TalTechi kestliku arengu ja rohepöörde nõunik Helen Sooväli-Sepping ütleb, et viie aasta pärast on keeruline olla ettevõtja, kui puudub arusaam kestlikust tootest või teenusest. See hinnang pole pelgalt sõnakõlks, vaid aus peegeldus muutuvatest nõuetest globaalsel mänguväljal. Rahvusvahelistel turgudel, eriti Põhjamaades ja Kesk-Euroopas, on kestlikkus muutunud tavapäraseks ärieelduseks. See tähendab, et ettevõtted, kes roheoskuste arendamisega süsteemselt tegelevad, loovad endale ise turu, kus hind on vaid üks teguritest vastutustundlikkuse ja tehnoloogilise küpsuse kõrval.
„Sektorid on tõesti muutumas. Jätkusuutlik ja rohelisem arusaam oma ärist on muutunud konkurentsieeliseks ning see nõuab uusi oskusi. Mõtteviisi muutus algab aga ettevõtete ja organisatsioonide juhtidest, uutmoodi strateegiliste eesmärkide seadmisest ja tööprotsesside ümbermõtestamisest,“ mainib Sooväli-Sepping.
Roheoskused koos digitaalse kompetentsiga
Eesti riigi (sealhulgas selle ettevõtete) tugevus tuleb esile just seal, kus roheoskused põimuvad digitaalse kompetentsiga. Automaatika, tehisintellekt ja reaalajas andmeanalüüs saavad muuta tootmise energiatõhusaks, vähendada kulusid ning luua märkimisväärseid ärilisi eeliseid. Eesti digiriigi kuvand pakub stabiilset alust rohetehnoloogiate katsetamiseks, arendamiseks ja eksportimiseks. Sellest on saanud järk-järgult argument, millele tugineda välisturgudel tähelepanu võitmisel ning välisinvesteeringute kaasamisel.
Eesti digiriigi kuvand pakub stabiilset alust rohetehnoloogiate katsetamiseks, arendamiseks ja eksportimiseks.
Trükiettevõtte K-Print juhatuse esimees Rait Rebane leiab, et Eesti töötlev tööstus on roheoskuste vallas justkui paigalseisus: muutusi ei julgeta ette võtta suure riski ja ebastabiilsuse tõttu ning kõike lükatakse lihtsalt edasi. Samas pole keskkonnahoid ja vastutustundlik tootmine enam lihtne eristumisvõimalus, vaid eeldus, mille täitmata jätmine välistab osa turge täielikult.
„Eriti trükitööstuses on näha, kuidas selline mõtteviis piirab juba konkurentsivõime arengut, sest trükitööstusel on tegelikult majanduslikult väga kasulik olla võimalikult loodussäästlik. Mõnel alal on looduse sääst nagu kõrvalprodukt ja kulu, meie äris on aga põhiline kuluartikkel paber ning seda on mõistlik kasutada ökonoomselt ja võimalikult vähe raisata. Tõsi, see muutus tähendab suuri investeeringuid,“ mainib juhatuse esimees.
K-Prindi puhul tähendavad roheoskused tootmisprotsesside ümberkujundamist viisil, mis vähendab märgatavalt tehnoloogilisi jääke. Aastas tähendab see umbes 200–300 tonni paberit, mis enam raisku ei lähe. Rebase sõnul on jääkide taaskasutamine Eesti trükitööstuses levinud, kuna paberijäägid on võimalik maha müüa uute pabertoodete valmistamiseks.
Antud seisukohad on sektoriteülesed, sest sarnaste murede, suhtumiste ja ebakindlusega pistavad rinda kõik rahvusvahelist äri ajavad ettevõtted. Logistika digilahendusi pakkuva idufirma MyDello asutaja Magnus Lepasalu ütleb, et just tehnoloogia aitab teha kiiremaid ja targemaid valikuid näiteks tarneahelates, mis tõstavad nii efektiivsust kui ka vähendavad CO2 emissioone.
„Kahjuks on aga logistikasektor digitaliseerimises teistest valdkondadest märkimisväärselt tagapool, kuigi just digitaliseerimine on selle valdkonna tõhususe suurendamise ja rohelisema lähenemise võti. Näiteks on kummaline, et tänapäeva digiajastul toodetakse Euroopas ainuüksi transpordi korraldamiseks triljon A4-paberilehte aastas, milleks kuluv puit moodustab kümnendiku Eesti aastasest raiemahust,“ selgitab Lepasalu.
Haridus mängib võtmerolli
Selline turudünaamika loob selge surve kogu Eesti ettevõtlusele. Kui ettevõtted ei investeeri roheoskustesse, kaotavad nad ligipääsu kasvavatele turgudele. Kui nad investeerivad nutikalt ja ennetavalt, tekib võimalus liikuda väärtusahelas ülespoole, pakkudes toodetele ja teenustele kõrgemat lisandväärtust.
Siin aga tuleb mängu haridus, sest roheoskused ei teki iseenesest, vaid struktuurse arendustöö tulemusena. Haridus- ja Noorteamet koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga on loonud nende nii-öelda tulevikumurede lahendamiseks roheoskuste õppeprogrammi, mida saab pidada ka strateegiliseks pöördepunktiks. Programmi eesmärk on uuendada õppekavu, täiendada kutsestandardeid ning tuua roheoskused kutse-, kõrg- ja täiendharidusse. Programmi mõju ei ole küll kiire, kuid samas pikaajaline: kui valdkonna spetsialistid omandavad süsteemselt keskkonnateadlikud tootmis- ja projekteerimispraktikad, hakkab järk-järgult muutuma ka kogu majanduse toimimise loogika.
„Tulevikutööstus vajab spetsialiste, kes mõistavad rohepöörde tehnoloogiaid ja ärimudeleid sama orgaaniliselt nagu tänapäeval mõistetakse digitaliseerimist. See teadmine peab jõudma igasse haridustasemesse,“ leiab Harno programmijuht Anna Traksmaa. Rohepöördeks vajalikke oskusi ei käsitleta siis enam kitsalt inseneripädevuste, vaid universaalsete tööriistadena, mis toetavad innovatsiooni ja ettevõtlikkust.
Eesti jõupositsioon rohemajanduses sõltub aga sellest, kas oskuste areng suudab sammu pidada muutuste kiirusega. Rahvusvahelised analüüsid – sealhulgas Maailma Majandusfoorumi ja Deloitte’i uuringud – kinnitavad, et roheoskuste nappus konkreetses sektoris või terves majanduses on peamine tegur, mis pidurdab investeeringute huvi. Eestil on võimalus olla üks väheseid riike, kus oskuste pakkumine ei jää sellele nõudlusele jalgu. Selle eelduseks on aga selge koostöö ülikoolide, ettevõtete ja riigi vahel, kuid ka kultuuriline valmisolek võtta vastu uus mõtteviis.
Eesti kui roheteenuste labor
Arenguseire Keskuse analüüsid leiavad, et Eesti majanduslik potentsiaal rohepöördes seisneb peamiselt erinevate rohetehnoloogiate ekspordis. Kui kodumaiste sisendite osakaal roheinvesteeringutes kasvaks, suureneks majanduse kogutoodang märkimisväärselt. See eeldab aga tööjõudu, kes suudab projekteerida energiasüsteeme, disainida ringmajanduse ärimudeleid ja juhtida keskkonnamõjude vähendamist. Tööriistad on olemas, kuid vaja on visiooni ja järjekindlust, et neid ka reaalses elus rakendada.
Tööriistad on olemas, kuid vaja on visiooni ja järjekindlust, et neid ka reaalses elus rakendada.
Roheettevõtluse eestkõnelejad näevad Eestil veel üht olulist eelist: võime toimida testlaborina. Väikesed ja paindlikud turud sobivad ideaalselt uute keskkonnatehnoloogiate proovile panekuks. Kui lahendused toimivad Eestis, saab neid skaleerida ka globaalselt. Mitmed Eesti ettevõtjad on öelnud, et just siinne eksperimenteerimisruum ja kiire regulatiivne kohanemine pakub head „lava“ uute ideede katsetamiseks.
Kõik see loob pildi riigist, mille majandust võivad lähikümnenditel kujundada teadmised, mida veel hiljuti peeti nišivaldkonnaks. Roheoskused ei ole enam vaid mainekujunduslik vahend, vaid selge strateegiline investeering: kui need oskused muutuvad ettevõtete, inseneride ja juhtide igapäevaseks töövahendiks, on loomisel ettevõtluskeskkond, mis ei sõltu madalast hinnast ega lihtsatest tootmisprotsessidest.
Eesti tugevus roheoskuste vallas seisab seega kolmel sambal: teadlikul hariduspoliitikal, ettevõtete kasvaval motivatsioonil vastata rahvusvaheliste turgude ootustele ning võimel ühendada roheteadmised digitaalse innovatsiooniga. Hetkeolukorda maailmas arvestades tundub, et selline kombinatsioon võimaldaks luua uudset majandusmudelit, mis on nii globaalselt konkurentsivõimeline kui ka sisuliselt vastupidav.
Rohepööre on globaalne paratamatus ja kui suudame hoida fookust just roheoskuste arendamisel, on võimalik kujundada majandus, kus rohetehnoloogiad ei ole kõrvaltegevus, vaid otsene majanduse tuum. Sellest võibki saada Eesti järgmine strateegiline eelis.