Kipume Eestis akadeemilist kõrgharidust hindama nagu investeerimisfondi: mitu eurot diplom kuus juurde annab ja kui kiiresti see end “ära tasub”. Samal ajal jääb liiga tihti küsimata, kas ülikoolid aitavad Eesti ühiskonna jaoks ette valmistada intelligentseid ja vastutustundlikke kodanikke. Majandus võib selleta kasvada, aga vaim jääb kängu, nendib Martin A. Noorkõiv.
Mäletan ise, kuidas noore ja rohelisena ülikooli majandust õppima läksin ja ootasin kiiret praktilist kasu ehk oskusi, mida saan omandada ja rakendada kohe, et hakata võimalikult kiiresti raha teenima.
Selline mõtteviis on noorte, eriti meeste, seas veelgi võimendunud ja muutunud laiemaks normiks. Seega pole enam tavatu see, kui noored mehed valivad õpingute asemel pea ees nn hustle‑kultuuri sukeldumise, mille peamine eesmärk on leida aina uusi skeeme interneti kaudu kiireks rikastumiseks. Seda tihti viisidel, mis ei paku ühiskonnale mingit väärtust ja kurnavad asjatult loodust.
Kuigi need trendid on suuresti pärit Ameerika sotsiaalmeediast, on kummastav näha, et ka Eesti arvamusliidrid seavad üsna sageli kõrghariduse vajalikkust kahtluse alla justnimelt nende samade “kiirelt praktilised oskused kätte” ja “majanduslikult kasulikum” argumentidega.
Eriti kummastav on see generatiivse tehisintellekti (TI) kiirete arengute valguses, mis muudavad aina enam küsitavaks praktiliste oskuste mõttekuse.
Praktilisusest ühiskonnas puudust ei tule
Nendele etteheidetele vastavad ülikoolid omakorda, et akadeemiline kõrgharidus on samuti väga praktiline ning nende vilistlased kasvatavad majandust moel või teisel.
Need väited pole valed, Eesti ülikoolid on tegelikult päris tugevalt reageerinud turunõudlusele ja arvamusliidrite survele. Selle tulemusel on suletud õppekavu, lisatud uusi aineid, kaotatud ära teisi. Minu meelest ei peaks me selle üle aga rõõmustama, vaid hoopis muret tundma.
Minu isiklik veendumus on, et mõiste “kõrgharitud inimene” peaks midagi tähendama. Praktilisuse tagaajamise asemel tuleks hoopis küsida, kas meie inimesed saavad ülikoolis targemaks, intelligentsemaks ja kultuursemaks. Kas neist saavad inimesed, kes loevad vabatahtlikult raamatuid, käivad teatris, loevad ajalehti, mõtlevad? Kas nad suudavad järjest keerulisemaks muutuvas ühiskonnas mõtestada nende ümber toimuvat, osaleda konstruktiivselt avalikus arutelus ja demokraatlikes protsessides?
Minu meelest võiks seda kõike ühelt kõrgharitud inimeselt oodata. Siiski tundub mulle, et see pole kahjuks (enam) päris nii.
Võib muidugi väita, et see pole kunagi päris nii olnud, kuid vähemalt mingil määral on ikkagi ajalooliselt akadeemilise kõrghariduse roll on olnud lisaks spetsiifilisele haridusele ka vaimsuse ja kultuursuse taastootmine. Kuid nüüd on ülikoolid tulnud liiga palju vastu survele muutuda “praktilisemaks”.
Tulemuseks on see, et need, kes arvavad et vaimsus on oluline, tunnevad, et kõrgharidus seda enam ei paku, aga samal ajal pole rahul ka praktilisuse nõudjad, sest nende perspektiiviga pole piisavalt kaugele mindud. Mõlemal on oma mätta otsast vaadates õigus ning mõlemad on seega kõrgharidusega rahulolematud. Nagu ikka on otsustamatus ja poolikud lahendused lõpuks kõige kehvemad.
Kuidas mahub tehisintellekt sellele pildile?
Kõige iroonilisem on praeguse ühiskondliku arutelu juures see, et ka tehnoloogilised arengud seavad järjest enam kahtluse alla praktiliste oskuste õpetamise mõttekuse. Ka värskeim OSKA raport räägib sellest, kuidas kitsad praktilised oskused on enim asendamisohus ning vaja on hoopis loomingulisi, mõtlemis- ja kohanemisvõimelisi inimesi.
Ma läheks isegi veel kaugemale. Tulevikuperspektiivis, kus valdav enamus tootmisest ja teenustest on automatiseeritavad, on oluline, et inimestele jääksid just need rollid, mis teevad inimesest inimese. Need on kultuur, looming, poliitika, väärtused, pere jne. Need on asjad, mida me ei anna masinale mitte seepärast, et see neid teha ei suudaks, vaid et me tahame neid ise teha. Sest need teevad elu elamisväärseks ja annavad mõtte nii meile inimestena kui riigile tervikuna.
See peaks olema praegu meie haridussüsteemi suurim väljakutse: kuidas valmistada meie inimesi ette TI domineeritud tulevikuks. Ning kahtlustan, et on päris suur tõenäosus, et valgustusaja ideed kriitiliselt mõtlevatest ja loovatest kodanikest paistavad uues tähenduses taas täiesti asjakohased. Seega on paslik küsida: kumb meile lõpuks olulisem on, kas diplomi tasuvusanalüüs või inimesed, kes oskavad näha sellest kaugemale?