav.
“Hiilgus” Autor/allikas: Kaader filmist
Seda enam, et Hollywoodi stsenaristika kuldreegli järgi omistatakse talle kohe esimestel minutitel tegu, mis määrab meie jaoks tema olemuse – meenutus, et ta purjus peaga tõmbas oma pojal kogemata õlaliigese paigast. Siin pole kahtlustki, et Kubrick polegi soovinud Torrance’it meile sümpaatseks teha.
Aga mida ta siis on proovinud? Siin ongi minu meelest nende kahe tõlgenduse erinevuse võti. Kui raamat räägib kurjast vaimust vaevatud hotellist, kes lõhub heatahtliku Ameerika tuumikperekonna (nagu see Kingil ikka täpselt tavaks on), siis film räägib tegelikult vaimsest vägivallast – ühe mehe egotripi vangistuses perest, kes peavad täitma mehe igat käsku (reisima tolle kirjutamisbloki tõttu talveks kuskile isolatsiooni). Viiteid meeste vägivallale on ju läbivalt – ka eelmine valvur Grady tappis oma pere ning ilmselt ka müstilises toas 237 leidis aset mingis sarnane intsident.
Raamatus elame kaasa mehele, siin aga pigem tema perele, mehest meil kahju pole. Hotell on siin teisejärguline ja süvenev psühhoos kujutab endast pigem seestpoolt tulenevat ohtu. Seda kõike on Kubrick aga suutnud edasi anda terve rea unustamatute stseenidega ja visuaalkujunditega. Juba aastaid on mu telefoni taustapildiks Overlooki hotelli põrandavaiba muster, nii et “The Shining” on alati minuga. Ja ilmselt võib kirjutamise ajal igal hetkel seest ka välja tulla.
All work and no play makes Jack a dull boy.
All work and no play makes Jack a dull boy.
All work and no play makes Jack a dull boy.
All work and no play makes Jack a dull boy.
All work and no play makes Jack a dull boy.
“Unistamisruum”
David Lynchi huvilistele tähas soovitada lausa kaht asja korraga.
Esiteks ilmus Eesti keeles Lynchist rääkiv raamat “Unistamisruum”, mille ta on kirjutanud kahasse ja kordamööda koos ajakirjaniku ja kriitiku Kristine McKennaga. Huvitavas topeltformaadis tehtud raamatus on McKenna täheldanud etapiti ja peatükiti üles Lynchi elu vaid selleks, et Lynch reaktsioonina tema biograafilistele osadele saaks ise samu sündmusi omamoodi meenutada. “Unistamisruum” on erakordselt soe raamat ning tuletab meelde, et hoolimata Lynchi filmide morbiidsest ja psühhootilisest maailmast oli ta ise väga soe ja rõõmus inimene ning mida muud võikski oodata kelleltki, kes aastakümneid iga päev mediteerinud. Kirjutasin raamatust pikemalt siin.
David Lynch – Hollywoodi mõistatus Autor/allikas: pressimaterjal
“Unistamisruumile” sekundeerib veel paar kuud Jupiteris vaadatav tunnine teledokk “David Lynch. Hollywoodi mõistatus”, mis tehtud eelmisel aastal, ehk veel napilt enne Lynchi surma tänavu jaanuaris. Film on raamatule huvitav lisamaterjal, sest osad lood kattuvad ja me näeme neidsamu motiive korratuna Lynchi või tema kaaskondlaste poolt. Filmis astub üles ka näiteks raamatu autor McKenna, aga ka paljude tema näitlejad nagu Laura Dern, Catherine Coulson, Isabella Rossellini, Kyle MacLachlan ja paljud teised. Ning muidugi Lynch ise. Filmi leiab siit.
“Kolm hüvastijättu”
Võib tunduda üllatav, et katalaani režissöör Isabel Coixet teeb itaalia filmi, aga tegelikult on sobivus päris hea. Nii Itaalia uuele filmile kui Coixetile on omane keskmisest kõrgem nostalgiline sentimentaalsus ja eks seda on omajagu ka “Kolmes hüvastijätus”, kus pole tõelise melodraama kombel puudu ei rohketest äkilistest süžeepööretest ega tundelistest teemadest (lahutus, vähk).
“Kolm hüvastijättu” Autor/allikas: Kaader filmist
Ometi saab film pärast konarlikku algust päris hea hoo sisse, stsenaariumis on meeldejäävaid ja korda minevaid momente ning lõpuks jääb isegi mingi tunne sisse. Alba Rohrwacher on fantastiline nagu alati. Polegi nagu midagi lisada. Hea valik neile, kes soovivad tundelisemat kinoelamust.
“Jay Kelly”
Pärast “Marriage Story” (2019) suhteliselt edukat kulgu – kuus Oscari nominatsiooni, millest ka üks võideti Laura Dernile naiskõrvalosa kategoorias –, on Ameerika indie-darling Noah Baumbach otsustanud taas tulla uue filmiga välja Netflixis. Ja jälle päris korralik, ja jälle – sarnaselt eelmisega – keskmisest ehk veidi sentimentaalsem tükk, mis meenutab mulle pisut Paolo Sorrentino tüüpi nostalgiat.
“Jay Kelly” Autor/allikas: CAP/PLF / Scanpix
George Clooney mängib siin väga õrnalt looritatud autobiograafilist tegelaskuju Jay Kellyt, Hollywoodi staari, kes elab üle isiklikku kriisi ning on sunnitud otsa vaatama selle juurpõhjustele murrangulistel hetkedel, kui tehtud sai olulisi, aga tagantjärgi võib-olla valesid valikuid. Loomulikult siirdub tegevus Hollywoodist Toskaanasse, kus võib filmida ükskõik mis suunas ja ikka on kinematograafiline.
Lugu on võrdlemisi vaimukas. Ma küll ei usu, et Clooney ja Jay Kelly minevikus on väga palju ühist (Clooney ei tundu üle laipade mineja tüüpi), aga mine tea. Ka Clooney kohta võiks ju öelda, et tegelikult on tema edu põhjuseks pärast 108 episoodi haiglaseebikas “E.R.” üks õnnestunud casting filmi “Ehast koiduni” ja ülejäänu on juba ajalugu.
Me ei tea, kas sellega kaasnes ka mingit laadi reetmine ja ma pole seda kunagi arvanud, aga “Jay Kelly” paneb sellist võimalust kaaluma ja see on päris põnev mõte.
“Josef Mengele kadumine”
Huvitav mis on lahti vene maskott-dissidendi Kirill Serebrennikoviga? Ta on nüüd järjest teinud filme eksiilis värdjatest nagu Limonov ja Mengele, kui ka tema ise on eksiilis … On ta enda vastu tõesti nii julm, et laseb sellel paralleelil tekkida? Tema dissidentlus on niikuinii suuresti küsitav, sest muidu astuks ta välja praeguse ebaõigluse vastu, selle asemel, et käsitleda juba läinud aegade oma (jällegi, “Limonov”, “Mengele”).
Pean tunnistama, et Serebrennikovi isikuga seotud ebamäärasuse tõttu lähenesin filmile piisava eelarvamusega ja seetõttu ei oodanud, et see mulle võib niivõrd meeldida, aga meeldis küll.
Suuremas osas mustvalge film, mille keskmeks on Auschwitzi arsti ja SS’lase Josef Mengele käekäik põgenikuna pärast sõja lõppu Saksamaal ning eksiilis erinevates Lõuna-Ameerika riikides. Tekib huvitav vastuolu: ühest küljest kumab pagenduses natsi kannatuste näitamisest tahes-tahtmata läbi Serebrennikovi püüd oma uurimisalust mõista. Ehk on Serebrennikov Mengelet uurides samasugune kui Mengele mõnele ungari juudile kloroformi südamesse süstides – vaatamas, mis patsiendist saab.
“Josef Mengele kadumine” Autor/allikas: Kaader filmist
Teisalt sisestab ta siia stseene Mengele kuulsusrikast minevikust – hästi ajastatu ja ootamatuna –, mis muudavad igasuguse kaastunde täiesti võimatuks. Pinget hoitakse kohati “There Will be Bloodi” meenutava muusikalise uminaga, dekoreeritud natsi pidevas paranoias marineerimine on nakkav ja teeb endalgi ihu imelikuks. Ilmselt teebki Mengele lähedus ihu imelikuks igaühel, kes pole oma sajaprotsendilises aaria päritolus kindel, ja kes olekski. Filmis on vihje ka sellele, et Mengele enda genealoogia pole ka väljaspool kahtlust. Tõepoolest: mis saksa nimi see Mengele nüüd õigupoolest on.
Nimiosas on väga veenvas esituses August Diehl, sündmuste kronoloogias ja faktoloogias ollakse üsna täpsed, nii et siit saab ülevaate nii tema võimaldajatest ja võimestajatest, kui vastastest. Ja lõppude lõpuks kõige olulisem: “Josef Mengele kadumine” on tõeline autorifilm, kus on näha selge esteetiline visioon ja kunstnikupilk. Vastik, aga meeldejääv vaatamine.