Põhjavesi on Eesti jaoks elutähtis maapõueressurss, mis toetab ökosüsteeme ja põllumajandust ning on joogiveeallikas suurele osale elanikkonnast. Kõige parem viis põhjavee kvaliteedi säilitamiseks on seda kaitsta juba enne reostumise tekkimist. Seetõttu tuleb põhjavee kaitstust teadlikult hinnata enne maakasutuse planeerimist. Tartu Ülikooli geoloogia doktorant Magdaleena Männik kaitses hiljuti doktoritöö, millega lõi uue meetodi hindamaks põhjavee ohustatust Eesti erinevates piirkondades. 

Veel 13 000 aastat tagasi kattis Eestit hiiglaslik mandrijää. Peale sulamist jättis liustik maha varieeruva paksuse ja koostisega pinnakatte, kus esineb nii moreeni, savi, liiva kui ka kruusa. Männik seletas, et pinnakatte paksus ja tüüp on kõige olulisemad põhjused, miks mõnes kohas on põhjavesi suurema reostumise riskiga ja mõnes looduslikult väga hästi kaitstud.

“On piirkondi, kus reostus võib põhjaveekihti imbuda väga kiiresti. Kui aga põhjavee ülespoole surve takistab vee liikumist allapoole, on tagatud väga hea kaitstus reostumise eest,” seletas ta. Paks savi ja moreen on Männiku sõnul põhjavee kaitse tagamiseks hea pinnas, ent õhukesed või liivased kihid lasevad reostusel liikuda kiiremini ja sügavamale. 

Eesti eripärasid arvestav tööriist

Põhjavee kaitstuse termin kirjeldab põhjavee tundlikust maapinnalt pärineva reostuse suhtes. Seda kohtab Eestis tihti seadusandluses ning see mõjutab oluliselt põllumajandustegevust ja maakasutuse planeerimist. “Arvestades, et põhjavesi on joogiveeallikas enam kui poolele Eesti elanikkonnast, on selle kvaliteedi kaitsmine kriitilise tähtsusega,” tõdes Magdaleena Männik. Kui põhjavesi on juba reostunud, on selle puhastamine tehnoloogiliselt väga keeruline, aeganõudev ja kallis.

Eestis kasutusel olev põhjavee kaitstuse juhend pärineb aga 1980. aastatest ja tugineb suuresti käsitsi kaardi koostamisele. “Tagamaks läbipaistvam hinnangu andmine ja realistlikum ülevaade, kus on meie põhjavesi hästi kaitstud ja millised piirkonnad vajavad senisest tõsisemat tähelepanu, tuleb kasutusele võtta tänapäevased meetodid,” ütles Männik. Tema doktoritöös valminud kohandatud DRASTIC-meetod on geograafilise infosüsteemi põhine ja võimaldab kaitstuse hinnangut pakkuda kiiresti juba olemasolevate andmete põhjal.

Rahvusvaheliselt kasutatav DRASTIC-meetod eeldab, et põhjavesi on seda kaitstum, mida sügavamal põhjaveetase paikneb. Piirkondades, kus kasutatakse peamiselt surveta maapinnalähedasi põhjaveekihte, on selline lähenemine põhjendatud, sest suurem sügavus vähendab reostuse jõudmist põhjaveeni. “Eestis on aga hüdrogeoloogilised tingimused märksa keerukamad. Peamine kasutatav põhjaveekiht on tihti surveline ning põhjavee kaitstust mõjutab pinnakatte ja aluspõhja kivimite koosmõju,” selgitas Männik.

Oma doktoritöös kirjeldabki ta olukordi endistel jäätumisaladel, kus põhjaveetase on maapinnale väga lähedal, kuid samal ajal tugeva surve all. “Sellistes kohtades ei pääse reostus allapoole, sest põhjaveekiht nii-öelda surub vastu ja takistab reostuse jõudmist sügavamatesse kihtidesse,” sõnas Männik. Kohandatud DRASTIC meetod aitab tema sõnul taolisi looduslikult eriti hästi kaitstud alasid eristada nendest, kus kaitse on nõrgem.

Intensiivne põllumajandus murrab looduslikust kaitsest läbi

Põhjavee kaitstus ei sõltu aga ainult looduslikest tingimustest. Magdaleena Männik lisas metoodikale maakasutuse mõju, et hinnata tegelikku reostumise riski, arvestades inimtegevust piirkonnas. Üks olulisemaid põhjavee kvaliteeti ohustavaid tegureid on tema sõnul põllumajandusest tulenev hajureostus, kuna väetiste kasutamisel võib nitraat liikuda läbi pinnase põhjaveekihtidesse. Lisaks mõjutavad põhjavee kvaliteeti muud reostusallikad, nt endised jääkreostusalad, kaevandamine ja puudulikud reoveesüsteemid.

Doktoritööst selgus, et muidu looduslikult hästi kaitstud alad võivad intensiivse põllumajanduse korral olla siiski kõrge reostusohuga. Õhukese pinnakattega piirkonnad, millel toimub väiksema intensiivsusega maakasutus, on samas vähem ohustatud. Kõige tundlikumad on aga piirkonnad, kus põllumajandus toimub õhukese pinnakattega aladel. 

Eestis asuvad sellised tundlikud piirkonnad näiteks Pandivere ja Adavere-Põltsamaa alal. Põhjavesi on Männiku tulemuste põhjal aga hästi kaitstud näiteks Pärnu kandis, kus aluspõhjalisi põhjaveekihte katavad paksud viirsavid. Samuti on põhjavesi kaitstud piirkondades, kus peamist kasutatavat põhjaveekihti katab regionaalne veepide, näiteks Lontova savid või Narva lademe veepide.

Põhjavesi ei tunne riigipiire

Eesti veeseaduse järgi põhineb põhjavee kaitse erinevatel ennetusmeetmetel, mis sõltuvad põhjavee kaitstuse tasemest. Õhukese pinnakattega aladel, kus põllumajandus on samas intensiivne, kehtivad rangemad nõuded väetiste kasutamisele. Lisaks rakendatakse põhjavee kaitseks joogiveehaarete sanitaarkaitsealasid ja veelubade nõudeid. Vajadusel võetakse lisameetmeid veemajanduskavade kaudu, et tagada põhjavee hea seisundi säilimine.

Reostus, liigne tarbimine või halvad otsused võivad aga mõjutada põhjavee kvaliteeti ja kogust mõlemal pool riigipiiri. Seetõttu testis Magdaleena Männik uue metoodika toimivust Eesti ja Läti piiriülesel alal. “Geoloogilised tingimused ei muutu riigipiiridega – nii Eestis kui ka Lätis esineb sarnane süsteem, kus aluspõhja survelisi põhjaveekihte, mida kasutatakse peamiselt joogiveeks, katavad pinnakattesetted, mis määravad suurel määral põhjavee kaitstuse,” selgitas ta. Männiku sõnul on kohandatud DRASTIC-metoodika kasutamiseks sobilik ka Läti tingimustes. 

Tema sõnul võimaldas just uus meetod hinnata põhjavee kaitstust Eesti-Läti piiriülesel alal ühtsel ja võrreldaval alusel. Nimelt hinnati põhjavee kaitsust varem mõlemas riigis erinevate lähenemistega, mis raskendas tulemuste tõlgendamist ja ühise veemajanduse planeerimist.

Nüüd aga aitab ühtlustatud ja teaduspõhine põhjavee kaitstuse kaardistamine riikidel põhjavee olukorda hinnata. Samuti aitab see otsustada, kus on vaja seiret, kaitset või tugevamat koostööd riskide vähendamiseks. Viimastel aastatel on kahe riigi vahel tehtud ka aina enam ühiseid projekte, mille eesmärk on parandada põhjavee seisundi hindamist, seiret ja kaitset ning tagada joogiveevarude kestlik kasutamine kogu piiriüleses piirkonnas.

Magdaleena Männik kaitses doktoritöö “Groundwater vulnerability assessment in confined aquifers: modifying the DRASTIC method for aquifers covered by Quaternary deposits (“Põhjavee kaitstuse hindamine kvaternaarisetetega kaetud põhjaveekihtides kasutades kohandatud DRASTIC meetodit”) 21. novembril Tartu Ülikoolis.