16-aastane Sydoryk elab koos kunstnikust ema Marianna Ostrogaldiga, kellel oli Ukrainas oma stuudio. “Ja siin ka natukene maalib. Isegi mitte natukene, vaid päris palju maalib. Aga siin on ikkagi palju raskem karjääri teha, sest ta ei ole siin ühiskonnas kasvanud. Ja võib-olla ei võeta nii hästi vastu. Praegu töötab ta ühes kontoris koristajana,” tutvustas Sydoryk oma ema, kes mõtles lapsena samuti klaverimängu peale.

“Mitte et oleksin seda kuidagi idealiseerinud või romantiseerinud, aga see keeras mul hinges kõik pahupidi. Aga mind ei võetud mitte kuhugi. Igal pool kuulati, aga vastu ei võetud kuhugi. Mul puudus koordinatsioon hääle ja kuulmise vahel. See-eest kunstikooli võeti hea meelega, aga armastus muusika vastu jäi,” selgitas ema Marianna. Järeltulijatest hakkasid klaverit õppima ka Havryili kaks venda ning terve perega prooviti klaveri taha saada ka Havryil ise.

“Meil õnnestus ta ära veenda. Mingi aja pärast kutsus ta mu enda juurde ja laulis ühe laulukese, saatis ennast klaveril. Mina ütlesin, et oh kui tore, nüüd läheme koori ettelaulmisele. Kõik need päevad ta lihtsalt ajas mind hulluks, nuttis ja hüsteeritses, et uued asjad ja on vaja kuhugi ettelaulmisele minna. Hakkasin juba kahetsema, et selle ette võtsin,” meenutas ema, kes sai Havryili konksu taha võimalusega koori ajal koolist puududa.

Havryili ema Marianna Ostrogald Autor/allikas: ERR

Peale õpetajale esitatud laulu tõi Havryil välja, et õpetaja oli ühe noodi vahele jätnud. “Mõtlesin, et normaalne poiss, alles ajas mind hulluks, aga nüüd räägib, et sa ei vajutanud ühte nooti. Pärast seda muutus mu suhtumine kõvasti ja kui ta tahtis viiulit õppida, olin nõus,” rääkis ema Marianna.

Oma esimese heliteose kirjutas 2025. aasta klassikatäht seitsme-aastaselt. “Ma olin kindel, et tahan just heliloojaks saada ja oma elu muusikaga siduda. Pärast seda ma ei kahelnud, et tahan muusikuks saada,” tõdes Havryil, kelle isa õppis füüsikat ja on prügimaja seadmete insener.

Havryili pere elu muutis jäädavalt Venemaa sissetung Ukrainasse. “Kõik arvasid, et sõda lõpeb kahe nädalaga. Et kõik läheb kiiresti või laheneb ruttu. Aga kuna mina olin 2014. aastast peale osalenud vabatahtlike projektides võitlejate kunstiterapeudina, siis nendega suheldes mõistsin, et see on tõsine asi ja et täiemahuline sõda pole mägede taga. Ja et sõda tuleb pikk. Mulle oli see oluline moment ja see oli tõesti Havryili pärast. Lihtsalt iseenda pärast ma poleks ära sõitnud,” selgitas Marianna.

“Ma pole kunagi tahtnud kuhugi sõita. Kodus oli tegemist küllaga. Südametunnistus piinab siiani, et kõik maha jätsin. Olin seal kasulik, aga nüüd kasutud. Jäime veel kuuks ajaks Ukrainasse. Kõik naabrid olid ära sõitnud, kui kõik see algas. Nad andsid võtmed meie kätte, sest arvasid, et meie ei lahku,” sõnas Marianna, kelle lapsed Ukrainast ära sõita ei tahtnud.

“See võis olla isa hoiaku pärast. Kui palju pakkumisi talle Euroopast tehti! Ta on väga hea insener, aga ei tahtnud ära minna. Mina kahtlesin, aga vanem poeg ütles: “Ema, mida sa ootad! Minge Havryiliga, kui ei meeldi, tulete tagasi.””

“Sõja varjust lavasärasse. Klassikatäht Havryil” Autor/allikas: ERR

Havryili kodulinna õnneks ei pommitatud. “Muidu iga päev kuulsin, kuidas teistes linnades pommipaugud olid. Üldse oli väga pingeline olukord, sest venelased olid väga lähedal, Irpinis ja Hostomelis. Kohutavalt hirmus oli, sest nad oleksid võinud väga kergelt meie linna tulla. Nad olid 10 või 15 kilomeetri kaugusel,” rääkis Havryil, keda aitas selles olukorras muusika.

“Ma kogu aeg harjutasin, tegelesin oma asjadega, keskendusin sellele ja mitte liiga palju uudiseid vaadata,” lisas Havryil, kes tuli ühel hommikul koeraga jalutamast, kui ema ütles talle, et nüüd nad lähevad Prantsusmaale ja pooleteise tunniga asjad kokku pakkisid. Ühismeediast Euroopa muusikakoolide kohta küsinud ema sai soovituse tulla just Prantsusmaale, “kus armastatakse lapsi ja muusikat”.

“Jõudsime Pariisi jaotuspunkti, kust inimesed üle Prantsusmaa laiali saadetakse. Istusime seal ja ma mõistsin, et kohe topitakse meid bussi ja saadetakse ei tea kuhu. Küsisin, et kuhu meid saadetakse ja kas seal on muusikakool. Ei kõlanud väga pagulase moodi. Inimesed põgenevad sõja eest, aga mina uurin muusikakooli kohta,” meenutas Marianna.

Prantsusmaal olid ka peresõbrad, kes elasid kohaliku koolidirektori juures ja kelle tuttavad tahtsid enda juurde samuti ukrainlasi vastu võtta. “Me elasime Pariisi kesklinnas, umbes kümme minutit Eiffeli tornist. Kogu aeg oli inimesi, kes aitasid. Mäletan neid kõiki elu lõpuni ja olen väga tänulik. Küll aga ei olnud klaveritase muusikakoolis selline, nagu meie oleksime tahtnud. Viiulimängus oli mul see-eest väga suur areng. Kui tahaksin viiuldajaks saada, siis võib-olla oleksin isegi Prantsusmaale jäänud,” tõdes Havryil, kes otsustas perega siiski klaveri kasuks ja suunduti Eestisse.

Muusikaakadeemias kohtuti pianisti ja klaveriõpetaja Age Juurikaga, kellele Havryil mängis ette oma teoseid. “Sain aru, et tegemist on väga võimeka inimesega, juba päris heal tasemel,” sõnas Juurikas. “Aga ma ei ütleks, et ta on väga ambitsioonikas. See ambitsioon on tal kuidagi väga sisemine, tal on endal väga tugev soov saada oma oskustes võimalikult heaks.”

“Sõja varjust lavasärasse. Klassikatäht Havryil” Autor/allikas: ERR

Kolm kuud pärast õpingute algust MUBA-s läks Havryil Juurika klaveritundi ning palus sulaselges eesti keeles, et edaspidi räägitaks tunnis ainult eesti keeles. “Ma olin selle peale pahviks löödud. Ei tulnud kohe eesti keelt üle huulte isegi, sest ma ei olnud harjunud,” naeris Juurikas.

Tervitused ja viisakused õppis Havryil kohe ära, aga tundides ei saanud veel midagi aru. “Kui sa pead viis-kuus tundi istuma tundides ja kuulama keelt, millest sa lihtsalt ei saa aru, inimesed räägiksid nagu täiesti suvalisi asju, siis päeva lõpuks pea kohutavalt valutab,” nentis ta.

“Esimesel aastal on eriti raske. Esiteks keegi ei võta sind vastu, sest sa oled välismaalane. Isegi kui sa räägid nende keelt, siis ei räägi sa nii, nagu nemad. Teiseks oled sa nende jaoks põgenik. Oli kohutav igatsus sõprade, vendade ja isa järgi. Ja koera ka. Esimene aasta oli väga raske, aga see igatsus päris ei kustu ära, aga sa lihtsalt unustad ära, mis on kodu. Sa isegi ei mäleta, mis tunne oli kodus olla, aga vahepeal ma ikka näen unes, kuidas olen kuskil vedadega või jalutan koeraga. Ja kõik on korras, nii nagu enne. Kui selle peale mõtlema hakkan, siis hakkab kohe väga kurb.”

Kuidas ilma muusikata hakkama saada, Havryil ette ei kujuta. “Ma ei saaks siis mitte kuidagi hakkama. Muusika päästab mind kuidagi. Annab mulle lootust ja soovi elada,” lisas ta.

Allikas:
“Sõja varjust lavasärasse. Klassikatäht Havryil”