Aasta viimases saates kutsus kultuurisaade “OP” külla endised saatejuhid. Poliitik ja filmitegija Ilmar Raag rääkis “OP-i” retrostuudios tööst ETV-s, filmitegemisest ning Ukrainas saadud arusaamast, et inimkond ei ole võimeline õppima.
“OP-i” retrostuudios viibimine viis Raagi, kellest sai kultuurisaate juht 2000. aastal, ajas 25 aastat tagasi. “See kujundus tuletab meelde tollast aega, kus ETV-l ei olnud üldse raha ja tuli enam-vähem ükskõik millest teha stuudiokujundus. Nagu on näha maskeerimisvõrkudest. See oli puhas säästustuudio, sest sellest kehvem variant olid ainult Mistra seinad,” naeris Raag.
Saate tegemisest meenuvad Raagile Rene Vilbre filmitegija täpsusega paika pandud kaadrid. “Tuled siit, jõuad siia märki ja pöörad siis pea vasakule. Võib-olla ekraanilt on näha, et see oli omajagu puine, aga tegelikult väga täpne režii. Sellises stuudiokeskkonnas olid sa siiski rohkem esitaja, kes esitles etteantud koreograafiat, kui ajakirjanik,” tõdes Raag, kes oli aastatel 2002 kuni 2005 ka ETV juht.
“Ma olin ühe hooaja olnud “OP-i” saatejuht ja saime aru, et peame järjekordselt oma eelarvet oluliselt kärpima. See tähendas ka seda, et mitmed saatejuhid jäid tööta, mitmed saated jäeti ära. Programminõukogu leidis, et kultuurisaade peaks jääma, aga mina juhina tundsin, et ei saa oma töökohta alles jätta. Ütlesin siis, et hea küll, aga mina enam saatejuht ei ole.”
Prantsusmaal ja Ameerikas ajalugu õppinud Raag kogus tegelikult teadmisi selleks, et hakata filmitegijaks. “Eestisse tagasi jõudes oli olnud aasta, kus ei tehtud ühtegi mängufilmi, sest raha ei olnud. Minul olid õppimisest ja nooruse rumalustest võlad kaelas ja siis kutsuti lihtsalt televisiooni tööle. Võtsin filmitegemise mõtetesse pausi, aga siis viis aastat hiljem sain aru, et nüüd on aeg küps hakata filmi tegema, sest kui ma praegu jään televisiooni, siis ma ei saa enam iial filmi teha,” tõdes ta.
Raag märkis, et 20 aastat tagasi oli statistikast näha trendi, et kogu Euroopas vaatavad inimesed parema meelega kodumaiseid filme, kui need on enam-vähem korralikult tehtud.
“Samuti on tugevat mõju avaldanud BFM-i loomine ja selle tulemusena on tehnilises mõttes kõik filmid, mis Eestis ilmuvad, täiesti okeilt tehtud. Tõsi, nüüd jõuame filmitegemise suurde kurbmängu, kus statistika ütleb, et iga kümne film kohta tuleb üks hea film. Ükskõik, kuidas sa püüad, statistiline keskmine on selline. Ehk siis täna võime olla kindlad, et vähemalt kahe aasta lõikes tuleb üks hea film ka,” sõnas Raag.
Sel aastal tuli Raag välja dokumentaal filmiga “Nii nad sõdivad”. “Need, kes on filmitegijate hulgas peast filmitegijad, nende jaoks on filmitegemine üks elamise vormidest. Kui sa näed, midagi, mis sind väga raputab, siis kuhu sa selle paned? On kindlasti mehi, kes võtavad pudeli kätte ja vaatavad, kas seal on see tõde. Grafomaanid hakkavad kirjutama, filmitegijad hakkavad paratamatult filmi tegema.”
Raag käis välja idee, et rasked ajad sünnitavad häid filme. “Nagu mina ütlen oma filmi lõpus, et ma tõepoolest arvasin, et barbaarsus on inimkonnal seljataha jäetud. Või siis lääne tsivilisatsiooni inimesena arvasin ülekohtusena, et mõttetu vägivald on kolmanda maailma teema. Aga me nüüd näeme, et ka arenenud maailm ei suuda sellest kuidagi üle olla, ei suuda seda reguleerida. See tekitab kokkuvõttes mitte kuigi originaalse järelduse, et inimkond ei õpi midagi,” rääkis Raag.
Raag soovib Ukrainas teha veel ühe dokumentaalfilmi, mis käsitleb Vene okupatsiooni ja vastupanu okupatsioonile Hersoni linnas.