Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetel laienevad tehispinnad Euroopas jätkuvalt kiiremini kui kasvab rahvastik. Eriti teravalt joonistub see trend välja Balti riikides, kus lisandub seda OECD riikide keskmisest märksa kiiremini. Teadlaste hinnangul viitab olukord süvenevale maakasutuse ebatõhususele. “Lõppkokkuvõttes maksab selle kinni maksumaksja, ega seal teist valikut ei ole,” nentis Eesti Maaülikooli kinnisvara- ja maakorralduse professor Evelin Jürgenson.
“Uusi hooneid ehitatakse kõikjale, ka nendesse kohtadesse, kus rahvastik väheneb. Isegi kui alevikeskuses kortermajad tühjaks jäävad, siis uusehitus toimub ikkagi paralleelselt.”
– Kärt Metsoja
Täiendav maksuraha kulub eeskätt sotsiaalsele ja tehnilisele taristule, mida uued arenduspiirkonnad vajavad ja nõuavad. Samas on Jürgensoni sõnul jõutud Harjumaal juba tõdemuseni, et uute elanike peibutamine põlluarendustesse ei pruugi olla enam omavalitsustele majanduslikult tasuv. “Viimsi oli üks esimestest, kes leidis, et sel pole enam kasulik neid inimesi juurde meelitada, sest lasteaed ja kool lähevad palju rohkem maksma,” selgitas professor.
Eesti Maaülikooli geodeesia nooremteadur Kärt Metsoja lisas, et probleem on terav ka väiksemates omavalitsustes, mis ise tõmbekeskused pole. “Uusi hooneid ehitatakse kõikjale, ka nendesse kohtadesse, kus rahvastik väheneb. Isegi kui alevikeskuses kortermajad tühjaks jäävad, siis uusehitus toimub ikkagi paralleelselt,” sõnas nooremteadur.
Statistiline näitaja ehk kõvakattega pinna hulk elaniku kohta võib ka kasvada, kui uut pinda ei lisandu, sest kahaneva rahvaarvuga omavalitsustel napib raha ja võimekust lammutada Nõukogude ajast jäänud tühje hooneid või taastada endisi tööstusalasid.
Nii näitas Metsoja ja Jürgensoni sel aastal ilmunud uuring, et aastatel 2018–2021 suurenes pinnase katmine ehk soil sealing peaaegu kõigis Eesti, Läti ja Leedu omavalitsustes sõltumata sellest, kas piirkonna elanike arv kasvas või kahanes.
Idealistlik unelm
Evelin Jürgenson nentis, et Eestis kannustas pikka aega andmetes peegelduvaid muutusi idealistlik unelm. “See on eestlastele kinnismõte: tahaks ikka minna kuhugi eraldi põllu peale ja seal on tore. Samas näeme pikaajalises protsessis, et ega seal põllu peal nii hea ei olegi, sest linnulaul on sealt kadunud. Talunik paneb kuskile minu kõrvale sõnnikut, mis mulle ka ei meeldi. Buss ei käi, kuidagi liikuma ei saa ja tekib jälle liikumine linna tagasi,” kirjeldas professor.
“Võib-olla oleme saanud täpselt selle, mida oleme tahtnud, meil oli vaja kiirelt edasi liikuda, tulid toetusrahad ja oli vaja neid kasutada.”
– Evelin Jürgenson
Kärt Metsoja täiendas, et tegu on väärtusküsimusega: “Naabri maja ei paista, aga naabri suits paistab. Kui me pidevalt seda narratiivi korrutame, et selline on õige eestlase elu, siis me normaliseerime maa raiskamist, mitte maa säästmist.”
Erinevalt Saksamaast või Prantsusmaast, kus on seatud riiklikud eesmärgid maahõive vähendamiseks, puudub Eestil, Lätil ja Leedul ses osas selge poliitika.
Euroopa Liidu soovituslik eesmärk on juba aastast 2011 on “Mitte ühtegi hektarit uut maahõivet aastaks 2050”. See tähendab et uut maad tohib hõivata ja kinni ehitada ainult tingimusel, kui sama suures mahus juba rikutud või sillutatud pinda muudetakse tagasi looduslikuks või põllumajanduslikuks maaks. Eestis pole see jõudnud aga ühtegi siduvasse õigusakti.
Planeerimisseadus põllumajandusmaale ehitamist ei keela ja kohalikel omavalitsustel on maakasutust puudutavate otsuste osas suur autonoomia. Ühelt poolt on aidanud Eesti paindlik planeerimissüsteem riigil tempokalt areneda. Mündi teise küljena võimaldab see üldplaneeringu suuri eesmärke väiksemate detailplaneeringutega jupikaupa muuta. “Võib-olla oleme saanud täpselt selle, mida oleme tahtnud, meil oli vaja kiirelt edasi liikuda, tulid toetusrahad ja oli vaja neid kasutada,” nentis Jürgenson.
Ta tõi võrdluse Saksamaaga, mille professorid Eesti süsteemi ikka ja jälle imestavad. “Planeerimissüsteem on siht, kuhu minnakse, aga teie seate üleval sihi, mida siis alt tühistama hakkate,” parafraseeris Jürgenson. Ehkki sellega kaasnev paindlikkus on professori hinnangul tore, võib olla see praegu Eesti riigile tervikuna liiga kallis.
“Oleme näinud, et põhimõtteliselt kõik KOV-id n-ö planeerivad üle – meie rahvastikuprotsesside valguses ei ole usutav, et kõik planeeritavad uued elamualad üldse leiaks vastava hulga elanikke.”
– Kärt Metsoja
Kärt Metsoja lisas Pärnu näitel, et juba üldplaneeringud võivad lubada roheväljadele suurte elamuarenduste rajamist. Üksikud üldplaneeringut muutvad detailplaneeringud süvendasid seda suundumust veelgi.
Nõnda lubati Pärnus üldplaneeringuga võtta arenduseks kasutusele 218 ha looduslikku maad. Üldplaneeringut muutvad detailplaneeringud haukasid veel lisaks 24 hektarit. Kokku kavandati aastatel 2015–2022 Pärnu ümbruses kehtestatud detailplaneeringutest looduslikele aladele 65 protsenti.
“Oleme näinud, et põhimõtteliselt kõik KOV-id n-ö planeerivad üle – meie rahvastikuprotsesside valguses ei ole usutav, et kõik planeeritavad uued elamualad üldse leiaks vastava hulga elanikke,” lisas Metsoja.
Jürgensoni ja Metsoja analüüs tõi esile ka varjatuma, ent mahult üha tugevama trendi. Kui 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses vedas tõepoolest elamuehitus, siis viimastel kümnenditel on pilt oluliselt muutunud. Kui aastatel 2000–2006 hõivasid uued elamud ja maavarade kaevandamine (karjäärid) looduslikku pinda enam-vähem võrdselt, siis perioodil 2012–2018 hõlvasid ainuüksi kaevandused aastas ligikaudu 225 hektarit jagu maad. Samal ajal moodustasid kõik teised kategooriad – sh elamud, tööstus ja ärimaa – kokku vaid 244 hektarit.
Teadlased selgitavad seda nõiaringina, mille lükkas käima autokeskne planeerimine. Hajusalt paiknevad uusarendused eeldavad, et elanikud liiguvad autoga, mis nõuab uusi ja laiemaid teid. Teedeehitus omakorda vajab suures koguses täitematerjali – kruusa ja liiva –, mis toob kaasa uute karjääride avamise.
Nii hävitab valglinnastumine loodust kaudselt ka kaugel väljaspool asulaid.
Kui elamuehitus neelab peamiselt põllumaad, siis kaevandused laienevad valdavalt metsade ja poollooduslike koosluste arvelt.
Zombi-planeeringud ja puudulik seiresüsteem
Veel üks oluline Eesti planeerimissüsteemi varjatud kitsaskoht on nn zombi-planeeringud ehk detailplaneeringud, millel puudub seaduse järgi kehtivusaeg. Nii võivad aastaid tagasi, näiteks eelmise majandusbuumi ajal tehtud otsused tänapäeval uuesti ellu ärgata, kuigi keskkondlikud ja sotsiaalsed vajadused on praeguseks kardinaalselt muutunud.
Teadlased soovitavad selle lahendamiseks kehtestada detailplaneeringutele kindla kehtivusaja. See hoiaks ära olukorra, kus linnade ümbruses jätkub maa killustamine aegunud nägemuste alusel. Ühtlasi aitaks see tagada, et arendused oleksid kooskõlas ajakohaste strateegiliste eesmärkidega.
Samal ajal raskendab muutuste kaardistamist asjaolu, et üleeuroopalised seiresüsteemid ei suuda Eesti hõredat asustust adekvaatselt peegeldada. Euroopa Keskkonnaagentuur jälgib maahõivet peamiselt Urban Atlase (UA) andmestiku kaudu, mis katab vaid suuremaid linnastuid – Eestis Tallinnat ja Tartut koos ümbritseva maakonnaga ning Narvat selle linna piirides.
See jätab tähelepanuta suure osa Eestis toimuvast valglinnastumisest. Näiteks Pärnu linn ja selle tagamaa, kus toimub aktiivne kinnisvaraarendus, jääb Euroopa seire radarilt täiesti välja, kuna seal elab alla 50 000 inimese. “Eestil puudub maahõivest selge ülevaade. Enne kui saab rakendada tõhusaid meetmeid, on vaja välja töötada seiresüsteem, mis sobib kohalike geograafiliste ja ajalooliste tingimustega,” kirjutavad Jürgenson ja Metsoja.
Euroopa Liidu uue mulla seire ja vastupidavuse direktiivi rakendumisega on avalik ja poliitiline tähelepanu enam koondunud kitsamalt mulla katmisele asfaldi, betooni jms selmet käsitleda maahõivet laiema nähtusena. See lähenemine võib olla Eestis probleemne kahel põhjusel.
Esiteks võib see näidata kahanevaid maapiirkondi ebaõiglaselt halvas valguses, kuna seal on palju vana taristut väheste elanike kohta. Teiseks võib see jätta tähelepanuta arendused, mis küll ei kata maapinda täielikult betooniga – näiteks suured muruplatsidega elamurajoonid, kuid mis hävitavad looduslikke ökosüsteeme ja põllumajandusmaad.
Jürgenson ja Metsoja järeldavad, et Eestil on hädasti vaja välja töötada oma riiklik seiresüsteem ja eesmärgid, mis arvestaksid kohalike eripäradega. Pimesi Euroopa keskmiste järgimine või tegevusetus võib viia olukorrani, kus Eesti maastik on killustatud ja taristu ülalpidamine muutub vähenevale maksumaksjaskonnale üle jõu käivaks.
Koostöö võlud
Viimast aitaks leevendada ka naaberomavalitsuste tihedam koostöö. Selle asemel, et planeerida taristut regionaalselt ja kulutõhusalt, näeb Evelin Jürgensoni hinnangul praegu endiselt pigem omavahelist konkurentsi. “Samal ajal räägitakse Põhjamaades ammu sellest, kuidas kohalikud omavalitsused saavad nii-öelda win-win mõttes koostööd teha,” lisas professor.
“Eks me kõik maksame need maksud ja siis peame need ebatõhusad otsused kinni maksma, ega seal teist valikut ei ole.”
– Evelin Jürgenson
Eesti omavalitsuste soovimatus koostööd teha väljendub praktilistes ja kulukates otsustes. Jürgenson kirjeldas olukorda Tartu ja selle naabervaldade näitel. Piltlikult ei ehitata kahe piiri peale ühist koolimaja või lasteaeda, vaid igaüks teeb oma. Senikaua, kuni süsteem sunnib valdu üksteisega konkureerima, on raske loota ka regionaalselt targale planeerimisele.
Metsoja, Jürgensoni ja nende kolleegide analüüsid ilmusid ajakirjades Land ja Town Planning Review.