Kolmapäeval toimus Riigikogus Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse uuesti arutamine, kus võttis sõna ka EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid: “Esiteks saab presidendiga ainult nõustuda, et käesolev seadus selles osas, mille ta esile toob, on selgelt põhiseadusega vastuolus. Tegelikult on muret tekitav, et järjekordselt on Riigikogus võetud vastu selline seadus, mille vastuolu põhiseadusega ei ole minu hinnangul väga vaieldav. See on üsna ilmselge, et siin on vastuolu põhiseadusega. Peaks olema mõtlemapanev, et ikkagi tuleb tunduvalt tõsisemalt suhtuda sellesse küsimusse, et hinnata nii seaduseelnõude kui ka tehtavate muudatusettepanekute kooskõla põhiseadusega, mitte suhtuda sellesse kerge käega. Vastasel juhul ikkagi nähtub, et ei võeta seda õigusriikluse põhimõtet tõsiselt.
Kes iganes on õppinud midagi põhiseaduse dogmaatika kohta, sellel ei tohiks väga palju küsimusi tekkida presidendi hinnangu kohta. Selle tõttu mulle ka ei meeldi see hoiak, mida siin mõnedes eelnevates kõnedes on väljendatud: et noh, me küll ei nõustu presidendi hinnanguga, aga hea küll, me siis ei toeta selle seaduse vastuvõtmist muutmata kujul, sest praktilised kaalutlused, eks ole, muidu võtaks menetlus kaua ja nii edasi.
Mina ütleksin vastupidi, et jääge ikkagi endale kindlaks ja ärge iga kord tulge sellesama jutuga – ma olen seda ei tea kui palju kordi kuulnud –, et põhimõtteliselt president küll eksib, aga oleme suuremeelsed ja teeme siis ümber. Ei, kui te olete endas nii kindlad, et teil on õigus, siis minge Riigikohtusse ja saate teada, et teil ei ole õigus.
Aga kui vaadata presidendi põhjendusi, siis ta ütleb ju täiesti selgelt, ja see printsiip on siin nii puhtalt esile toodud, et ma ei kujuta ette, kuidas on sellest võimalik mitte aru saada. Aga vaadake, kolmas lõik presidendi otsuses nr 623. Tsiteerin: “Põhiseaduse järgi on Eesti kodanikud kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras. (PS § 124.) Kui mõnele grupile antakse võimalus ajateenistust mitte läbida, siis peab see olema kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Tegu on ühe grupi asetamisega soodsamasse olukorda võrreldes teistega. Riigikaitses osalemist saab pidada ka hüveks, aga olgem ausad, sellega kaasnevad mitmesugused piirangud ja kohustused.” See on tegelikult vaata et kõige ulatuslikum piirang, mille riik üleüldse kodanikele paneb lisaks maksude maksmise kohustusele. “Kui ühele grupile neid kohustusi ei panda ehk ta vabastatakse nendest kohustustest, siis peab see olema põhjendatud.”
Sellele järgneb väga lihtne mudel, mida järgitakse selleks, et anda hinnang, kas konkreetne võrdsuspõhiõiguse piirang on põhiseaduspärane või mitte. President osutab, et jah, ka antud piirangul võib näha legitiimset eesmärki, selleks et tagada kaitseväe toimimine soovitud moel. President ütleb, et kvaliteetse ja ohutu sõjalise väljaõppe tagamine on kahtlemata legitiimne eesmärk, liigse aja- ja väljaõppekulu vältimine on samuti legitiimne eesmärk. Selle üle vaidlus puudub, legitiimne eesmärk on olemas.
Aga alati jääb küsimus sellest, kas sama eesmärki või võrreldavat eesmärki on võimalik saavutada vähem ebavõrdsete meetmete rakendamisega. Ja nii ütlebki president, et põhiseadus nõuab, et kui sama eesmärgi saab saavutada võrdsema kohtlemisega, siis tuleb seda eelistada. Alternatiivne meede ajateenistusse kutsutute keeleoskuse parandamiseks oleks see, et kutsealune suunataks vajadusel enne teenistuse algust intensiivsesse keeleõppesse. Kui riigikaitses osalemine on põhiseaduslik kohustus ja selle eeldus on keeleoskus, siis võib muuta kohustuslikuks ka keele omandamise. Absoluutselt! Mingit takistust ei ole selleks.
Kui riigil on õigus kohustada mehi minema aastaks ajaks riigi kaitseväeteenistusse, siis ilmselgelt on riigil õigus kohustada neid minema näiteks kolmeks kuuks enne seda intensiivsesse keeleõppesse.
Ja sealt edasi: kui ei õnnestu ka näiteks selle kolm kuud vältava intensiivse keeleõppe raames omandada keelt sellisel tasemel, et on võimalik läbida kaitseväeteenistus, ka siis minu hinnangul ei ole õiglane neid inimesi lihtsalt vastavast kohustusest vabastada. Meil on kõrval teine mees, kes tuleb kas venekeelsest perekonnast või mingisugusest muukeelsest perekonnast, nagu Peeter Tali eelnevalt osutas, olgu türgi või mingi muu pere, kes on Eestis elanud. Ta on pingutanud selle nimel, et omandada eesti keel, aga ta tegelikult ei tahaks kaitseväeteenistust läbi teha, ta tahaks tööle minna või midagi muud teha, aga teda riik kohustab. Sa pead minema, kuna sa oskad eesti keelt!
Kujuneb täitsa absurdne olukord, et inimest karistatakse sellega, et talt võetakse aasta aega ära vabadust, ta peab minema riigikaitseväeteenistusse lihtsalt sellepärast, et ta on tubli ja pingutanud eesti keele omandamise näol. No me ei taha ju sellist olukorda luua! Ja teine mees kõrval, kes ei ole viitsinud pingutada selle nimel, et eesti keele omandada, temale öeldakse, et sina saad vabaks. Kujutage ette näiteks kaht naabrit, naabripoisid. Jabur!
Ehk mina ütleksin, et kui ka see kolmekuune keeleõppekohustus ei anna soovitud tulemust, siis sellisel juhul tuleb minna asendusteenistusse, sest kaitseväeteenistus on ju olemuslikult riigi seatud kohustus. Sellel kohustusel võivad olla erinevad vormid. Ongi erinevad vormid, on kaitseväeteenistuse kohustus, aga selle kõrval on võimalik läbida ka asendusteenistus. Kui sa ei kvalifitseeru kaitseväeteenistusse, siis see ei tähenda seda, et sa saad põhjendamatu eeliskohtlemise, vaid sellisel juhul sa lähed asendusteenistusse. Ma ei tea, lähed vanadekodusse appi, lähed haiglasse appi, lähed kusagile mujale appi ja teed siis midagi muud ühiskonnale kasulikku, ilma saamata põhjendamatut eelist.
Lõpetuseks ütlen, et kui me võtame tõsiselt seda printsiipi, mida president siin alla joonib, et kui mõnele grupile antakse võimalus ajateenistust mitte läbida, siis peab see olema kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, siis tegelikult on siin küsimus ka selles, et pooled kodanikest ei ole ju üldse kohustatud mitte mingisugust sellist riiklikku teenistust läbima. Ma olen viimane inimene, kellelt te leiate toetust sellele vaatele, et naised peaksid olema kohustatud osalema kaitseväeteenistuses. Ma arvan, et ei pea. See on ikkagi selline kohustus, mis sobib ennekõike meestele, on mõeldud ennekõike meestele, see ei ole naistele mõeldud teenistuse vorm. Mis ei tähenda, et vabatahtlikkuse korras võib-olla mingis vormis ei või osa naisi seda läbida, aga sellist kohustust panna naistele minu meelest ei ole kohane.
Aga see ei tähenda, et mingit võrreldavat kohustust ei võiks naistele panna. Näiteks midagi sellist, nagu mehed täidavad asendusteenistuses, käia näiteks haiglates või vanadekodudes abiks. Jällegi, kui me lähtume sellisest eeldusest, et aga naised täidavad ju ema rolli, siis ma olen esimene inimene, kes ütleb, et jaa, ema rolli täitmine on palju olulisem kui selle kohustuse täitmine, et läbida näiteks asendusteenistus.
Aga kui me võtame sellise feministliku või lausa radikaalfeministliku positsiooni, kus öeldakse, et ühiskonnal ei tohi olla mitte mingisugust ootust naiste suhtes, et nad peaksid ema rolli täitma, see on täiesti ebaõiglane, vastuvõetamatu ja tuleb välja juurida ühiskonnast, siis ma küsin küll, et aga vabandust, mis siis on see õiglane põhjendus, millele tuginedes pooled kodanikest ehk naised, kes niimoodi mõtlevad, tuleks vabastada riiklikust teenistusest. Samas mehed peavad karistuse ähvardusel olema sellise kohustusega koormatud.
Nii et mõtteaineks nendele kõikidele radikaalfeministidele, kes ütlevad, et ema rolli täitmise ootus ühiskonna poolt on kohatu, ma ütleks, et kui te jääte selle seisukoha juurde, siis võtate mopi kätte ja lähete lükkate näiteks aasta aega kas vanadekodudes või haiglates põrandaid puhtaks ja olete täitsa võrdsed meestega, nagu tahtsite.”
—
Läbirääkimiste lõpus ütles Varro Vooglaid lisaks: “Kolleeg Seeder ütles just nimelt oma kommentaarina sellele, et Kaitseväe ülesanne ei ole keele õpetamine. See on tegelikult nii ja naa. Ühelt poolt tuleb muidugi nõustuda, et see ei ole Kaitseväe põhine ülesanne ja keegi pole siin täna minu hinnangul vastupidist väitnud. Ka mina ei öelnud, et Kaitsevägi peaks viima läbi seda kolmekuust lisakeeleõpet.
Aga teiselt poolt me võiksime loomulikult eeldada, et kui kellegi keeleoskus ei ole piisavalt hea, siis Kaitseväes valitseb selline toetav keskkond, kus tal aidatakse oma keeleoskust parandada. Vastasel juhul võiks ju näiteks, ma ei tea, matemaatika- või emakeeleõpetaja koolis öelda, et minu ülesanne ei ole kasvatuslike puudujääkide likvideerimine või ületamine. Kuna laps pole piisavalt hästi kasvatatud, siis mina teda ei õpeta ja ongi kõik. Me ikkagi eeldame, et õpetaja natuke nagu aitab selles ka kaasa. Ma arvan, et see suhtumine Kaitseväe poolt võiks olla natuke sarnane.
Nüüd kommentaariks kolleeg Peeter Tali öeldu kohta. Ta ütles, et ma tervitan, et ka mina olen kutsunud üles avama debatti kaitseväeteenistuse sooneutraalseks muutmise teemal. Ma ei tea, kas kolleeg Peeter Tali ei kuulnud hästi või ei kuulanud või ei saanud aru, mis ma rääkisin, aga ma kindlasti seda ei väitnud. Ma pigem ütlesin vastupidi, et mina ei arva, et naised peaksid olema kohustatud Kaitseväes käima, mitte ühelgi tingimusel.
Ma ütlesin pigem seda, et kui maad võtab selline radikaalfeministlik hoiak, et ühiskonnal ei tohi olla mitte mingisugust ootust selle suhtes, et naised täidavad emarolli, siis on väga põhjendatud küsida, miks peaksid naised olema vabastatud võrreldavast kohustusest riigi ees, nagu meeste suhtes on kehtestatud kaitseväeteenistus. See ei pea olema ega peakski olema kaitseväeteenistus, aga ta võiks olla kindlasti midagi väga sarnast, nagu on meestele ette nähtud asendusteenistus. Nii et kui radikaalfeministrid kangesti tahavad olla meestega võrdsed, omada meestega võrdseid õigusi ja ka kohustusi, siis peaks ka neile olema ette nähtud samaväärne riiklik kohustus, nagu on ette nähtud kõigile meessoos kodanikele.”