Hiljutises ERR-i “Esimese stuudio” saates toonitas Eleringi juht Kalle Kilk, et Eesti ei saa tulevikus enam samal määral loota elektri välisühendustele ning peab suurendama oma kohalikku tootmisvõimekust. Valmistuda tuleb halvimaks ning peame olema valmis kõikideks olukordadeks. Kuid tehes energeetikas otsuseid vaid varustuskindluse maksimeerimiseks, kaotame hinnas ning energia puhtuses.
Paremate tagavaravõimaluste kõrval peab kavandama alati uusi välisühendusi sidumaks ennast rohkem sõbralike ning samu väärtusi kandvate riikidega. Siis saame tavaolukorras tagada odavaima, puhtama ning töökindlama energiasüsteemi.
Tõsi ta on, et ärevamal geopoliitilisel ajal on enda oma alati kindlam ja tagavara peab olema olemas. Samal ajal tuleb leida tasakaal ja kasutada ühenduste ja ruumiliste valikute vaates kõiki võimalusi nii, et elekter jõuab alati tarbijani ning toetab majanduse toimimist, olles võimalikult odav. Seda toetavad välisühendused alati.
Me ei kujuta tihti ettegi, kui vaevaline oli meie eelmiste põlvkondade argipäev maailmas, kus paljusid praegu iseenesestmõistetavaid tehnoloogiaid polnud veel olemas. Kui praegu on raske kujutada ette elu ilma internetita, siis veel keerulisem ja ulmelisem tundub olukord, kus teed on läbimatud, vesi ei tule kraanist või elektrit kas pole või see on täiesti usaldamatu.
Tagasi rehielamusse kutsub küll romantika, kuid praktilised mugavused teevad elu nii palju lihtsamaks. Elu kergemaks tegevad, kuid tehniliselt keerukad süsteemid peavad töötama pidevalt ja täiesti vankumatult ning seda kõike vabal turul ja konkurentsitingimustes, kus ootused on kõrged. Kõik võiks olla ju võimalikult odav ja töökindel.
Elektri müük vabal turul algas Eestis juba 1. jaanuaril 2013. Elekter, mida toodetakse igal ajahetkel kõige odavamalt, pääseb alati turule, ning tootmise asukoht ei ole seejuures oluline. Konkurentsiameti 2024. aasta elektri- ja gaasituru aruande põhjal on näha, kuidas on kasutatud välisühendusi, mis toovad meile odavamat elektrit: 90 protsenti ajast on kasutuses olnud Soome ühendused ja 40 protsenti ajast Läti ühendused Eesti suunal.
Täiendavad ühendused on pikemas perspektiivis vajalikud selleks, et Eesti suudaks tulevikus olla võimalikult konkurentsivõimeline. Elektri soodsad hinnad ning kindlus tema pidevas olemasolus (loe: varustuskindlus) võimaldavad teha elektriga tööd või luua mugavust. Lihtsalt niisama juhtmes pole temast midagi kasu.
Eestis on viimastel aastatel taastuvenergia tootmine kasvanud mitmekordselt (vt: Toodang ja prognoos, Elering) ja üleminek saastevabale tootmisele on käimas sarnaselt kogu ülejäänud maailmale. Selline energia tootmise muutus nõuab ka energiat transportiva taristu kohandumist. 2023. aasta The Economisti aprillinumbris (vt: The case for an environmentalism that builds) tuuakse välja tõdemus: vaid rohkem ühendusi luues ja võrke rajades on võimalik tagada puhtam, töökindel ja odav energiasüsteem. Nii oleks võimalik tasandada taastuvallikate varieeruvust, pääseks alati turule odavaim energia ning keegi ei oleks sõltuv vaid ühest ühendusest.
Suures plaanis saab energiat ühest kohast teise kanda gaasikujul torustike kaudu ja elektrina maakaablite või õhuliinide kaudu. Paremaid viise, kuidas energiat mõistlikult kiiresti ühest kohast teise jõuaks, pole olemas. Kui füüsika pakuks võimalust võluämbriga energiat üle kanda, siis võtaksin isegi mõne sellise ämbri.
Seepärast tulebki energiasüsteemide ühendamiseks luua vastav taristu ja tal saab olema alati ka keskkonnamõju, olgu see siis elusloodusele või inimestele. Kusagilt lihtsalt peab paratamatult minema liin, toru või kaabel. Ja see on tekitanud suhtumised, mida inglise keeles tuntakse lühenditena NIMBY (Not in My Back Yard) ja BANANA (Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anything) ehk suhtumine, kus igasugune muutus elukeskkonnas, mis inimesele otsest ilmset ja isiklikku kasu ei too, on talle vastuvõetamatu.
Uusi ühendusi rajatakse alati tarbija jaoks ning saadavat kasu on peaaegu alati: odavam hind, mis tekib siis, kui ühendust luuakse piirkonnaga, kus on energiat odavam toota; kindlam elektrivõrk ehk suurenenud varustuskindlus, mis tekib sellest, kui ühendame ennast tugevamini mõne teise võrguga ning väiksem keskkonnamõju, sest kui meil tuul ei puhu, päike ei paista ega aku ei anna energiat, võib mujal vastavaid energiaallikaid olla küllaga.
Igasugune ühendus on seega kokkuvõttes kasulik ning seda hindab ja kontrollib ka konkurentsiamet, kui teeb otsuseid ühishuviprojektide piiriüleste kulude jaotuse kohta (vt: Ühishuviprojektid, Konkurentsiamet).
Uue taristu planeerimisel püütakse leida tasakaal inim- ja looduskeskkonna vahel, mis on olemuslikult ebaõiglane looduse suhtes. Loodus elektriliini küsinud ei ole, seda vajab ikkagi inimene ja seda ka alati kõige soodsamalt.
“Võimalikult palju välditakse elamumaad ja ärimaad, samal ajal ka rohekoridore ja suuri metsamassiive.”
Asukoha valikul järgitakse põhimõtteid, mis arvestaksid erinevate osapooltega. Näiteks Estlink 3 maismaa elektriühenduste eriplaneeringute koostamisel välditakse võimalusel nii elamuid kui ka looduskaitsealasid. Võimalikult palju välditakse elamumaad ja ärimaad, samal ajal ka rohekoridore ja suuri metsamassiive.
Kui valik seisab metsa ja põllu vahel, eelistatakse põldu. Kui liin peab kulgema kahe elamu vahelt, siis püütakse see paigutada võimalikult võrdsesse kaugusse mõlemast. Läbi räägitakse kõigiga, kes natukenegi planeeritava liini lähedusse võiksid jääda, korduvalt, eri etappides ja aegadel. Ning planeeritakse just õhuliine, sest need on maa-alustest kaablitest odavamad, töökindlamad, kiiremini ja lihtsamini remonditavad ning üldjuhul ka pikema elueaga.
Hiljuti esitas Elering ka taotluse vesinikutoru rajamise planeerimiseks Põhja-Eestist suunaga Läti poole. Nii nagu praegu planeeritavate õhuliinide puhul, vajab ka see projekt tasakaalu leidmist inimkeskkonna ja looduse vahel.
Planeerimisprotsessi käigus püütakse juba varakult välja töötada trasside alternatiivid, korraldada rohkelt avalikke arutelusid ning selgitada välja, kus asuvad need piirid, mille ette insener, looduskaitsja ja eelarve ühiselt seisma jäävad. Ühegi planeeringu puhul ei ole tehtavad valikud lihtsad, kuid lahendused peavad sündima teadus- ja teadmistepõhiselt, mitte emotsioonide ega üksikute survestamiste mõjul.
Energiataristu ei saa olema kunagi odav ega nähtamatu. Planeerimisotsused peavad teenima lõppeesmärki, et energia on odavam, puhtam ja töökindlam. Lõppkokkuvõttes otsime me kõik seda iseenesestmõistetavat mugavat kindlustunnet, mida suudab pakkuda ainult kindel ja tugev taristu.