Realo ütles, et oleme tunnustamisega läinud väga palju välise au ja hiilguse teed, millele viitavad nii karikad kui ka punased vaibad. “Loomulikult on väga tore ennast uhkelt riidesse panna, aga paljude inimeste jaoks on see tegelikult ka veidi hirmutav ning ebavajalik,” sõnas ta ja lisas, et rohkem peaks mõtlema sellele, mis on tunnustuse tegelik sisu. “Ma ei ole ka kindel, et kõik need inimesed tegelikult, kes sellisel viisil tunnustatud saavad, tunnevad sellest sedavõrd suurt ja siirast rõõmu.”

Realo arvates tundub eestastele vahel, et kui kiidame millegi eest liiga palju, siis see ei tee asja paremaks, vaid teeb hoopiski halvemaks. “Me peaksime rääkima sellest, et mida me selle tunnustamise ja tunnustamatuse all mõtleme, võib-olla peaksime rääkima hoopis märkamisest ja tunnustamisest, sest ma arvan, et pea kõigile inimestele on märkamine väga oluline, aga see ei pea olema sama nagu tunnustamine.”

“Kui märkaksime teisi inimesi rohkem ja ütleksime neile igapäevaselt asju, mis meile nende juures meeldivad, siis oleks meil kõigil märgatavalt toredam olla,” tõdes ta ja kinnitas, et kui teeksime asju lihtsalt selle pärast, et tunnustatud saada, siis päeva lõpus ei teeks see meid palju rõõmsamaks. “Õnnetunne tuleb sellest, kui teeme midagi südamest ja nii hästi, kui oskame ning kui seda keegi märkab ja meile selle eest pai teeb, siis see tunne on tõeliselt hea,” ütles Raelo, lisades, et eriti hea on, kui see tuleb veel inimeste poolt, keda sa pead oluliseks.

Maarja Kangro: tunnustatud inimene on rahulikum ja ta psüühika on tervem

“Ehkki auhindu ja tunnustusi on maailma justkui juurde tulnud, siis ei saa salata, et palju on ikka meie seas veel neid, kellel on tunne, et nad on ebaõiglaselt ilma jäänud sellest tunnustusest, mida nad tegelikult väärivad,” ütles Eesti Kirjanike Liidu esimees Maarja Kangro ja lisas, et kui inimene tunneb ennast tunnustatuna, siis ta on rahulikum, tema psüühika on tervem ning tal on vähem ärevust.

“Üks hea näide on see, mida mitu uuringut on tuvastanud, et Oscari-võitjad elavad keskmiselt kauem kui need, keda on auhinnale ainult nomineeritud, tuvastati, see vahe on lausa viis aastat,” mainis ta ja rõhutas, et üldinimlik tendents on mõelda, et võib-olla minu kolleeg sai auhinna sõpruskondlikel põhjustel, aga mina sain selle õige asja eest. “Paratamatult näen, kuidas spontaanselt enda puhul tahan ka niimoodi mõelda.”

Iseenda jaoks on ta auhinna tähenduse ümber hinnanud, aga see ei tähenda, et tunnustus talle üldse tähtis poleks. “Võib-olla ma näen ja otsin teda nüüd natukene teistest kanalitest, aga ma ei ole auhinna tähendust ümber hinnanud just selles mõttes, et tal on nagu mitu väga tähtsat funktsiooni ja üks asi on see, et meie tutvustame selle kaudu kultuuri laiemale publikule,” ütles Kangro ja lisas, et samavõrd oluline on ka psüühiline pool. “See on äärmiselt tähtis, et sa tunneksid, et sul on mõtet edasi elada, sind on kellelegi vaja ja sul on mingi tähendus.”

Eraldi aspekt on ka raha. “On auhindu, millega raha ei kaasnegi, Eestis näiteks Juhan Liivi auhind ja Prantsusmaal Concourt’i auhind, see on paarkümmend eurot, aga selle arvestusega, et auhinna sümboolne tähtsus ja prestiiž on nii suur, et niikuinii järgnevad sellele tohutud müüginumbrid,” mainis ta ja rõhutas, et auhindade summad võiksid alati olla suuremad. “See on üks viis tasuda nendele kultuuriinimestele, kes on näiteks vabakutselised ning anda neile mingisugune võimalus lisaraha saada.”

“Kadedus on ürgvana emotsioon, inimesed on ikka varem ka kadedad olnud, ei ole nii, et see küllus ja tunnustuste rohkus on meid muutnud kiivamaks ja kadedamaks kui seda olid kiviaja inimesed või inimesed 300 aastat tagasi,” tõdes Maarja Kangro.

Tauno Kangro: ma ei soovita kellelgi teha midagi tunnustuse nimel

Kui Tauno Kangro ise saab endale mõne kolleegi skulptuuri, siis hindab ta kõigepealt emotsiooni. “Põhiliselt positiivset emotsiooni, mis on sinna sisse pandud, seda hindan kõige rohkem,” ütles ta ja lisas, et kui otse-eetris antakse kellelegi üle auhind, siis on tema jaoks väga oluline vaadata, mis tunne laureaadil tekib. “See on minu jaoks väga suur asi, see on minu jaoks tunnustus.”

Tema hinnangul on välise tunnustuse kõrval ikkagi olulisem see, kui inimene ise tunneb, et teed õiget asja. “Mitte kunagi ei soovita ma kellelgi teha midagi tunnustuse nimel, eriti just kunsti,” ütles ta ja lisas, et tema jaoks on tunnustus see, et ta saab teha tööd, mida armastab. “See, kui töö on ka sinu hobi, kui sa saad sinna panustada ja väärtustada seda, sest inimene võib kibestuda, kui ta ei näe oma töö tulemusi.”

“Tunnustus on see, kui sa saad oma tööga hakkama ja teised tunnevad sellest ka rõõmu,” nentis ta ja kinnitas, et kui ta peaks nüüd saama mõne eriti suure tunnustuse, siis selle emotsiooni pealt teeks ta veel paremat loomingut. “Kui see on rahaline preemia, siis saaksin valada veel paremat tööd pronksi ja
näha mingit edasiminekut oma arengus.”