«Õigekeelsussõnaraamat» on ise juba nii tore liitsõna, et sobib esimeseks ehmatuseks ette näidata ja hääldada anda igale võõrlasele, kes maakeele kallal hambamurdmist hakatab. No aga kõik tarvilik ja palju liigset, ent põnevat on siin ju sees. Las sõnaveebid ja ujuilm hõllanduda omasoodu, tõhus paberklots umbes iga seitsme aasta takka väärib kohta riiulis ja mõttekambrites. Vanu ÕS-e lehitseda on teinekord haruvahva, näeb kiirelt, mismoodi aeg ja keel muutunud on ja kus osas nad seda sugugi teinud ei ole. Keel on nii pikk ja lai ja vana ja uus asi, et meie oma elueaga tajume teda suht-koht lühida ajalõigu sees. Isegi inimese eluikka mahub mitmesugusi keelekasutusi ning tänase raamatusse raiumine on alati arukas tegu. Pärandame ülesvõtte uutele põlvedele, kes kunagi teispilku heidavad, ehk naeravadki, vast aga uusvanu mõttekohti leiavad ning leiutavad.
ÕS on auväärne ning paljude keelekokkade kauakestvat koostööd nõudev kontsentraat, mis pole sugugi suvakas puljongikuubik, vaid armastusega aegamööda kokku keedetud rammuleem. Põhjuse leiab alati ja juttu jätkub kauemaks – niisuguse raamatuga elab äsja lugema õppinu rõõmsasti kooli lõpetamiseni üheskoos. Ülikooli ajaks tehakse uus. Me kõigi abil, sest tegelik autor on armas eesti rahvas!