Malick kui kunagine avangardist on akademiseerunud. Troonipretendente on läbi käinud teisigi. «Inisherini hingede» (2022) suurim visuaalne eeskuju oli Malicki «Taevalikud päevad» (1978), sest Martin McDonagh ihkas näidata Iirimaa ilu. Alejandro G. Iñárritu «Mees, kes jäi ellu» (2015) võis tunduda Malicki kopeerimisena, kui vaataja ei teadnud, et nad jagasid operaatorina Emmanuel Lubezkit, kes võitis kolm Oscarit järjest.
Vesterni tehakse siis, kui vahetub ajastu. Uut veel pole, inimene jääb omaette. Uinutava jutustajaga (Will Patton) vesternliku «Rongiulmade» režissöör Clint Bentley (snd 1985) on kahtlemata Andrew Dominiki mõnegi filmi austaja, viis aga, kuidas «Rongiulmad» on filmitud «maagilise» päevavalgusega tundidel, saateks jõena tasaselt helklemas klaver või viiulid, osutab peamiselt Malickile. Jõed tõepoolest voolavad «Rongiulmade» tegevuspaikadest läbi. Kaamera sõidab relssidel peale näitlejatele ja näitab relsse – Clint Bentley on Terrence Malick, kui Malickil oleks jalad maas. Malick, teame, kipub kuskile kõrgemale sfääri, peost ära nagu fugazi (vrd vene argoos vuffel). Malicki jaoks on loodus religioosne.