Mitmetes Eesti koolides tuleb õpetajatel ja õpilastel iga päev toime tulla olukordadega, kus ühist keelt on raske leida. Nii on näiteks loomisel olevas Tallinna Tehnoloogiakolledžis, kus vahel võivad teised noored olla tõlgiks õpetaja ja õpilase vahel.
Loodavas Tallinna Tehnoloogiakolledžis, mille alla kuulub Lasnamäe mehaanikakool, õpib 850 õpilast. Täielikult eesti keeles õpib neist umbes sada noort. Keelebarjääri ületamine ei ole aga alati õpetaja ülesanne. Sageli võtavad selle rolli enda kanda õpilased ise.
Tallinna Tehnoloogiakolledži direktor Ott Pärna rääkis, kuidas nende koolis on ka õpetajaid, kes ei räägi vene keelt. “Näiteks meie keevituse juhtõpetaja Helen ei räägi vene keelt. Kui ta poistele keevitamist õpetab, siis on rühmas mõned noored, kes sildavad kaht poolt ehk on justkui tõlgid. Õpilased, kes aitavad teisi sillata, saavad lisapunkte. Kui muidu on hinne neli, aga oled teisi aidanud, siis saad hindeks viie. Ehk siis õpilastel endil on ka sotsiaalsed rollid, et puhverdada just seda keele vajaka jäämist,” lausus ta.
Uue keele õppimine on protsess, mis ei käi kõigil ühtemoodi. Üks oluline etapp keele omandamise juures on niinimetatud vaikiv periood. Tallinna Ülikooli eesti keele kui teise keele didaktika nooremlektor Kristiina Bernhardt rääkis, et vaikivaks perioodiks nimetatakse aega, mil keeleõppija keelt vastu võttab ja justkui endasse imeb ning enne, kui ollakse valmis rääkima, tulebki vaikiv period läbi teha.
“See ei tähenda, et keele õppimist ei toimu. Toimub ikka. Õppija võib väga paljust aru saada, aga ta lihtsalt ei räägi. Lapsevanem sagely vaatab, et kui laps ei räägi, siis järelikult ei ole keeleõpet toimunud. See vaikiv periood on ka hästi erineva pikkusega: mõni hakkab kohe rääkima, teine on terve aasta vait, aga siis järsku lähev lahti ja räägib kõik maailma asjad ära. Lapsevanematel ei tasu lapsi selle osas survestada, et miks sa ei räägi. See võtab aega,” ütles ta.
Taoline lahendus, kus õpilased ise on teistele klassikaaslastele tõlgiks, ei saa aga igavesti kesta, sest Ott Pärna sõnul läheb mingi hetk asi tõsiseks. “Meil on ikkagi päris seadmed, mis on ohtlikud, aga need tuleb selgeks saada. Me ei saa selles mõttes ka haltuurat teha,” sõnas ta.
Tema sõnul tuleks rohkem tegeleda sellega, et põhikoolis saaksid noored eesti keele piisaval tasemel selgeks, misjärel juba kutset omandada. “Mida rohkem peame tegelema keele õppega selle asemel, et eriala õpetada, seda enam meie põhitegevus kannatab. Seetõttu me suure koolina püüame ka öelda põhikoolidele, et kuulge, võtke jalad kõhu alt välja, õpetage noortele eesti keel selle üheksa aastaga selgeks, mis nad teie juures on, et meie siis saaksime oma eriala õpetamisega tegeleda,” rääkis ta.
Põhikoolist tulnud noorte eesti keele oskus peaks vastama B1 tasemele. See tähendab, et inimene oskab vestelda endale tuttaval teemal nagu töö, kool ja vaba aeg. B1 keeleoskusega inimene peaks saama enamasti hakkama ka välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse. Reaalsuses lõpetavad aga põhikooli noored, kellel on küll vastav B1 tunnistus olemas, aga keeleoskust nõutaval tasemel mitte.
Haridus- ja teadusministeeriumi keelepoliitika asekantsler Kairi Kaldoja rääkis, et kehtiva õiguse järgi peab põhikoolilõpetaja tegema kas eesti keele kui emakeele või eesti keele kui teise keele eksami. Kui eksam saab sooritatud 60 punkti peale, siis saab noor koos sellega ka keeletaseme tunnistuse ehk B1 tunnistuse. “Me saame ju aru, et 60 punktil ja 100 punktil on hästi suur vahe, aga selle tunnistuse saab kätte nii see, kes sai 60 punkti kui ka see, kes 100,” kirjeldas ta.
Läti koolid hakkasid lätikeelsele haridusele üle minema kaks aastat tagasi. Kui Eestis toimub üleminek kahe klassi kaupa, hakkasid Lätis igal aastal õppima kolm klassi läti keeles. Lätis on suhtumine keelekeskkonda võrreldes Eestiga mõnevõrra karmim. Näiteks ei tohiks õpilased ka vahetunnis omavahel vene keeles suhelda.
Kristiina Bernhardt ütles, et tema sellist lähenemist ei poolda. “Me ei saa lapse küljest ära lõigata tervet tükki tema identiteedist ja seda keelt, milles on kogu tema mõtlemine ja senine elu olnud. See, kui inimene saab kasutada kogu oma keelelist potentsiaali, on igal juhul talle nii õppimise kui ka psühholoogilise heaolu seisukohalt oluline” sõnas ta.