Teenekas raadioajakirjanik Tiit Karuks võttis “Spordipühapäeva” kuukommentaaris kokku Tokyos toimunud kergejõustiku maailmameistrivõistlused ja tõdes, et maailma kergejõustiku troonil istub jätkuvalt Rootsi teivashüppekuulsus Armand Duplantis.
Olen pärast Eugene’is peetud 2022. aasta kergejõustiku MM-i “Spordipühapäeva” kommentaaris nentinud: “Maailma kergejõustiku lipulaev on Armand Duplantis. Teivashüpe onatraktiivne ala, Duplantis atraktiivne liider. 6.21 ületas ta Eugene’is sedavõrd kindlalt, et pole vähimatki kahtlust: ta jätkab maailmarekordi sentimeeterhaaval kõrgemale kruvimist veel pikka aega.”
Ja lõik 2023. aasta MM-i järgsest kommentaarist: “Kergejõustik elab ja hingab. Budapesti MM-il saime kinnituse, et troonil istub monarh Armand Duplantis, taamal toimetamas kroonprintsid ja kroonprintsessid.”
Duplantise edulugu on jätkunud. Mullu Pariisi olümpial viis ta maailmarekordi 6.25-ni, hiljutisel Tokyo MM-il 6.30-ni. Resümeerigem: 10. novembril 26-aastaseks saav Duplantis on kahekordne olümpiavõitja ja kolmekordne maailmameister, teivashüppe maailmarekordit on ta uuendanud 14 korral.
Monarhi tuules ei väsi ka kroonprintsid ja -printsessid. Tokyo MM-i foonil vaid üks näide: ühendriiklanna Sydney McLaughlin-Levrone’i 47,78 naiste 400 meetri jooksus. Imeline aeg, mis jääb idasakslanna Marita Kochi 1985. aastast püsivast maailmarekordist vaid 0,18 sekundi kaugusele. Toona püstitatud rekordid jäävad aga vähemasti minu põlvkonnale meenutama idablokki toitnud dopinguspordi aastaid.
Eesti jõustiklastel oli MM-il viimati pjedestaalile asja 2019. aastal Dohas, kui hõbeda pälvisid odamees Magnus Kirt ja kümnevõistleja Maicel Uibo. Hiljem on koht esikaheksas jõukohane olnud kümnevõistlejatele ja Rasmus Mägile.
Et Rasmus Tokyos ei võistelnud, jäi kogu Eesti kergejõustiku mainekoorem kümnevõistlejate või nagu karm tegelikkus näitas – Johannes Ermi õlgadele. Ja Erm kandis mainekoormat probleemse hooaja kiuste väärikalt.
Johannes Erm. Autor/allikas: SCANPIX/AFP
Viies koht on igal juhul kõva sõna. ETV võistlusjärgses intervjuus leidis Erm talle omaselt kõige õigemad sõnad ja mõtted, kui ütles: “Minu jaoks oli viies koht täielik õnnestumine. See suvi – nii palju kannatusi, nii palju vaeva…”
Ühtaegu näitas Tokyo MM Eesti kergejõustiku haprust. Tipu lähedale on asja vähestel, paljuvõitu oli nulle.
Tabasin end Tokyo MM-i päevil tihti mõtlemast mais lahkunud hääle kolleegile Erik Lillole, ühiselt tehtud kergejõustikuülekannetele neljalt olümpialt ja viielt MM-ilt. Meenusid Eesti sporti ülendavad hetked: Andrus Värniku võiduvise 2005. aasta MM-il Helsingis, Gerd Kanteri kuldsed heited 2007. aasta MM-il Osakas ja aasta hiljem Pekingi olümpial. Ja eredate sähvatustena Lillo Erka superesitused 2009. aasta MM-il Berliinis, kui ta vahendas Usain Bolti rekordjookse 100 ja 200 meetris – Bolti toona püstitatud ulmelised maailmarekordiajad 9,58 ja 19,19 püsivad ju tänaseni.
Ja taaskord toovad sellised imelised hetked meelde Tarmo Tiisleri viite x-faktorile, mis tegi Erik Lillost Erik Lillo: mitte ainult hääle kõla ja võim, mis olid hääle sees, aga ka see armastus spordi ja elu vastu, mis oli hääle taga.