Eesti majandus on viimastel aastakümnetel läbi teinud suure arengu, kuid viimastel aastatel on majanduskasv justkui kinni jäänud. Meie väliskeskkond on muutunud ettearvamatumaks, nõudlus peamistel eksporditurgudel on vähenenud ja siseturul on tarbimise kasv aeglustunud.
Analüütikute seas näib valitsevat konsensus, et majanduse kasvutempo taastamiseks ei piisa sellest, et jääme ootama väliskeskkonna soodsamaks muutumist. Tarvis on struktuurseid reforme, tootearendust, automatiseerimist, digitaliseerimist ja suuremat konkurentsivõimet muutuvatel rahvusvahelistel turgudel. Sellega seoses on suurenenud ootus, et Eesti teadus- ja arendustegevus ning kõrgharidus oleks tugevamalt seotud meie ettevõtlussektori vajadustega.
Sarnased tendentsid valitsevad ka maamajanduses, mille selgroo moodustavad põllumajandus, kalandus, toiduainetetööstus, metsandus, metsatööstus, turbatööstus ehk kokkuvõtvalt maakasutussektor ning sellele tootmissisendeid ja teenuseid pakkuvad majandusharud.
Need tegevusalad hõlmavad pea kogu Eesti territooriumi. Põllumajandus, kalandus ja toiduainetööstus on olulised Eesti toidujulgeoleku tagamiseks. Metsandus, metsatööstus ja turbatööstus varustavad meid väärtusliku toormega ja annavad olulise panuse eksporti.
2024. aastal oli nendel tegevusaladel hõivatud umbes 12 protsenti kõigist hõivatutest, need andsid kümme protsenti lisandväärtusest ja panustasid Eesti päritolu kaupade eksporti neli miljardit eurot ehk 35 protsenti Eesti päritolu kaupade koguekspordist.
Kuid ka nendes majandusharudes on kaubagruppe, milles Eesti on netoimportija, näiteks toit, eelkõige taimsed tooted (puu- ja köögiviljad, kohv ja tee), aga ka valmistoidukaubad. Viimastel aastatel on kiirest kasvanud just valmistoidukaupade import, selle kaubagrupi väliskaubandusbilansi puudujääk ulatus 2024. aastal peaaegu 600 miljoni euroni. Seda, et konkurents koduturul tiheneb näitab ilmekalt ka see, et vähenenud on nende Eesti elanike osakaal, kes eelistavad kodumaiseid toidukaupu.
Maakasutussektori eripärad
Lisaks tervet majandust mõjutavatele teguritele on maakasutussektor oluliselt mõjutatud ilmastikust, kliimamuutustest ja kliima- ja loodushoiupoliitikast. Tänavune sajune suvi tõi sadade miljonite eurode ulatuses kahju teravilja- ja aiandussaaduste ning turbatootjatele.
Koos kliimamuutusega on muutunud sagedasemaks meie oludes äärmuslikud põuaperioodid ja vihmavalingud, mis kahjustavad põllukultuure. Kliimamuutus toob meile ka uusi kahjureid, taime- ja loomahaigusi, mis levivad nii metsades kui ka põllumajanduses.
Kliimapoliitika ootab maad kasutavatelt majandussektoritelt kasvuhoonegaaside heite vähendamist. Lisaks on kliimapoliitikal maad kasutavatele sektoritele spetsiifiline ootus – suurendada süsiniku sidumist ja talletamist. Loodushoiupoliitika ootab maad kasutavatelt sektoritelt majandamise intensiivsuse vähendamist ja kaitstavate alade laiendamist.
Maad kasutavaid sektoreid mõjutavad tõsiselt ka demograafilised trendid. Statistikaameti rahvastikuprognoos näitab, et väljaspool Harju ja Tartu maakonda väheneb rahvaarv 2050. aastaks umbes 20 protsenti, sealjuures tööealiste elanike arv väheneb sellest veelgi kiiremini. Elanike arvu vähenemine tähendab, et kohalikku tööjõudu jääb vähemaks ja kliendid asuvad üsa sagedamini senisest kaugemal.
Maakasutussektori tulevikuperspektiiv
Arvestades meie rahvaarvu, on Eesti väga hästi varustatud nii põllu- kui metsamaa, aga ka veekogudega. Maakasutussektor on ajalooliselt olnud eksportiv sektor, selle ekspordipotentsiaal püsib ka tulevikus ning seda on võimalik suurendada.
“Meie ekspordiportfellis on märkimisväärne osa ka esmasel toormel ehk teraviljal, piimal, puidul ja turbal.”
Oluline on suurendada esmasele toormele antavat lisandväärtust. Praegugi ekspordib Eesti nii valmistoidukaupu kui ka puidust valmistatud tooteid, aga meie ekspordiportfellis on märkimisväärne osa ka esmasel toormel ehk teraviljal, piimal, puidul ja turbal. Nende kaupade väärtusahelatele Eestis täiendavate lülide lisamine aitab suurendada Eestisse jäävat lisandväärtust, loob töökohti ja annab täiendavat eksporditulu.
Oma potentsiaal on ka impordi asendamisel. Näiteks ei ole Eesti isevarustav sea- ja linnuliha ning kanamunadega. Liha ja munade tootmise suurendamine suurendaks nõudlust kohaliku teravilja järele.
Vaid ekspordivõime tagab meie ettevõtete ja toodete konkurentsivõime Eesti turul. Kui Eesti liha, munad ja valmistoidukaubad ei ole konkurentsivõimelised Euroopa turul, siis aegamööda surub import Eesti toidu välja ka siinsetest kauplustest.
Meie ekspordiportfelli on vaja rohkem kallimaid tooteid. Arvestades seda, et kliima- ja loodushoiupoliitika pigem piiravad maa kasutamist tootmiseks, saame maakasutussektorites tootmismahtu, hõivet ja eksporti säilitada ja arendada vaid siis, kui meie müüdavate toodete hulgas on rohkem lõpptarbijale suunatud ja eristuvaid tooteid.
Kliimamuutusega kohanemiseks on tarvis olla avatud ja uuendusmeelne, et leida toimivaid lahendusi kliimamuutusega kaasnevatele väljakutsetele. Selleks, et toime tulla väheneva rahvastiku mõjuga, on tarvis nii esmatootmises kui ka esmatooret töötlevas tööstuses veelgi enam tootmist automatiseerida ja digitaliseerida.
Lisaks on muutumas Euroopa Liidu eelarve- ja poliitikaraamistik, mis võib osas maakasutussektori harudes tuua kaasa harjumuspäraseks saanud toetuste vähenemise. Ettevõtjaid suunatakse toetustele kandideerima ja teiste majandusharudega konkureerima Eestis ja EL-i tasandil. Nendel konkurssidel läbi löömiseks on tarvis ettevõtjate võimekusi suurendada.
Ootused teadus- ja arendustegevusele ja kõrgharidusele
Eelneva valguses on selge, et maakasutussektoritega seotud kõrgharidus ning teadus- ja arendustegevus peavad pöörama rohkem tähelepanu tehnoloogiate rakendamisele tootmises, tootearendusele – eriti eksportturgudele suunatud toodete arendamisele –, ettevõtlikkuse tugevdamisele ning oskustele, mis toetavad rahvusvahelises äris toimetulekut.
Põllumajandus- ja toidutootmissektor toimivad kiiresti muutuvas ja üha keerukamas majanduskeskkonnas. Tuleviku põllumajandus- ja toidusüsteemide põhikompetentsid – riskijuhtimine, digitaliseerimine, kliimamuutustega kohanemine, finantskeskkonna mõistmine ning võime näha tervikpilti kogu väärtusahelast – on juba selgelt välja kujunemas.
Samal ajal on muutunud ka noorte ootused. Nad eelistavad interdistsiplinaarset ja praktilise väärtusega haridust, mis looks neile konkreetse konkurentsieelise Eestis ja rahvusvahelisel tasandil.
Tugev äriõppe integreerimine põhiõppesse on selle eelise kujundamisel asendamatu. Ringbiomajanduse sektor tervikuna liigub tehnoloogia- ja andmepõhise juhtimise suunas. Tuleviku põllumajandusjuhid peavad oskama kasutada andmeid, juhtida investeeringuid, hinnata riske ja rakendada innovatsiooni, tehes seda kõike keskkonna- ja kliimaeesmärke arvestades.
Seetõttu on äriõpe vältimatu eeldus selleks, et noored oleksid valmis võtma vastutust ettevõtetes ja viima Eesti ringbiomajanduse järgmisele arengutasemele. Eesti Maaülikoolil on selleks tugev alus, sektori toetus ja selge missioon. Nüüd on oluline, et riik seda rolli ka rahastusotsustes mõistaks ja väärtustaks.
Seda tausta arvestades on eriti murettekitav, et haridus- ja teadusministeerium survestab Eesti Maaülikooli lõpetama maamajanduse tasuta bakalaureuseõpet. Selleks, et maakasutussektorid tuleksid edukalt toime suurte muutuste ja väljakutsetega ning suudaksid jätkuvalt panustada Eesti majanduskasvu, eksporti ja regionaalsesse tasakaalu, vajame uut põlvkonda spetsialiste ja liidreid, kes suudavad kombineerida tänapäevase tehnoloogia, tootearenduse ja nõudlustrendide võimalusi, et luua ekspordis konkurentsivõimelisi tooteid.
Just sellist kohanemisvõimet ootavad Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja maakasutussektori ettevõtjad ka Eesti Maaülikoolilt, Eesti tähtsaimalt maakasutussektorite teadus-, arendus- ja kõrghariduskeskuselt.
Oluline on, et Eesti ülikoolidele võimaldataks paindlikult kohanduda meie majandussektorite arengutega, sest ainult nii saavad nad toetada ja kiirendada nende sektorite edasist kasvupotentsiaali.