Ukraina lõppmängu lähenedes on Euroopa mured Venemaa tulevase rünnaku pärast NATO riigi vastu muutumas uueks väljakutseks, isegi paratamatuks, kirjutab analüütik Hanna Notte väljaandes Financial Times.
Novembris viitas Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius sõjaajaloolaste hoiatustele, et „meil oli viimane rahusuvi”. Varsti pärast seda ennustas NATO peasekretär Mark Rutte, et „me oleme Venemaa järgmine sihtmärk” ja „peame olema valmis sama ulatuslikuks sõjaks, mida meie vanavanemad või vanavanavanemad pidid kogema”. Suurbritannia kaitseväe juhataja Richard Knighton kordas neid tundeid, kutsudes riigi „poegi ja tütreid” üles olema valmis minema sõtta Venemaa rünnaku korral Suurbritanniale.
Euroopa kartus on täiesti mõistetav. Mandril on tõenäoliselt veel aastaid vastas revanšistlik ja äärmiselt militariseeritud Venemaa, olenemata sellest, kuidas sõda Ukrainas lõpeb.
Kreml ei varja oma püsivat kavatsust NATO piire tagasi tõmmata ja Euroopa julgeolekuarhitektuuri muuta. Vladimir Putini sõjakas retoorika – hiljutine hoiatus, et kui Euroopa peaks sõda alustama, on Venemaa valmis võitlema ja „pole kedagi, kellega läbi rääkida” – ei aita kaasa. Ja uus USA riikliku julgeoleku strateegia, mis hoiatab mandril valitsevate „tsivilisatsioonilise kustutamise” ohtude eest ja suunab USA poliitikat Moskva suhtes sageli sümpaatselt meelestatud „patriootlike Euroopa parteide” poole, rõhutab ohtu, et Euroopa võib agressiivse Venemaaga silmitsi seistes end strateegiliselt isoleerida.
Arvestades neid häirivaid asjaolusid, loodavad Euroopa ametnikud tulevase Venemaa rünnaku pärast häirekella löömisega edastada sõnumi oma elanikkonnale – kes on Venemaa hübriidkampaania suhtes jäänud suures osas apaatseks.
Otsustades viimase kolme ja poole aasta jooksul toimunud raskete arutelude (ja edasilükkamiste) põhjal kaitsekulutuste suurendamise üle, on tõsi, et Euroopa tuleb tegutsema panna šokiga. Kuid ka sõjatrummi löömisel on oma varjuküljed.
Esimene neist on analüütiline. Olles saatuslikult ekslikud oma veendumuses, et Venemaa ei tungi 2022. aasta veebruaris Ukrainasse, näivad mõned eurooplased nüüd seda varasemat otsustusviga üle korrigeerivat, veendes ennast ja teisi, et rünnak Euroopale on paratamatu.
See ülekorrigeerimine võib omakorda soodustada kinnituskalduvust, kalduvust otsida tõendeid oma hirmude kinnitamiseks, ignoreerides samal ajal kõiki vastupidiseid märke. Kuid kaine analüüs peab alati jääma avatuks võimalusele, et Venemaa, olgu ta kui tahes vaenulik, ei julge NATO riigi vastu ulatuslikku rünnakut korraldada. See peaks arvestama võimalusega, et Moskva arvestab, et praegune hübriidkampaania teenib oma eesmärke suurepäraselt või et ta usub USA pühendumusse NATO kollektiivkaitsele jätkuvalt rohkem kui eurooplased, või mõlemat.
Probleemsem on see, et vältimatu sõja õhkkonna esilekutsumine Venemaaga võib õhutada eskalatsioonispiraali. Euroopa paanika on juba julgustanud kasvavat Venemaa juhtide koori peegelpildistamisele kaasa aitama. Nad väidavad, et just Euroopa, mis relvastub uuesti, valmistub minema sõtta Venemaa vastu, eesmärgiga tekitada riigile „strateegiline lüüasaamine”.
Vene propagandistid kasutavad võimalust kujutada uue peamise vastasena seda, mida nad ise kirjeldavad sõjaõhutajana, nüüd, kus Donald Trump eelistab Venemaaga dialoogi pidada. Hiljutise arvamusküsitluse kohaselt on viimase aasta jooksul järsult kasvanud nende venelaste osakaal, kes peavad Euroopat vaenlaseks.
Võib väita, et Kreml õhutab eurofoobiat olenemata sellest, mida eurooplased ütlevad või teevad – või et kasvav Venemaa vaenulikkus ainult kinnitab veelgi vajadust, et Euroopa peab valmistuma. Aga nagu öeldakse, on tee põrgusse sillutatud heade kavatsustega.
Mõlema poole retoorika eskaleerumise ajal võib pidevalt paranoiline Venemaa olla altim vaatama teatud tegusid – näiteks Vene laeva kinnipidamist Balti riikide poolt – rünnaku eelmänguna ja reageerima vastavalt. Teisisõnu, mida rohkem üks pool usub sõja tulekusse, seda rohkem usub seda ka teine pool.
Sõja isetäituvaks ennustuseks muutumise ohtu süvendab Euroopa ja Venemaa otseste suhtlusliinide silmatorkav nappus, mida saaks kasvavate pingete ajal kavatsuste selgitamiseks ära kasutada.
Ähvardava Venemaa ja Trumpi muutliku administratsiooni vahele surutud Euroopa riikidel on õigus investeerida heidutusse ja kaitsesse. Kuid kui nad hakkavad pidama sõda Venemaaga vältimatuks, võivad nad riskida just selle konflikti kiirendamisega, mida nad loodavad ära hoida.
Vaenulikud suhted Venemaaga jäävad Euroopa julgeolekumaastiku lahutamatuks osaks veel pikaks ajaks. Seetõttu on eurooplaste jaoks üha olulisem otsida kanaleid Venemaaga sõjalise riski vähendamiseks ning kaaluda oma sõnu ja tegusid hoolikalt.
Loe lisaks
Discover more from eestinen
Subscribe to get the latest posts sent to your email.